Kunst ja publiku hulk

Anders Härm

Viimasel ajal on pisut aktiivsemalt kui muidu hakanud kõlama hääled, mis väidavad, justkui oleks praegusaegne kunst inimesed näitusesaalidest minema peletanud ja et rahvas ei tahtvat näha projektikunsti ega rahvusvahelisi kuraatorinäitusi. Et vaja oleks näidata eesti kunsti ja meie klassikuid, korraldada ohtralt sügis- ja kevadnäitusi nagu „vanal heal ajal”, vabastada kunstnikud kuraatorite „diktaadist” jms. Näituste külastatavuse ja populaarsuse teema tõusis eriti teravalt päevakorrale Tallinna Kunstihoone uue juhataja valimiste aegu, kus mitmel puhul jäi kõlama väide, justkui oleks kuraatoritekeskne ja rahvusvaheliselt orienteeritud programm hävitanud publiku ja kunsti „usalduslikud suhted”. Poliitilised ja kriitilised näitused, mis näiteks lähtuvad feminismist või käsitlevad seksuaalvähemusi, olevat nišinähtused, mida tahtvat näha väga väike hulk inimesi. Sisuliselt on väidetud, et olukord oleks palju parem, kui pöörduksime tagasi toreda ja turvalise nõukogudeaegse kunstimudeli juurde ehk muudaksime Kunstihoone Eesti Kunstnike Liidu näituste sektoriks ja kohaliku kunstielu üle otsustamise ühe loomeliidu siseasjaks. Millisele alusele need väited publiku eelistuste kohta baseeruvad, pole teada. Pigem võiks arvudele toetudes väita, et „rahvas” ei taha enam eriti midagi näha või siis, et tahab näha kõike enam-vähem sama palju – üks kunst kõik. Publiku hulka saab kunsti puhul ühena vähestest asjadest ka selgelt mõõta, erinevalt mõnest sisulisemat laadi ja ehk ka olulisemast küsimusest, mis on sageli mõõdikutele allumatud. Järgnevalt käsitlen Tallinna Kunstihoone ja põgusalt ka EKKMi külastatavust. EKKM on regulaarselt tegutsenud kaks viimast aastat ja seega on veel vähe statistikat kogutud, kuid midagi see siiski juba näitab. Kumu kohta analoogset infot pole võimalik võrdluseks tuua, sest muuseum iga näitusepinna kohta eraldi statistikat ei tee ja nii pole võimalik teada saada, kui palju inimesi külastab sealseid vahelduvaid kaasaegse kunsti näitusi ja kui palju kollektsioonikorruseid.

Kunstihoone aastatel 2007–2011

Minu käsutuses on andmed Tallinna Kunstihoone külastatavuse kohta 2007. aastast. Kuigi varasemad andmed on kadunud seoses arvuti kõvaketta hävimisega, annavad need võrdlemisi hea ülevaate näituste külastatavuse dünaamikast viimasel viiel aastal. Mõnes kohas põgusalt tehtud viited varasematele aastatele on tehtud mälu järgi.

Siinkohal pööran tähelepanu üksnes Kunstihoone suurele saalile ja jätan kõrvale galeriid (Linnagalerii ja Kunstihoone galerii), kuna suure saali külastuses on juhuslikkuse aspekt kõige väiksem: näitusesaal asub teisel korrusel ja külastus on tasuline. Seega on külastus teadlikum kui galeriides, kuhu võib ka hetkeimpulsi ajel sisse hüpata. Galeriikülastuste arv sõltub palju ka näiteks sellest, kas eksponeeritav projekt eeldab, et galerii aknad on kaetud või mitte.

Üks aspekt, mis oluliselt mõjutas viimase viie aasta näituste külastatavust Kunstihoones, oli Kumu avamine 2006. aastal, mis lõi külastajate arvu selgelt alla. Kahjuks täpsemaid arvutusi vähenemise protsendi kohta ei saa teha, sest, nagu öeldud, andmed aastatest 2003–2006 lihtsalt puuduvad. Vaadeldavasse perioodi jääb ka majanduslangus, selle otsese mõju analüüsimiseks oleks aga vaja juba põhjalikumat uuringut.

Näituste külastatavus Kunsthoone suures saalis aastatel 2007–2011. jääb keskmiselt suurusjärku 1000–2000 inimest. Täpsemalt, viie aasta jooksul on Kunstihoones toimunud 40 näitust, mida on külastanud kokku 68 758 inimest, ühe näituse kohta keskmiselt niisiis 1719 inimest. Kui arvutusest välja jätta erandlikult suure publikumenuga Enn Kunila kollektsiooni näitus, tuleb keskmiseks 1437. Seega iga näitust, mida on külastatud sellest näitajast rohkem, võiks publikumenu mõttes pidada juba kordaläinuks.

Kunstnike Liidu aastanäitused

Võiks eeldada, et EKLi aastanäitustel, millel osaleb korraga palju eesti kunstnikke (40–50 kunstnikku näituse kohta) on seetõttu ka palju rohkem külastajaid. 2007. aastast on vaid üks EKLi aastanäitus ületanud 3000 külastaja piiri ning teine sellele piirile lähenenud (2007. aasta näitust „Elamise kunst” külastas 2852 inimest, 2008. aasta „Vabaduse väljakut” vastavalt 3338 inimest). Võrdluseks: 2007. aastal toimunud rahvusvahelist prostitutsiooniteemalist näitust „Kehaturg” külastas 2300 inimest, samal aastal toimunud eesti vaieldamatu maaliklassiku Ado Lille personaalnäituse külastajate arv oli aga kõigest 995. Järgnenud aastatel on EKLi aastanäituste külastajate arv jäänud 800 ja 1200 vahele. 2011. aastal käis tervelt üks inimene rohkem vaatamas Eesti Kunstnike Liidu aastanäitust kui rahvusvahelist dokumentaalset ja uurimuslikku projekti „Sõnastamata lood”, mis käsitles seksuaal- ja soovähemusi. Aastanäitusel oli 1194, „Sõnastamata lugudel” 1193 külastajat.

Personaalnäitused ja rahvusvahelised projektid

Eesti kunstiklassikute isikunäitused peaksid olema samuti formaat, mis üldise arvamuse kohaselt peaks meelitama rahvamassid kohale. Paraku arvud seda ei kinnita: Kaljo Põllu mälestusnäitus oli 1733 külastajaga perioodi populaarseim ühe kunstiklassiku loomingu näitus. Teise varalahkunud ja legendaarselt skandaalse klassiku Ando Keskküla näitusel käis 1365 inimest. Tuhande külastaja piiri ületas veel ka Siim-Tanel Annus: 1087 külastajat. Teised klassikute personaalnäitused nagu ülalnimetatud Ado Lille oma kogusid juba alla tuhande külastuse: Andres Toltsil 980, Andres Talil 806. Võrdluseks, noorema põlvkonna fotograaf Arne Maasik tegi 1803 külastajaga kõigile meistritele ära. Kristina Normani personaalnäitusel käis 891 inimest ehk külastatavus jäi samasse suurusjärku Toltsi ja Taliga. Eesti kunstnikest kõige nigelama tulemuse tegi 1980ndate eesti maali superstaar Raul Rajangu ehk Luminoso, kelle näitust külastas kõigest 486 inimest. Kõik eelnimetatud, kaasa arvatud Raul Rajangu, on aga ühel või teisel viisil jätnud Eesti kunstipilti jälje, mida on raske alahinnata.

Kunstihoone juhataja väljaütlemiste järgi peaks 1960ndate ja 70ndate põlvkond olema teistest peajagu üle, külastajate arvus see eeldatav hierarhia aga ei kajastu. Samas on teinud väliskunstnikud Orlan (2623) ja Sophie Calle (3007) kõigile eesti kunstnikele, sõltumata põlvkonnast, silmad ette. Eva ja Adele jäävad juba maha, aga ka seda näitust väisas täiesti arvestatav 1242 inimest. Vene kontseptualismi klassik Andrei Monastõrski, Lapini-Meele põlvkonnakaaslane, teeb aga sellise keskmise eesti kunstniku tulemuse 708 külastajaga. Nii paistab, et publik hindab kõrgelt ka seda, mida Karin Hallas-Murula on nimetanud (seoses Sophie Calle’iga) irooniliselt „väliskunsti toetamiseks”.

Kureeritud rahvusvaheliste teemanäituste külastatavus jääb personaalnäitustega võrreldes suurtes piirides samadesse vahemikesse. Kõige populaarsemad neist on olnud eelmainitud „Kehaturg” ja Hiina nüüdiskunsti näitus „Linnailmed” (1939 külastajat), mis mõlemad olid Reet Varblase kureeritud. Järgnevad tingimisi sellesse ritta asetuv „Skulptuur räägib” (1530, kuraatorid Kirke Kangro ja Elin Kard), „Political/ Poetical” (1436, kuraator Anders Härm) ning „Kontiinum” (1403, kuraator Maria Arusoo). Kõige väiksema külastatavusega jäid rahvusvahelised kuraatoriprojektid „Loomakari” (688, kuraator Sandra Jõgeva) ja „Halb nali” (685, kuraator Johannes Saar). Seejuures on väga keeruline teha külastatavuse põhjal järeldusi näituste kvaliteedi kohta: näiteks on kultuurkapitali aastapreemia võitnud Kirke Kangro „Kättemaks” (868 külastust) ja Maria Arusoo „Kontiinum”. Kahtlemata sõltuvad kultuurkapitali preemiad nõukogu koosseisust ja tähtede seisust, aga midagi need siiski näitavad.

Museaalne hitiparaad

Näituste külastatavuse tabelites on kaks näitust, mis eristuvad ülejäänutest täiesti selgelt, ja need on „Tallinna Kunstihoone 75 – hitid fondist” ja „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”, millest esimene kogus 4521 ja teine 12 722 külastust. Need on mõlemad vägagi erakordsed juhtumid, ent paraku on mõlemal võrdlemisi vähe pistmist elava kaasaegse kunstiga, olgu selle nn EKLi põlvkonnaga (50–70aastaste kunstnikega) või noorematega (20 – 40aastastega). Kui jätta kõrvale mõlema näitusega seotud mõningad kuratoorsed küsitavused, on neid projekte ühendav väljend „museaalne eesti kunst”, mis ei lähe aga kuidagi kokku Tallinna Kunstihoone profiiliga. See peaks olema eelkõige elavale kunstile orienteeritud näitusemaja. Usun, et selle väitega on nõus isegi EKLi president Jaan Elken. Nende näituste fenomen seisneb milleski muus: esimese puhul oli tegemist puhtakujulise nõukogude aja nostalgiaga, Kunstihoone kollektsiooni kuuluvad tõepoolest paljud kevad- ja sügisnäituste vaieldamatud pärlid. Teise projekti puhul aga ei saa huvitekitajana alahinnata väga rikka mehe traditsioonilisusest ja kanoniseeritusest pakatava kunstikogu esimest avalikku presentatsiooni ja kahtlemata ka seda ümbritsenud meediakära, sotsiaalset iha inimnäolise kapitalisti järele, kes Kunilas justkui üles leiti. Mind paneb jätkuvalt imestama Kunilale pidevalt omistatav kunstimetseeni staatus, sest metseenina on ta eraisikuna käitunud peamiselt oma vana sõbra Olev Subbi suhtes, kes ka nimetatud näitusel jõuliselt esil oli.

Vaid mõned rahvakunstnikud nagu Toomas Vint (2004. aastal üle 5000 külataja) või Jüri Arrak (2002. aastal üle 3000 külastaja) küüniksid külastajate hulga poolest võrreldavale tasemele. Seega, kui ei ole plaani hakata Tallinna Kunstihoonest kunstimuuseumi tegema, pole pikemas perspektiivis analoogilistele hittnäitustele rõhumine just kõige jätkusuutlikum idee. Kvaliteedis järeleandmisi tegemata on sellises olukorras siiski realistlikumad need kahe-kolme tuhande, võib-olla ka nelja tuhandesed külastajaga näitused, mille poole jätkuvalt püüelda. See omakorda eeldab professionaalset töökorraldust näituste ettevalmistuse ja kommunikatsiooni osas, mida Tallinna Kunstihoone uus struktuur ei garanteeri, ja tublisti rohkem raha, mida panna produktsiooni ja reklaami, mida aga ei ole kusagilt võtta.

Erinevused aastanäituste, eesti armastatud klassikute personaal- ja „halva ning ebahuvitava” nüüdiskunsti näituste külastatavuse vahel ei ole märkimisväärsed. Kõigi näituseliikide hulgas on pisut populaarsemaid ja vähem populaarseid projekte, selle järgi ei saa aga mõõta ei konkreetsete näituste professionaalsust ega nende olulisust. Viimase viie aasta jooksul on erinevatel näitustel Kunstihoones osalenud Santiago Sierra, Francis Alys, Martha Rosler, Guerilla Girls, Dan Perjovschi jpt kaasaegsel kunstiväljal superstaaridena koteeritud maailmanimed. See, et Eesti publik neist midagi ei tea, on laiemalt meie ühiskonna hoiakute, haridustaseme ja meediaruumi, mitte ainuisikuliselt kuraatorite ja kunstnike probleem. Kahtlemata saaks publiku harimise osas rohkem ära teha kui seni. see eeldaks aga esiteks paremat ressurssi teavitustööks ja kommunikatsiooniks, teiseks, et ajalehtede juurde võetaks jälle tööle korralikud kunstikriitikud ja last but not least, et kunstiakadeemiat ei pandaks kinni.

EKKM – sada protsenti kasvu ühe aastaga

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on regulaarset näitusetegevust arendanud kahel viimasel aastal. Kui 2010. aastal külastas EKKMi maist oktoobrini ca 2500 inimest, siis 2011. aastal pisut üle 5000 – seega on publiku kasv olnud peaaegu sada protsenti. Ka kõige vähem külastatud näitus 2011. aastal ületas 2010. aasta kõige populaarsema näituse külastatavuse ligi saja inimese võrra. Kuigi meile olid abiks „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” ja kultuurikilomeeter, on visa tööga võimalik nüüdiskunstile publikut juurde tekitada. Meie eesmärk eeloleval hooajal on kahtlemata publiku hulk hoida vähemalt samal tasemel ja loodetavasti seda kasvatada. Erinevalt teistest kesksetest näitusepindadest, on EKKMi sissepääs vabatahtlike annetuste põhine, s.t pileti hinda ei ole kehtestatud. 2011. aasta näituste külastatavus EKKMis oli Tallinna Kunstihoone suure saali keskmisel tasemel, jäädes 850 ja 1500 inimese vahele näituse kohta. Mõnevõrra ootamatultki oli 2011. aasta kõige külastatum näitus neist eeldatavalt kõige keerulisem ja sotsiaalsem: Rael Arteli kureeritud näitust „Lost in Transition” külastas 1512 inimest. Järgnes EKKMi kollektsiooninäitus „Muuseumifailid I: kogutud printsiibid” 1436, „Köler Prize” 1287 ja „Tumedus, tume” 850 külastajaga.

Kunila kollektsiooni näitusest Helsingis, kuhu see suure hurraaga eksporditi, kirjutas kunstikriitik Otso Kantokorpi hävitava retsensiooni, osutades muuhulgas sellele, et näitus on halvasti koostatud ja teeb kollektsioonile ülekohut ning ei ole Eesti kunsti suhtes representatiivne. Seega, mitte igasugusel moel eksponeeritud „vanal kunstil” ei ole igal pool kvaliteedigarantiid ja mitte iga näitus, kust käib läbi tuhandeid inimesi, ei ole tingimata hea ja pädev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming