Kunst ja rituaal

Krista Kodres

1. – 3. septembrini toimus Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia ja kunstiteaduse instituudi ja Tallinna ülikooli ajaloo instituudi korraldatud konverents „Kunst ja rituaal keskaegses ja varauusaegses Põhja- ja Kesk-Euroopas”. See oli neljas professor Sten Karlingule pühendatud konverents, üritust toetas Eesti Kultuurkapital. Kohal olid prominentsed lektorid mitmetest Euroopa  ülikoolidest, et süveneda probleemidesse, mida järgnevalt püüan lühidalt tutvustada. Ajaloolise kunstiproduktsiooni ja rituaalse praktika seoseid tuleb vaadelda viimase paarikümne aasta humanitaar- ja sotsiaalteaduste pöörete valguses. Peab meenutama, et esimesena sõnastati „pööre”, toona siis „keelelise pöördena”, Richard Rorty poolt 1967. aastal. See tugev metafoor „rändas” edasi ning tänaseks on peaaegu kõik humanitaar- ja sotsiaalteadused  oma diskursiivse pöörde jõudnud juba deklareerida. Nii elame praegu juba pööretejärgses maailmas, kus tegeldakse intensiivselt senise (modernistliku) maailmakäsitluse revideerimisega, aluseks arusaam, et maailm oli ja on palju keerulisem, kui seni usutud. Keerulisus tähendab eelkõige seda, et ühiskonnaelu eri külgi nähakse omavahelises vaimses ja funktsionaalses seoses, üksteist vastastikku tingivate ja mõjutavate fenomenidena. Kokkuvõttes on  tegu keerulise sotsiaalkultuurilise suhtevõrgustikuga, milles erinevad „maailmad” (väljad) loovad diskursusi, mis vormivad ja raamivad meie arusaamu asjade toimimisest ning seetõttu mõistagi ka tingivad üht või teist laadi sotsiaalse ja kultuurilise käitumise, otsused, praktikad.     

Kunsti võrgustatud olek     

Kõnealuse konverentsi probleemipüstitus lähtus arusaamast, et ka kunst pole kunagi – ei kaugemas ega lähemas ajas, ega kaasajalgi – eksisteerinud vaakumis, vaid seda iseloomustab „võrgustatud oleku” seisund. Kunsti ja  rituaali suhte ja toimimisviiside vaatlusega taheti konverentsil pakkuda platvormi eriaja ühiskondade kunstipraktika esitlemise platvormi. Kunsti kasutamise uurimine rituaali kontekstis ei võimalda mitte üksnes äratundmist, et kunstiga manipuleerimine on olnud tavapärane, vaid demonstreerib kunsti potentsiaali olla sealjuures ise aktiivne kontseptuaalne ja emotsionaalne vahendaja, väärtuste ja arusaamade kujundaja. Kunstikeele kujundlikkus  tingib ühtlasi ambivalentsuse: ükski ideoloog ei saa lõplikult ära määrata, kuidas rituaalses toimingus kasutatavad pildid rituaalis osalejaid mõjutavad. Kõige tuntumad näited sellegi tõdemuse tunnetamisest on ajaloos aeg-ajalt ja siin-seal toimunud/toimuvad ikonoklastilised liikumised, mis kõik on suunatud piltide ettemääramatu „võimu” vastu.   

Natuke veel ka rituaali mõistest. Ühiskondliku olemise rituaalsusest hakati kirjutama juba ammu, esialgu seoses sakraalse praktikaga, s.t kiriklike liturgiatega (Émil Mâle). Suure tõuke rituaalide kui märksa laiema fenomeni uurimiseks andis Freudi psühhoanalüüsiteooria, sotsioloogid (Durkheim, Weber) ja antropoloogid (Levi-Strauss, Geertz). Tänaseks on rituaalist kujunenud üks tugifenomene, millesse ankurduvad nii sotsiaal- kui humanitaarteaduse.
„Rituaal on sotsiaalne tegevus, mis on korduv, standardiseeritud, [see on ühiskonna] mudel või peegel, ja selle tähendus on olemuslikult ambivalentne”, on kirjutanud rituaaliproblemaatika elav klassik Edward Muir (1997). Rituaalile on, alates ürgajast kaasajani, omane integreerida ühiskonna kogemusi, arusaamu ja uskumusi ning esitada need kompaktses vormis: rituaalis on alati olemas seda tervikuks konstitueerivad performatiivne, visuaalne ja ka audiaalne komponent. Rituaal on etenduslik, multimediaalne tervik.       

Tallinna konverentsil vaadeldi, miks ja kuidas toimib kunst rituaalsetes situatsioonides. Keskenduti nii kirikliku kui ilmaliku keskkonna rituaalidele, ühtlasi demonstreeriti, kuivõrd läbi põimunud need vaadeldaval ajaperioodil omavahel olid. Peab muidugi rõhutama, et meid huvitanud ajavahemiku, XIII–XVIII sajandi puhul, on tegu pika perioodiga, mille käigus muutusid nii rituaalid kui ka kunst. Perioodi algust iseloomustab eelmainitud sakraalse ja profaanse rituaalsuse sügav seotus, selle lõppu pigem rituaalide spetsialiseerumine. Niisamuti ei saa silmist lasta ajavahemiku vältel toimunud järkjärgulisi muutusi kunsti/visuaalsuse defineerimisel. Aega kuni renessansini on saksa  kunstiteadlane Hans Belting tabavalt nimetanud „ajastuks enne kunsti”, viitamaks sellele, et iseseisev kunsti mõiste oli alles tekkimas ja pigem saab rääkida piltidest ja visuaalkultuurist. Lääne arusaamade edasist muutumist iseloomustab aga esteetilise teadvuse süvenemine, visuaalkultuuri hierarhiseerumine ja kunsti määratlemine selle kõrgeima väljendusvahendina, millel ei tohiks olla retoorilist, s.t praktilist funktsiooni.       

Kunsti ja rituaali seoste uurimise üks meetodeid on ikonograafia. Selles XX sajandil Erwin Panofsky uurimuste kaudu levinud tõlgendusviisis lähtutakse arusaamast, et kunsti keel on alati sümboolne, selle kujundid ja lood on käsitletavad märgilisena, mistõttu see on üks sümboolse kommunikatsiooni vahend. Nii keskaegne kui ka varauusaegne kirjasõna toetab  seda väidet kindlalt. Rituaalses situatsioonis on pildid ja objektid üheks olukorra tähendust edasi andvaks meediumiks, need on seega funktsionaalselt laetud.     

Tallinna konverents       

  Ka Tallinna konverentsil vaadeldi, kuidas üks või teine kunagine teos oma „ülesannet” on täitnud. Kesk-Euroopa ülikooli professor Gerhard Jaritz, kes käsitles Niguliste kirikus peetud ürituse avaloengus hiliskeskaegseid Kesk-Euroopa altareid, rõhutas sealjuures nii rituaalile kui ka kunstile laienevat üldistust: mõlemale, olgugi et need toetuvad kommunikatiivsuse huvides kordusele – liturgilisele situatsioonile ja altaripiltide äratuntavusele –,  on omane ka muutuvus. Viimast demonstreerivad altaritel tavapärase pildisüžee väikesed lisandid, näiteks üldtuntud stseenile „Kuningad kummardavad jeesuslast” lisati sageli kohaliku argieluga seotud tegevus, inimesi ja loomi. Niisuguse võtte eesmärgiks oli ilmsesti pühapiltide/nende sisu emotsionaalselt lähemaks tegemine kirikuliturgias osalenud talupoegadele. Martin Wangsgaard Jürgensen Kopenhageni ülikoolist demonstreeris oma  ettekandes, kuidas luterlikel XVII sajandi altaritel tavapäraselt kujutatud püha õhtusöömaaja stseen toimis armulaua liturgial sellise emotsionaalse sideme loojana, olles Lutheri doktriinile vastavalt alati kohal Kristuse ihu ja vere „tunnistajaks”. Aivar Põldvee (Tallinna ülikool ja Eesti Keele Instituut) rääkis Keila kiriku kooris tänini rippuvast suurest maalist, millel on kujutatud vana testamendi Jakobi elu: allikad võimaldavad järeldada, et seda pilti, millel muide  samuti võib tuvastada kohalikke argielumotiive, kasutas pastor katekismuse õpetamisel: otstarbel, mida mõned tema ametikaaslased sügavalt taunisid ja „pildisõltuvuseks” parastasid. Oxfordi Brookesi ülikooli professor Andrew Spicer tutvustas inglise kirikute pühitsustseremooniaid, millega käis alati kaasas nn konsekratsiooniristide maalimine/paigutamine kiriku siseseintele. Ristid olid „tegevad” ka edaspidi pühitsemise aastapäevade rituaalides. Tartu ülikooli raamatukogu teadur Jürgen Beyer rääkis oma ettekandes seina- ja laelühtrite kujundusest ja funktsioonist Eesti varauusaegsetes luterlikes kirikutes. Seinalühtrid paigutati elust lahkunu epitaafide ja haudade juurde ning inimesed testeerisid küünalde põletamiseks/ mälestamistoiminguks raha; muidugi peatus Beyer ka XVII sajandil juba üsna sageli ette tulnud Eesti talupoegade lühtriannetustel. Stina Fallberg Sundmark Uppsala ülikoolist vaatles  keskaegsete roosikrantside ikonograafiat. Palvehelmeste, mis olid toona olemas enamikul inimestel, eesmärgiks oli teatavasti olla abiks palvete arvu lugemisel. Helmeid sõrmitsedes liikus inimese käsi mööda neil kujutatud Maarja roosi ja Kristuse haavu ja südantki, võimaldades nii neist kahest kristluse kandvast isikust emotsionaalselt osa saada. Anu Mänd (Tallinna ülikool) vaatles eesti allikate näitel naiste tollal piiratud võimalusi enese kui isiku  mälestamiseks memoriaalobjektidel. Margit Thofner (East Anglia ülikool) käsitles inglise katoliku kirikut eksiilis XVII ja XVIII sajandil ning selle hooneid ja rituaale kui konfessionaalse järjepidevuse väljendajaid ja kandjaid. Emilia Jamroziak Leedsi ülikoolist seevastu tutvustas, kuidas materiaalsed objektid – kloostrite planeering, aga ka näiteks vapid – demonstreerivad tsistertslaste abtide muutumist keskajast varauusajani.

Abtide poliitilise rolli kasv tõi  kaasa vajaduse kloostrikeskkonnale võõraste vastuvõtutseremooniate korraldamiseks: läks vaja eraldatud ruume, muutus ka abtide eneserepresentatsioon, hakati kasutama ilmalikule maailmale omast sümboolikat. Giedre Mickūnaitė (Vilniuse kunstiakadeemia) ettekanne Trakai linnuse ja kiriku pildiprogrammist keskajal demonstreeris, kuidas kogu koosluse sümboolne topograafia oli „vürsti pilgu” kontrolli all. Kersti Markus (Tallinna ülikool) näitas  omakorda Skoone (Skāne) ja Taani ristimiskivide näitel, kuidas seda olulist sakraalse liturgia objekti kasutati juba keskajal ära kuningate kroonimispidustustel ja kuidas ristimiskividel edastati poliitilise propaganda sõnumeid. Konverentsi teine pool oli pühendatud ilmalikele rituaalidele, kusjuures siingi tuli tõdeda, et vaadeldud perioodil toimus sakraalse ja ilmaliku keskkonna rituaalivormide ja visuaalsete  meediumide läbipõimumine. Juliette Roding Leideni ülikoolist vaatles Põhja-Madalamaade varauusaegsete hauamonumentide kujunduse ikonograafiat ja selle toimimist matusetseremooniates, Hugo Johannsen ja Birgitte Johannsen Taani Rahvusmuuseumist demonstreerisid Taani kuningate kroonimistseremooniate tavasid ja visuaalkujunduse, olgu need rongkäigud või arhitektuursed objektid, rolli kuningale  Jumala antud võimu edastaja ja kinnistajana.       

Minu teemaks oli 1690. aastal Tallinnas aset leidnud truudusvande tseremoonia Karl XI-le ja selle ulatuslik visuaalne, võimusümboolikast tiine programm, mida on kirjeldanud oma „Liivimaa ajaloos” siinne kroonik Christian Kelch, kes ilmsesti elas ise kogu rituaali kaasa. Stephan Hoppe Müncheni ülikoolist näitas, kuidas muutus Saksa renessansspaleede ruumiplaneering  seoses vürstide pidulike söögitseremooniate muutumisega ning Ruth Mohrmann Münsteri ülikoolist vaatles omas ajas (XVII sajandi keskel) väga tuntud Londoni härrasmehe Samuel Pepysi argielu ritualiseeritust temast järele jäänud päevikule toetudes.       

  Kokkuvõttes võib öelda, et Tallinna konverents pakkus kõigile osalejaile palju mõtlemisja võrdlusainet. Kesk- ja varauusaegse Euroopa kultuuri suhteline homogeensus tingis ühelt poolt rituaalide ja nende visuaalse kujunduse  sarnasuse, teiselt poolt aga varjutas üldmudelit ometi ajalikkus ja kohalikkus, mis väljendusid ka visuaalias. Rituaal esines alati üleminekuriitusena (Arnold von Gennep, 1909), milles kajastusid nii minevik, olevik kui ka oodatav tulevik: nii omas ta võimet integreerida nii traditsiooni, tähistada oleviku mingit olulist sündmust või kinnitada sotsiaalset tegelikkust kui ka olla ühtaegu projektsiooniks tulevikku. Alles publiku juuresolek tegi rituaalist rituaali  ja nagu ajalugu näitab, nii läks see eriline vaatemäng inimestele korda. Kunstil ja arhitektuuril, nagu ka teatraalsusel ja muusikal kui kujutlusvõime aktiveerijail, oli selles kordaminekus
kanda üsna otsustav roll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming