Kunst – kas tõsine asi?

Priit Pajos

Kunagi 1990ndate alul, kui minus oli tärkamas tõsisem huvi kunsti vastu, kuulsin ma esimest korda eesti kunstirühmitusest Kursi koolkond. Kursilaste hobiks, visuaalse tegevuse kõrval, oli jaburate loosungite väljahõikamine, demonstreerimine. Kõlavaim neist oli minu meelest: „Kunst on tõsine asi!”. Toona oli see suureliselt absurdne, nõukaajast pääsenud noorte meeste paroodiamaiguline praalimine. Nüüd, olles ise juba kümme aastat olnud grupeeringu tegevliige, olen hakanud lõpuks ka selle loosungi sisu üle mõtisklema.

Minu viieaastane tütar teeb kunsti ainult siis, kui tahab. Miski vägi ei sunni teda väljendama ennast, kui tal selleks tuju ei ole. Minu 13aastane tütar, kelle lapsepõlv katkes ootamatult viis aastat tagasi, seoses kooliminekuga, on aga omandanud tulevikku silmas pidades palju ideid ja leidnud eneses tahtmise kunstnikuks saada. Nende kahe suhtumine samasse valdkonda erineb nii drastiliselt, et seda on võimatu mitte märgata. Eriti selle tõttu, et ühel neist on tekkinud sama asjaga seoses mure: kuidas kunstnikuks saadakse? Nii ongi puhtast eneseväljenduse rõõmust saanud tõsine asi, kuigi vanemal tütrel pole veel aimugi sellisest tähtsast nähtusest nagu sotsiaalne kunst.

Kunst peab esitama probleeme. Kuigi vahel meile meeldib rääkida kunstist kui millestki vabast ja puhtast, on see ilmselgelt enesepettus. Siirus jäägu lastele. Meie tegeleme probleemidega – see näib olevat dogma. See on tõsi: vaadake suurte rahvusvaheliste näituste ja kunstifestivalide ülesehitust, nende järgi me ju suundume. Esmalt määratakse kuraator, kes püstitab üldise raamistiku, ja siis läheb sinna raamistikku tunglemiseks. Raamistik ise ei ole aga muud kui järjekordne väljamõeldud probleem või vastandumine millelegi.

Kas kunsti abil on kunagi mõni probleem lahendatud? Mina ei tea, et oleks. On palju neid, kes ütlevad, et kunsti ülesanne on osutada probleemidele teisest vaatenurgast või antud teemal mõtete tekitamine. Kui on konkreetne mure, siis miks peab sellest abstraktselt rääkima? Miks kasutada sümboleid, kui on olemas sõnad? No jaa, ma saan aru, et suletud ühiskonnas ei saa kõike otse öelda, on vaja, et tuluke ikka hõõguks tuha all. Aga mida on meil praegu õigustuseks öelda?

Ma ei taha uut probleemi püstitada. Asjad siin maailmas kord juba on nii, nagu need on. Tegelikkuses on asjad palju lihtsamad, kui oleme harjunud neist mõtlema. Nii kunst kui ka sport on olemuselt mäng. Varases lapsepõlves tegutsesime rõõmu ja rahuga, lootmata tulemusele või tunnustusele. Täiskasvanuna teeme teistmoodi, enamasti tõsisel ilmel, tihti isegi murega.

Elame kontseptsioonide maailmas. Kõik, mida teame (loe: mida meile on õpetatud), on mõttekonstruktsioonid. Usume, et loomulik ja naturaal­ne üksi ei vea välja, ei veagi, sest ka see väide on konstruktsioon meie peas. Tammume lõputut ringi mööda ja loodame, et kõigel on lõppude lõpuks ikka mingi põhjus, kõrgem eesmärk. Sellesse tõsiselt süvenemine ehk isemõtlemine aga tundub liiga ebamugav, isegi ohtlik. Mis siis saab, kui oleme kogu aeg valesti mõelnud?

Mõttekonstruktsioonide teema viib inimliigi teadvuse algallikani, kõrgemalegi liikidest ja sügavamale asjade põhiolemusse. Seda peab aga igaüks ise uurima, kui on viitsimist ja julgust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming