Kunst, kunstiajalugu ja visuaalkultuur

Maarin Mürk

Intervjuu kunstiteadlase James Elkinsiga        FOTO: Piia Ruber Kui kaardistasite oma seminaris Kunstwissenschaft’i praegust seisu, siis juhtisite tähelepanu, et kunstiajaloo puhul, erinevalt teadusest, ei ole kuigipalju distsipliini enda käsitlusi.  On tõesti tohutu hulk teaduskirjandust, kus  püütakse kirjeldada seda, mis teeb teadusest teaduse: on teadusfilosoofia ja teadusajalugu. Ka teistes humanitaaria valdkondades on asi parem: näiteks kirjanduses on hästi arenenud kirjandusteadus ja kirjanduskriitika. Kunstiteaduses esineb praegu erinevaid meetodeid puudutavaid aktiivseid arutelusid ja käsitlusi nagu semiootiline, psühhoanalüütiline lähenemine, kunstiajaloos leidub seda laadi arutelusid märksa vähem: on vaid David Carrieri  raamat „Kunstiajaloo kirjutamise põhimõtted” ja veel mõned kirjutised. Enamik kunstiajaloolasi ei taha mõelda, et nende distsipliinil on reeglid: see võtab nende arvates ära vabaduse tõlgendada kunstiteoseid, sest kõik kunstiteosed on erinevad jne. Meil puudub laiem teooria, metateooria, mis käsitleks seda, kuidas liigutakse ühe teooria juurest teise juurde ja mis asjaoludel on õige üht või teist teooriat kasutada. Seetõttu  valitsebki praegu olukord, kus kunstiajaloolased kirjutavad tekste à la „nüüd ma lõpetasin oma semiootilise tõlgenduse ning alustan etnoloogilise tõlgendusega”.   

Te tõite võrdlevalt välja, et Kunstwissenschaft’i suhe kunstiajalooga on sama nagu Bildwissenschaft’i suhe visuaalkultuuri uuringutega? 

Kunstwissenschaft, iseäranis vanemas käsitluses, on omamoodi praeguse kunstiajaloo eelajalugu, eriti kui samastada see Panofsky lähenemise ja ikonograafilise meetodiga. Bildwissenschaft on palju hiljutisem nähtus, kuid teadlased nagu Horst Bredekamp väidavad, et see on olemas olnud palju pikemat aega, kui tavaliselt arvestatakse. Bredekamp  loeb Bildwissenschaft’i näiteks juba Aby Warburgi ja Alois Riegli lähenemise ja nii kujuneb Bildwissenschaft’ist visuaalkultuuri uuringute eelkäija. Ma tegelikult ei arva, et kogu see küsimus väga huvitav oleks, kuigi ma ise pean ka loenguid sellel teemal. On lihtsalt huvitav, kuidas visuaalkultuuri uurijad, kes teavad, et nende distsipliin on üsna värske, tunnevad vajadust pikema ajaloo järele, nii et leiutavad endale genealoogiat. Olulisem küsimus on Kunstwissenschaft’i suhted visuaalkultuuriuuringutega, kuna massimeedia ja reklaamindus ohustavad kunstiajalugu väga tõsiselt. Visuaalkultuuri uurijail on ajalukku tagasi vaadata tarvis vaid siis, kui tahavad saada kohta ülikoolides, kus kunstiajalugu on traditsioonidega distsipliin.       

Kunstiajaloo praeguse seisukorra puhul tõitegi ühe ohuna välja selle sulandumise visuaalkultuuri uuringute hulka. 

See juhtub praegu, viimased 15 aastat, igal pool. Üks põhjus, miks mind pidevalt kutsutakse loengut pidama, on see, et minus nähakse arsti, kes tuleb ja päästab kunstiajaloo  osakonnad, kuna nad tunnevad end ohustatuna visuaalkultuuri uuringute poolt (naerab). Kui ülikool pakub loenguid näiteks televisioonist, minnakse sinna ning mitte nendele loengutele, kus analüüsitakse Michelangelo loomingut. Varem või hiljem tähendab see kriisi. Isegi lahutatuna akadeemilistest küsimustest, nagu see, millist filosoofi eelistada, kuhu suundub distsipliin ise jne, vaatavad inimesed ju telekat ja mitte Michelangelot. Nii  et kogu pärand, mida kunstiajalugu esindab, on ohustatud. Lisaks kõik need akadeemilised lahingud metodoloogia üle, ja kunstiajalugu ongi kaotaja. See võib olla kas hea asi – Michelangelot hakatakse vaatama uuest huvitavast vaatenurgast, või siis kohutav asi – järgmine põlvkond ei tea midagi näiteks vanadest kirikutest.       

Ja teie näete seda protsessi siis pigem tragöödia kui uute võimaluste valguses? 

Mõlemat. Kunstiajalugu on endiselt kõige parem võimaluste kogum kunsti tõlgendamiseks. Aga kunstiajalugu võib vajuda unustusse, kuna kõigile meeldib Žižek, ning see on küll probleem.   

Üks teie huvisid on lääne ja sellest väljaspoole jääva kunstiajaloo arusaamade võrdlemine, vaadete baasmõisted ning mõlema  vastastikused püüded. Mulle tundub, et olete üsna pessimistlik võimaluse suhtes ületada „tõlkes kaduma läinut”, mis iseloomustab lääne ja sellest väljaspoole jääva kunstiajaloo suhet.   

Kõigepealt, mul on natuke ekstsentriline mittelääne definitsioon: sealne kunstipraktika pole läänelik, kuid kunstiajaloo kirjutamisel/õpetamisel selles piirkonnas tuleb pidevalt viidata Pariisile, Roomale, Londonile, New Yorgile jne, et üldse oma lugu rääkida. Nii ei kuulu Poola, ka Eesti, lääne mõiste alla. Isegi kui saad pidada oma loengu kordagi Marcel Duchamp’ile viitamata, ka siis kuulud paradoksaalselt lääne alla,  sest kogu kunstiajaloo masinavärk on läänelik. Hea näide on tšehhi kubism: otsitakse tšehhilikkust ning väidetakse, et seda eristab Picasso loomingust „spirituaalsus”, mille tšehhid olevat lisanud kubistlikele võtetele. Picasso uurijad muidugi vaidlevad sellele kohe vastu: on võimatu tõestada, et Picasso töödes puudus spirituaalsus – mida tahes selle all ka ei mõeldaks! Aga, jah, olen küll üsna lootusetu selles küsimuses. Ei ole tõesti märgata, et mittelääne  kontseptsioone ja meetodeid oleks kuidagi rohkem kasutusele hakatud võtma. Raamat, mille just lõpetasin („Hiina maastikumaal kui lääne kunstiajalugu”), ongi täispikk uurimus hiina maastikumaali käsitlemisest lääne kunstiajaloos. Esimesed kunstiajaloolased tegid suuri eurotsentristlikke järeldusi, millest kõige kuulsam on see, et Hiinas pole olnud renessanssi, mistõttu pole olnud ka võimalik moderniseeruda; lisaks kasutati väljendeid  nagu „teatud dünastia oli barokne” jne. Mingil hetkel lõpetasid nad selliste lausete moodustamise ära, kuid siis järgnes pikk periood, kui kunstiajaloolased ikkagi lubasid endale kasutada lääne kunstiajaloo periodiseeringut hiina kunsti iseloomustamisel, kuid ei maininud perioode endid. Näiteks „Mingi dünastia perioodi kunstnikud on dünaamilised” – see on ju ilmselgelt barokk-kunsti kriteerium! Nii et mu raamat näitab, kuidas inimesed muutuvad  järjest tähelepanelikumaks ning üritavad vältida kõige lääne liistule tõmbamist. Kuid nad ei suuda seda kunagi lõpuni vältida, kuna kogu nende motiivide valik on tegelikult läänelik, kunstiajaloo struktuurid on läänelikud jne. Kunstiajaloolased ei ole jõudnud arusaamisele, et empaatiaga seda probleemi ei lahenda.       

Te toote välja kaheksa võimalust, kuidas käsitleda kunstnikke, kes on kohalikus kontekstis küll olulised, kuid jäävad välja domineeriva arusaama kohaselt koostatud modernistliku (lääne) kunsti kaardilt: lisada uus avangardne praktika kesksele trajektoorile,  tunnistada avangardi ja modernismi kui selliste läänelikkust, keskenduda kohalikule kriitilisele traditsioonile, eirata konteksti ning kirjeldada teoseid empaatiliselt, kirjutada institutsioonide ajalugu, defineerida teosed eituse kaudu, muuta rõhuasetusi; lihtsalt anda alla ning nautida kunsti isikliku privaatse kogemusena.       

Sellele probleemile annaks vastuse raamat,  mille kohta teile seminaris mainisin, et ei saa seda kirjutatud – see oleks midagi sellist nagu „Maalikunst 1900–2000”. Iga peatükk algaks põhjaliku sõnastikuga, kus seletataks ja kommenteeritaks kõigi terminite kasutusviisi selles peatükis. Näiteks Tšiili kubismi juhtum: Tšiili on hea näide modernistlikust kultuurist, kus pole olnud oma kubismi. Nii et kui tahta rääkida kubismist Tšiilis, pole just palju öelda. Nii et minu parim lahendus sellele olukorrale  oleks paluda lugejatel viivitada oma skepsisega Tšiili kubismi suhtes sissejuhatuse lõpuni, et nad teaksid, mida need terminid selles peatükis tähendavad. Seega ma palun neil loobuda uskumatusest, et kubism on ainult elementide formaalne korraldus. Ma arvan, et kui neid kontseptsioon kohe sissejuhatavalt ümber ei mõtestata, siis on kõik juba algusest peale ebatäpne.     

Küsisite kõigilt oma seminaril osalenutelt lühikokkuvõtted nende uurimisprojektide kohta ning andsite individuaalset tagasisidet. Milline mulje jäi teile kunstiajaloo  uurimisest ja kirjutamisest siin?     

Ma arvan, et siinne pilt on küllaltki tüüpiline väikese või keskmise suuruse riigi kohta. Teie haridus on paljuski objektikeskne (veel kord, minu arvamus toetub väga vähesele kokkupuutele  siinse kunstiga ning mõnedele artiklitele, mida mul oli võimalus inglise keeles lugeda). Ma ei kasuta seda sõna konservatiivses mõttes, aga lihtsalt teil on siin traditsiooniline objektikeskne haridus. Ja kui jõutakse teatud maani, tekib küsimus, kuidas kaasata teooria – nii et teooria jõuab teieni n-ö väljastpoolt. Loomulikult on see praegu muutumas. Vastupidine juhtub aga suurtes riikides ja ülikoolides, kus selleks ajaks, kui lõpetatakse kolledž, on üliõpilane  juba kaks või kolm aastat vaadanud kunstiteosed teooria toel. On ju palju kursusi, kus kõigepealt loetakse Foucault’d ja siis avastatakse Velazqueze „Õuedaamid”, mitte vastupidi. Raamatus, mille ma sellel teemal olen kirjutanud („Meie ilusad, kuivad ja distantseerunud tekstid – kunstiajalugu kui kirjutamine” – M. M.), eristan ma normaalse kunstiajaloo ja selle, mida nimetatakse teooriaks. Ütlen siinkohal „normaalne”, sest statistika näitab, et  enamik ajakirju väljal ei tegele teooriaga. Nii et selles raamatus ma väidan, et normaalne kunstiajalugu ei ole mitte ainult hajutatud teooriaga poststrukturalistlik mõtlemine tekstist, vaid sellel on tegelikult – kuna seda tüüpi tekst on vanem – rohkem ootusi, lähenemisi jms kui teooriatekstidel. Selles mõttes on teooriatekstid lihtsamad.   

Kas kunstiajaloolased vajavad teooriat?     

Ei pea isegi teadma, et kasutad teooriat, selleks, et seda kasutada. Ka väga traditsioonilise lähenemisega kunstiajaloolased, kes ei tee midagi muud kui identifitseerivad pühakuid, loomulikult lähtuvad ka nemad teooriast. Nagu poststrukturalismist teada, pole olemas teksti ilma teooriata. Nii et tegelikult on küsimus selles, et kas kunstiajalugu oleks huvitavam  või tõesem või relevantsem, kui autor nimetab teooriat. Nii et üks vastus küsimusele on: ei, see pole oluline, kuna teooria käib nagunii alati asjaga kaasas. Teine vastus on samuti ei: see pole oluline, aga sellepärast, et tihti on teooria valdamine soovunelm. Tihti kasutatakse teooriat pealiskaudselt, nii et Lacani mainimine tekstis pole tegelikult vajalik, kuna argumentatsioon on pädev ka ilma seda nime nimetamata. Kunstiajaloolased  rakendavad tihti vaid teooria üksikuid tükikesi, nii et seda ei saa tegelikult selle teooria kasutamiseks lugeda. Teiselt poolt, üks argumente, miks teooria on oluline, on selle kaudu seostumine rahvusvahelise kunstiajaloolaskonnaga. Kui ei kaasata tuntud teoreetikuid kohaliku ainese käsitlemisel, siis ei ole loota, et teisest kontekstist inimene hakkab tööd lugema – kui ta just ei kavatse külastada Tallinna või õppida tundma  eesti kunsti. Ainuke põhjus, miks ta seda teksti üldse võiks lugeda, on mõne teooria huvitav tõlgendus. 

Üles kirjutanud ja tõlkinud Maarin Mürk