Kunst peab olema kiire, efektiivne, tõhus – Blitzkunst!

Mario Laul

Terje Toomistu Neoismi looja Istvan Kantoriga vestleb Mario Laul. Istvan Kantori ehk Monty Cantsin Ameni „Mässav neoist” (17. VI – 18. VIII) oli esimene neoismi ja selle asutaja Istvan Kantori ideid ja kunsti tutvustav projekt Eestis. See ei olnud ei mööda institutsioone rändav ega ka varem kusagil mujal eksponeeritud väljapanek: „Mässav neoist” valmis spetsiaalselt EKKMi tarvis. Näituse kuraator Kiwa, kes on eksperimentaalse kunsti vallas tegutsenud ligi kakskümmend aastat, kohtus ja töötas koos Kantoriga möödunud aastal Indoneesias, seal arendati välja ka käesoleva projekti idee. 29. VI peeti Hanno Soansi juhtimisel Kantori kunstnikuvestlus „Konfrontatsioonipaneel”, mis oli ühtlasi neoistliku korterifestivali (Neoist Apartment Festival) avaüritus, viimane terve juunikuu väldanud neoistlikest aktsioonidest Eestis ning Balti- ja Skandinaaviamaades. Korterifestival algatati 1980ndatel, et vabaneda etableerunud institutsioonide taagast, neid on peetud Berliinis, Londonis, New Yorgis, Montrealis, Budapestis, Tepoztlanis, Würzburgis, Pergamos.  Paneelile järgnes performance ning Kiwa dokumentaalfilmi „Neoistlik intervjuu” esilinastus. Näitusega kaasnes traditsiooniline neoistide trükis „Irve” (Smile), mida sai näitusel osta paberi hinnaga või laadida tasuta alla aadressil http://nihe.ee/irve/IRVE.pdf.

Neoistid tunduvad teadlikult hoiduvat ühesest definitsioonist. Samas on neoistlik praktika aktiivses dialoogis paljude teiste XX sajandi tuntud kultuuriliste ilmingutega nagu dada, situatsionism, korrespondentsikunst (mail art), elektropopp jne. Kas neoismi on kaasatud konkreetseid teoreetilisi positsioonivõtte? Kas siis kunstiliselt või mingil muul moel motiveeritult või on tegemist lihtsalt subkultuurse trendiga (nagu punk)?

Arvan, et neoism on kõike seda, mida nimetasid, ning samal ajal mitte ükski neist. Neoismil ongi teatav vastuoluline ja vaieldav iseloom, mis nii eitab kui ka neelab kõike, mida maailm pakub, seedib selle ära ning oksendab välja teistsuguse materjalina. Just selline definitsioon meeldib mulle isiklikult ning ühtlasi suhestub see ka hästi neoismile omaste mash-up’i või remix’i ideedega. Niisiis kaasab neoism kõiki nimetatud ajaloolisi liikumisi, kuid juba hävitatud, seeditud, muudetud kujul. Neoistidele meeldib selle kõigega mängida.

Kui ma alustasin, oli neoism minu välja mõeldud sõna, millel polnud selget tähendust. See oli Montrealis 1979. aastal, minu ainus idee oli, et selle nime all saab koos mõttekaaslastega viia läbi kõikvõimalikke aktsioone. Ei olnud programmi, manifesti või reegleid, millele kõik neoistid pidid alluma.

Meie eesmärk oli totaalne vabadus (naerab). Kavatsesime vallutada terve maailma. Sa lihtsalt pead sellise mõttega hommikul üles ärkama, et muudad kõike ning lood enesele uue maailma. Tahtsime muuta viisi, kuidas institutsionaliseeritud maailm meid kohtles. Me ei olnud rahul sellega, mis meie ümber toimus. 1970ndate aastate lõpp ja 1980ndate algus oli revolutsiooniline aeg. Popkultuuris näiteks surus punk hipikultuuri välja. Pungi näol oli tegemist elustiili või liikumisega, mis suhestus hästi minu ideedega, suuresti minu muusikahuvi tõttu. Külma sõja tõttu olime silmitsi ka keerulise poliitilise olukorraga, mis kulmineerus Reagani nn glamuurse diktatuuri ajastuga. Selliste olude taustal moodustasimegi neoismi.

Montreal oli tollal väga huvitav linn, kuhu üle maailma kokku tuldi. See oli uus koht, millel polnud determineerivat ajalugu. Enne Montreali elasin Pariisis, seal oli väga raske, sest mida iganes ka ei teinud, kõigi esimene reaktsioon oli: „Ah, me oleme seda juba teinud!”. Pariisis usutakse, et just seal on leiutatud kõik maailmaasjad. Ma pidin sealt minema saama ning seetõttu suundusingi Montreali, kus kohtusin paljude huvitavate inimestega nii Põhja-Ameerikast kui Euroopast. Kõik need valdavalt noored inimesed olid tulnud sinna ühel põhjusel: leida midagi uut. Nende hulgast kasvaski välja esimene neoistlik rühmitus, mis korrespondentsikunsti kaudu laienes õige pea palju suuremaks ja rahvusvahelisemaks grupiks. Ma ei tahaks siinkohal liiga kergekäeliselt kasutada sõna „kunstnikud”, kuivõrd see viitab konkreetsele valdkonnale. Oleme alati üritanud tungida ka teistele väljadele nagu teadus, tehnoloogia jne.

Kritiseerid tihti nüüdisühiskonna tehnoloogilisi aspekte, nii nagu on seda teinud radikaalsed mõtlejad Unabomber (Theodore Kaczynski) või John Zerzan. Selle kriitika valguses võib neoismi vaadata ka poliitilise aktivismina. Kas Istvan Kantori neoism kaasab endas konkreetseid poliitilisi motivatsioone ja eesmärke? Kui jah, siis milliseid?

Tehnoloogilise ühiskonnakorra kritiseerimine on kahtlemata üks olulisi neoistlikke aspekte. Oleme suure osa tehnoloogiast omaks võtnud, eriti kui jutt käib uuemast elektroonilisest tehnoloogiast nagu hõlpsasti kasutatavad muusikainstrumendid, uut tüüpi kommunikatsioonivahendid jms. Võimatu on eitada sedasorti tehnoloogia kasulikkust suhtlemisel ning uute suhtevõrgustike loomisel. Seeläbi on tehnoloogial kahtlemata positiivseid külgi, muidugi juhul, kui tehnoloogia ei ole ainult võimul olevate inimeste käsutuses. Kriitika tuleb ennekõike esile meediaimperialismi kontekstis. Pean ennekõike silmas televisiooni- ja raadiovõrke, kuid samuti politseid, sõjaväge ning teisi autoritaarseid organisatsioone, mis toimivad suuresti tehnoloogia kaudu. Ka internet loodi sõjatööstuse poolt, algselt kontrolliti seda sama hoolsalt kui varem tuumarelva. Just selliseid tehnoloogilisi ühiskondlikke vorme neoistid kritiseerivadki. Oluline on, et mitte kellegi käes ei oleks kogu autoriteet ja võim. Just seetõttu proovimegi luua oma alternatiivseid võrgustikke.

See pole midagi uut: paljud aktivistid üle maailma teevad seda. Kuid neoismi algusaegadel ei olnud see iseenesest mõistetav. 1980. aastate alguses eksisteerisid küll mõned põrandaalused liikumised, kuid mitte niivõrd suurel ja kollektiivsel kujul nagu neoism.

Mainisin Unabomberit ja Zerzanit seetõttu, et neoistliku tehnoloogiakriitika puhul võib paratamatult tekkida küsimus, kas neoistid pooldavad tehnoloogia hävitamist?

Ei. Pigem tahavad neoistid kontrollida tehnoloogiat ja vabaneda peavoolu kommunikatsioonisüsteemide kontrolli alt. Neoistid pooldavad iseseisvust ning oma andmeedastustehnika ülesseadmist. Näen siinkohal inimesi nii-öelda ülekandemasinatena (transmission machines): neelame ja väljastame soojust, valgust, telepaatilisi sõnumeid, vedelikke jne. Tehnoloogiliste abivahendite (diktofonid, mobiiltelefonid) abil laiendame neid protsesse. Uus tehnoloogia on selles mõttes väga sarnane vanemale, nagu näiteks kahvlid või raamatud. Samas toimib uuem tehnoloogia kuidagi hoopis teistmoodi. Oleme tehnoloogilised ja personaalsed andmeedastusmasinad – see funktsioon on omane igale inimesele. Neoistid proovivad sellest süsteemist välja murda ning oma kommunikatsioonisüsteeme luua.

Sinu suhe libertaarsete poliitiliste teooriatega? Selle järgi, mida lugenud olen, võiks arvata, et jutlustad anarhismi.

Me ei kutsu ennast libertaarideks või anarhistideks, me oleme neoistid. See on oluline erinevus. Meie ideede juures võib täheldada teatud sarnasust radikaalsete anarhistlike rühmadega, kes tänaval politseiga võitlevad, me võime nendega koostööd teha, võtta osa demonstratsioonidest, kuid see ei ole neoistide puhul peamine. Meie praktika on tunduvalt mitmekesisem ning kaasab intellektuaalses plaanis palju intensiivsemaid ja kriitilisemaid seisukohavõtte. Neoism on pigem elustiil, mis esitab muuhulgas küsimusi selle kohta, kuidas eluruum on üles seatud, kuidas oleks võimalik individuaalset vabadust suurendada jne. Iga neoist võib nimetada end Monty Cantsiniks, kuid iga Monty Cantsin on isemoodi: igaühel on oma ideed ja me protesteerime erinevatel põhjustel. See eristabki meid poliitilistest aktivistidest.

Tihtipeale kirjeldatakse situatsionismi kui modernistliku kunsti viimast tõelist avangardi. Kas avangardist on saanud tühi termin või on kunstimaailmas jätkuvalt ruumi eksperimenteerimisele ja uudsusele, pidades silmas, et varasema materjali taastootmisest ning ümbertöötlemisest on saanud nüüdisaegse kunstiproduktsiooni iseloomulikumaid tunnuseid?

Guy Debord on minu kangelane. Situatsionistid omistasid ja plagieerisid kõike. Me teeme täpselt sama asja, ehkki n-ö sobramise (plundering) nime all. Situatsionismil ja neoismil on palju ühist, kuid neoism ei ole situatsionismi või modernismi jätk. Pigem olen huvitatud vertikaalsest reaalsusest (kell on alati 6) ning mittelineaarsest ajaloost, mis hõlmab kõike. Kui ma olin noor, kujutas situatsionism endast totaalselt inspireerivat ja huvitavat liikumist, võtsin selle täielikult omaks. Olin ääreni täidetud Debord’i ideedest. Pariisis elades käisin ka situatsionistlikel filmilinastustel, kuid pettusin, sest nägin seal üksnes vanamoodsaid dadaiste.

Kunstimaailmas on jätkuvalt ruumi eksperimenteerimisele ja uudsusele. See ruum ei saa kunagi otsa, alati leidub midagi uut – uued stiilid, teemad, valdkonnad, väljendused. Loomulikult elame ajal, mil mash-up kultuur ning aja jooksul akumuleerunud sodi taaskasutamine on laialt levinud. Ka minu EKKMi näitus on selle hea näide. Asi on meie soovis efektiivselt ära kasutada kõike seda, mida eelmistelt põlvkondadelt oleme õppinud.

Olen lugenud, et Monty Cantsini näol pole tegemist lihtsalt kollektiivse pseudonüümiga (erinevalt hilisematest jagatud identiteetidest nagu näiteks Luther Blisset), vaid et selles nimes peituvat tuleb kasutada ka oma argielus. Mida see tähendab? Kuidas Monty Cantsin elab? Siinkohal meenub vormel „Elu=kunst=elu”, mida tihti oma töödes kasutad.

Monty Cantsin on lihtsalt nimi. Neoismi ainus reegel on: kutsu ennast Monty Cantsiniks, tee neoismi nimel kõike! Nagu ma juba eespool ütlesin: iga Monty Cantsin on erinev, on unikaalne, töötab isiklike projektide kallal ja arendab oma revolutsioonilisi ideid. Luther Blisset on kollektiivne identiteet, mis on justkui skulptuur: tal on alati üks ja sama nägu, kuulsa jalgpalluri nägu. Me identifitseerime ennast superstaaride, superkangelaste, tööliste, revolutsionääride, diktaatoritega – inimestega, kes meid paeluvad. Kutsume neid Monty Cantsiniteks.

Sinu looming sisaldab tihti šokeerivaid ja skandaalseid elemente. Miks?

Kui alustasin oma „Verekampaaniaga” („Blood Campaign”), mis toimus muide samal ajal, kui sündis neoism, vajasin meedia tähelepanu. Kuid nimele lisaks vajasin ideed, mis paeluks või hirmutaks ning samas õõnestaks konventsionaalseid arusaamu kunstist. Õige pea torkas mulle pähe, et hea lahendus oleks vere kasutamine, organiseerisin teadlikult performance’eid, mis šokeerisid mitte üksnes vere kasutamise, vaid ka väga valju muusika, tõmblevate kehade, tule ning destruktiivsete rääkimis- ja käitumisviisidega. Otse loomulikult tõi see kaasa skandaale. Mulle meeldis, kui saabus politsei: teadsin, et nad peavad vaeva nägema, et meid vahistada ning meile trahvi teha. Tegin seda kõike meelega.

Kuid samas ei teinud ma ainult tähelepanu saamise pärast. Sedasorti kunst tähendas kiirust … Siinkohal meeldib mulle kasutada sõna Blitzkunst. Just nagu Blitzkrieg’i puhul, tuleb ka Blitzkunst’i tegemisel olla kiire, efektiivne, tõhus. See tähendab, et kõike tuleb teha väga intensiivselt, kasutades ekstreemseid ideid, lahendusi, liikumisi, maneere.

Tulenevalt oma loomingu šokeerivast ja skandaalsest iseloomust on sinu suhted rahvusvahelise kunstiavalikkusega olnud vastuolulised: sind on süüdistatud neoismi ärakasutamises isiklikuks reklaamiks ning sulle on keelatud sissepääs mitmetesse galeriidesse üle maailma. Samal ajal oled nautinud avalike fondide rahalist toetust.

Kohati ei meeldinud minu tegevus isegi minu neoistidest vendadele ja õdedele, neile, kellega olin palju koos töötanud, sest nad arvasid, et minu tegevus muudab neoistid üdini destruktiivseks terrorismiks. Olen nõus – seda ma tegingi! Kuid just nii tulebki teha! Pean oma filosoofiale ja ideedele kindlaks jääma, pean selle koha pealt tugev olema. See on oluline aspekt ka minu kriitikas institutsioonide suunal, kus üritatakse pidevalt defineerida, mida võid ja mida ei tohi teha, mis on kunst ja mis ei ole.

Institutsioonide raha vajan oma projektide tegemiseks. Olen veendunud, et parem mingu see raha neoistide taskusse kui militaarkulutuste katteks. Valitsused vähendavad nagunii kunsti ja kultuuri rahalist toetust, selle asemel eelistatakse rahastada autoritaarset kontrolli ja diktatuuri. Üldjuhul koosnevad raha jagamise üle otsustavad organid, žüriid ja komiteed nii-öelda oma inimestest, sõpradest ja tuttavatest. Ja kui neile sinu looming meeldib, siis annavad nad ka raha. Kui sa neile ei meeldi, jätavad nad su rahast ilma. Kokkuvõttes taandub kõik otsustajate isiklikule maitsele. Ja avalike vahendite puhul ei käi jutt kunagi suurtest summadest. Ollakse õnnelikud paari tuhande dollari üle. Leida rahalist toetust mujalt, eriti aga erasektorist, on äärmiselt keeruline. Kuid sellegipoolest proovin ka seda teha, müües oma videoid või isegi maale. Loomulikult meeldiks mulle olla täiesti sõltumatu ning elada nii, et ei peaks organisatsioonidelt raha lunima. Pariisis elatasin ennast sellega, et esitasin metroojaamades ungari rahvalaule. See oli küll väga lõbus ning meeldis mulle, kuid ma ei saa seda pidevalt teha.

2004. aastal pälvisid sa Kanada kuberneri visuaal- ja meediakunsti auhinna (Canadian Governor General’s Award in Visual and Media Arts), ühe Kanada kõrgeima kunstiauhinna. Tollal nimetasid auhinda suureks triumfiks ning sümboolseks kättemaksuks kunstiväljal domineerivatele institutsioonidele. Kas mõtteist käis ka läbi, et protestiks keeldud auhinda vastu võtmast?

Loomulikult mõtlesin auhinnast keeldumisele. Kuid vajasin raha. Viisteist tuhat dollarit, mille sain, ei ole õigupoolest just väga suur summa, eriti kui näpud on täiesti põhjas. See raha oli nädalaga kadunud, sest kõik, kellele võlgu olin, helistasid: „Oh, Istvan, sa oled nüüd rikas ja saad oma võla ära maksta!” Kaks nädalat pärast auhinnaraha kättesaamist olin uuesti pankrotis.

Kui avalikustati, et sedavõrd prestiižne auhind antakse just mulle, läks Kanada ja Põhja-Ameerika kunstiringkondades suuremat sorti märatsemiseks, sest paljud pidasid mind kunstnik-terroristiks ning seetõttu imestati, kuidas minusugune radikaal võib niivõrd olulise auhinna saada. See omakorda tähendas automaatselt tohutut meediahuvi: see andis mulle võimaluse oma ideid levitada. Pidin selle võimaluse ära kasutama. Lisaks oli huvitav, kuidas mind kõikjal provotseeriti – televisioonis, raadios, ajalehtedes. Mulle sai osaks väga palju negatiivset kriitikat, kohati mind isegi naeruvääristati. Öeldi, kui Istvan Kantor pälvib Kanada kuberneri auhinna, siis Osama bin Laden peaks saama Nobeli rahupreemia (naerab).

Kritiseerid tihti kunstnikukultust, superstaar-kunstnikke ning staare üleüldiselt. Kuidas on aga lood sinu enda rahvusvahelise kuulsuse ja järgijaskonnaga? Pole vist liialdus öelda, et oled oma valdkonnas samuti mingis mõttes staar?

Jah, see on tõsi. Kuid ehkki olen saavutanud kuulsuse, ei ole sellega kaasnenud rikkust. Kritiseerin superstaare siis, kui neil on väga palju raha, kuid nad ei tee sellega midagi kasulikku, eelistades investeerida kinnisvarasse ja ärisse, et teenida üha rohkem raha. Väga vähesed on valmis kasutama oma raha millegi uue algatamiseks, mis omakorda aitaks teisi kunstnikke, kellel pole raha.

Kas see on siis poliitiliselt motiveeritud kriitika?

Võib küll nii öelda. Samas meeldivad mulle väga mõned superstaarid, näiteks Lady Gaga. Ma hindan nende muusikat, näitlemist, ilu. Kuid üldiselt tunnen, et nad teenivad liiga palju peavoolu publikut. Lisaks elavad paljud superstaarid üksnes minu ettekujutuses. Kutsun näiteks paljusid oma sõpru superstaarideks, olgugi et nad on seda üksnes minu, mitte peavoolu jaoks.

Kas meediumi valik on sinu töös alati mõistuspäraselt põhjendatud? Kuidas kirjeldaksid meediumi ja sõnumi suhet oma loomingus?

Katsetan meediumite osas pea kõigi olemasolevate võimalustega: videost performance’ini, installatsioonist robootikani, maalimisest ja joonistamisest kirjutamiseni.  Ja muusika, otse loomulikult! 1970ndatel ja 1980ndate alguses oli väga oluline performance. 1980ndate lõpus ja 1990ndatel video, mis on kesksel kohal veel praegugi. Praegu on video põimunud läbi kõikvõimaliku muu meediumiga. Samas, nagu minu kätest näha võib (käed on värvised, sest vahetult enne intervjuud lõpetas Istvan Kantor ühe seinamaalingu EKKMis), tegelen jätkuvalt ka maaliga. Lisaks võib mind kutsuda ka grafitikunstnikuks, sest New Yorgis ja Montrealis elades tegelesin palju selle meediumiga. Kuid ma ei ole kunagi tahtnud olla tunnustatud ühes meediumis töötamise eest. Ma ei tahtnud saada videokunstnikuks. Mulle ei meeldi, kui festivalidel kutsutakse mind videokunstnikuks või filmitegijaks. Tahan, et mind kutsutaks neoistiks, kuivõrd seeläbi jääb selgusetuks, millega ma täpsemalt tegelen.

Räägi lähemalt EKKMi näituse „Mässav neoist” ideest. Kas eesmärgiks oli siinsele publikule neoismi tutvustada?

Eelmisel aastal kohtasin Indoneesias residentuuris Kiwa. Ta teadis neoismist palju, tegi minuga intervjuu ning osales minu töötubades ja performance’ites – meie suhtlus oli algusest peale väga positiivne. Kui ta Eestisse naases, kutsus ta mind siia, et korraldada midagi sarnast sellele, mida olin teinud Indoneesias: neoistlikud üritused, töötoad, näitused, neoistlik korterifestival. Tahan külastada Tartut ning mõnda muud kohta, võib-olla Riiatki. Seega on kogu ettevõtmine tunduvalt laiem kui EKKMi näitus.

Oled Eestis esimest korda. Tänu Kiwale oled kohtunud paljude inimestega, sh kunstnikega, ning tutvunud kohalikul kunstiväljal toimuvaga laiemalt. Mida oled tähele pannud?

Kohaliku kunsti kohta arvamuse avaldamiseks olen olnud siin liiga lühikest aega. Kuid kõige huvitavam Eesti juures on postkommunistliku ruumiga seonduv: varemed, mahajäetud tööstushooned, spetsiaalne arhitektuur, laulud. Ühel pilvisel ja vihmasel päeval kohvikuterrassil istudes tundus mulle, nagu oleksin tagasi 1960ndates: veidral kombel meenutas kõik mulle minevikku – trammid, vanad hooned, inimesed hallides kulunud riietes. Võib-olla mängis kange kohv mulle vingerpussi, kuid kuulsin sireene ning ootasin, et nurga tagant ilmub kohe mõni Vene tank (naerab). Tallinn on „kella kuue linn”: siin saab samaaegselt kogeda minevikku, olevikku ja tulevikku.

Kas neoist teeb plaane? Mida tõotab tulevik Istvan Kantorile?

Alati on liiga palju plaane, liiga vähe raha ning abi. See on probleem. Minu suur plaan on kolida Aasiasse, võib-olla Indoneesiasse või Taisse, ei ole veel päris kindel. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on väga kallis ning raske elada.  Kuid lähemad plaanid … Mul on palju ideid uute videode, muusika ja performance’ite jaoks ning näitused on reserveeritud aasta lõpuni.



Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming