Kunst rahvani ehk Kwangju biennaal

Siram

Joon-ho Jeoni video ?In God We Trust? jaoks ehitatud blackbox?i ründasid selja tagant hiiglaslikud pabersõdurid, tungides sisse illusoorsest mustast uksest. autori fotod Biennaal ?Tolmutera, veetilk? on avatud kuni 13. XI.

Kwangju biennaal Lõuna-Koreas on kahtlemata üks suuremaid sündmusi Aasia kunstielus. Biennaal sai alguse 1995. aastal ja väidetavasti oli selle kuluka ja suurejoonelise ürituse initsieerimine kuidagiviisi nagu ligemale 2000 kwangjulase 1980. aastal sõjaväere?iimi vastu toimunud meeleavaldusel hukkumise kompensatsioon. Esialgu püstitati kontseptuaalne eesmärk võidelda keskuse ja äärealade erinevuste ning diskrimineerimise vastu. 1997. aastal võeti vastu Kwangju deklaratsioon, mis tunneb südamevalu kunsti ja ühiskonna lõhe pärast ning paneb ette tuua kunst rahvale lähemale kummalisel viisil: kunst peab samaaegselt olema helge ja publikusõbralik ning seejuures säilitama sotsiaalse tundlikkuse ja teravuse.

Millised iganes on suurnäituste ideaalid, tulemus on siiski üsna ühesugune. Mida suurem masinvärk on tööle pandud, seda rohkem nurki maha lihvitakse ja seda ümmargusem kogu asi saab. Kwangju 2004. aasta teema on ?Tolmutera, veetilk? (?A Grain of Dust, A Drop of Water?). Kuraatorid on Yongwoo Lee (New York, Soul), Kerry Brougher (Washingtoni distrikt) ja Suk-won Chang (Kwangju).

Kwangju biennaalide pidamiseks on ehitatud spetsiaalne hoone, mis koosneb viiest hiiglaslikust galeriist. Neljas neist oli näitus, viiendas klubi lavaga performance?ite jaoks, kohviku, nännileti ja rea teostega, mille autorid ja tekkemehhanism jäid arusaamatuks. Korealastel pole nimelt kombeks inglise keelde tõlkida kõike, vaid ainult neile teada olevate printsiipide järgi valitud osad saadaval informatsioonist. Hoonete kompleksi ümbritseb suur park, mis sisaldab omakorda mitmesugust biennaaliga paralleelset kunsti, samuti oli biennaali eriprojekte muudes kohtades linnas, näiteks metroos. Viimased jäid allakirjutanul ajapuudusel nägemata.

 

Kunsti rahvapärastamise tulevärk

Tundus, et korraldajad on publiku ja kunsti integreerimist võtnud ülima tõsidusega. Esmalt kajastus see mõistagi tööde valikus, sest enamik neist olid helged ja küllaltki lihtsakoelised. Erilise tähelepanu osaliseks on saanud lapsed, kes gruppidena moodustasid ka valdava osa publikust. Nende jaoks olid tehtud eraldi nii-öelda programmivälised kunstiteosed nagu video porgandit närivast jänesest, mis olid eksponeeritud teistest taiestest madalamal. See ei vähendanud aga väikeste pilusilmsete jõmpsikate huvi päriskunsti vastu, eriti kui kuskile sai otsa ronida või midagi näppida.

Juba lugeda oskavate külastajate tarbeks oli iga töö juures lühike ja lihtne tekst, mis tegi puust ja punaseks teose mõtte. Biennaali eripära oli teoste loomise täiesti uudne metoodika: igale kutsutud kunstnikule oli antud kompanjoniks üks viewer-participant, kellega koostöös sündis teos. Neid vaataja-osalejaid oli kõikvõimalikest sotsiaalsetest gruppidest ja maadest. Raske on öelda, kuivõrd suur oli nende tegelik roll. Mõnel puhul oli see küll nähtav, näiteks Marc Quinni (Inglismaa) pronksi valatud jänese ja lamba rümp koos kõhust paistvate poegadega võisid küll olla prototüübid farmer Ross Cherringtoni majapidamisest. Millega aga näiteks Ecuadori ?Miss Universumi? korraldaja Paulina Karina Espinosa Andrade võis aidata Pablo Cardosot, kes oli maalinud uduseid detaile udustest fotodest, seda võib üksnes oletada.

Samas oli ka rida staarkunstnikke, kellel oli lubatud ateljeeüksinduses ilma kaasosaliseta oma teosed valmis meisterdada. Nende hulka kuulusid näiteks Edward Rucha, Gerhard Richter, Richard Hamilton, Eduardo Kac. Viimase töö haakus ainsana biennaali teemaga: ta oli malelauale kasvama pannud spetsiaalselt geenimuundatud lille, just sellesse kohta, kus Garri Kasparov arvutilt Deep Blue 1997. aastal pähe sai. Ülejäänud staarkunstnikud esinesid tuntud headuses vanade nippidega. Anish Kapoor oli aga valmistanud uued sügavsinised objektid koostöös rahvuskaaslasest haridusaktivistiga.

 

Preemiad enam-vähem õigetele

Biennaali pealkiri viitab ökotemaatikale, mida on tõlgendatud küllalt avaralt. On aga ka äärmiselt üksüheseid teemaarendusi, nt Josip Rastko Mocnik (Sloveenia) on lapseliku käekirjaga seinale maalinud skeemi, kuidas koduses majapidamises vett säästlikumalt kasutada. Teine otsesõnune teos Jota Castro ?1MOP(1Meter of Problems)? pälvis parima meeskonnatöö preemia. Tema oli koostanud mängukaardisuurused tekstiseeriad teemal, kuidas puhas vesi, nagu ka ülejäänud jõukus on maalimas ebaõiglaselt jaotunud. Kõige tähtsama City Light Award?i sai Watercio Caldas (Brasiilia) töö ?The Nearest Air? eest, mis seisnes ruumi riputatud lõngades. Vastavalt sisukirjeldusele pidi modelleerima ruumi ennast, kus lõngad ainult markeerivad võimalikke jõujooni.

Teise olulise, Korea fondi preemia saanud töö avaldas ka mulle muljet. Jennifer Allora ja Guillermo Calzadilla Kuubast olid sooritanud rännaku mööda Viequese saart Puerto Ricos. Saart on kasutatud aastakümneid NATO pommiharjutusteks ja johtuvalt sellest ei näe see eriti loodus- ega inimsõbralik välja. Rännak sooritati mopeedil, millele oli summuti asemel pandud trompet. Selle nukker sõjahüüd saatis pidevalt kõnealust videot.

Kwangju pangaga võib samuti nõustuda, kuna nende preemia läks Joon-ho Jeon?i tööle ?In God We Trust?. Video algas USA dollari kujutisega. Ühtäkki hakkas pilt riigihoone ees elama. Tume kogu kõndis ühe ameeriklase juurest teise juurde, rääkis midagi korea keeles, kummardas, aga keegi ei vastanud. Siis oli ta äkki iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise koosolekul ja pidas ka seal pika kõne maha, kuid samamoodi tulemusteta. Lõpuks väljus nukralt hoonest. Video jaoks ehitatud blackbox?i ründasid selja tagant hiiglaslikud pabersõdurid, tungides sisse illusoorsest mustast uksest.

See installatsioon hakkas tööle koos kamerunlase Malami ekspressiivse installatsiooniga põlenud majast. Kahjuks rikkus seinatekst kõik ilusa: selgus, et tegu pole üldinimlike kannatuste väljendusega, vaid pühendusega 11. septembrile.

 

Teravad leiud

Sotsiaalse närviga töödest hakkas silma veel Brian Jungeni (Kanada) ?Court? ehk õmblusmasinalaudadest ehitatud kossuplats, mis viitas Aasia odava tööjõu kasutamisele sportliku meelelahutuse garderoobi teostamisel. Mõnusat irooniat sisaldas jaapanlase Momoyo Torimitsu suur maastikumudel, kus roomasid sajad robot-bisnesmenid, püüdes vallutada linnu ning tööstuskomplekse, kuid takerdudes pigem üksteise külge hunnikutesse. Tema videos olid samalaadsed robotid (Aasia, Euroopa ja Ameerika ärimees) kuid elusuurused, pandud võidu roomama kontorisse, kus päris inimeste töö parajasti käis. Sellises, võiks isegi öelda, et transpopi võtmes olid ka Yue Min Juni (Hiina) hiigelmaalid ja -skulptuurid hambad laiali irvitavate pilusilmsete ühenäoliste meestega. Päris teravalt mõjus Mounir Fami leid: Iisraeli turismi-slogan ?No one belongs here more than you?. Video lisas vaated kuivavast maast ja vees sulistavad turistid teisel ekraanil.

Meelde jäid veel mõned tööd, mida ei ole vajagi tõlgendada mingi teema kontekstis. Kendell Geersi videoinstallatsioon oli ilmselt mõtisklus kunstniku rollist ühiskonnas. Ühel ekraanil võis näha kunstnikku tulistamas kirjutatud raamatut, teisel tühja galeriiruumi, mis aeg-ajalt ootamatult õhku lendas. Tundub, et tema nägemus sellest rollist ei ole väga optimistlik. Mehhiklanna Teresa Margollese töö rääkis seinakirjade järgi midagi isikuvabadusest, kuid mulle jäi tunne, et pigem siiski isiklikust vabadusetunnetusest. Kaadris seisis ilus paljas mees, kes umbes iga viie minuti tagant ämbritäie vett kaela sai. Mõistagi ei saa kontekstist eristumise tõttu ka unustada ka korealase Byung-jon Kimi art brute? stiilis maale Kristusest. Kristlus on Koreas popp.

 

Kli?eed ja vastuolud

Kahel põhjusel jäi meelde veel Kyoung Ho Lee teos, mis koosnes vahvliküpsetusmasinast, mis pidevalt vahvleid välja viskas, ning selle detailide projektsioonidest. Meeldejäävateks asjaoludeks oli moemaailmas tuntud kaasautor Miuccia Prada ning võimalus tühja kõhu korral vahvleid näpata.

Üldiselt oli biennaalil väga palju kli?eesid. Igal mainstream-meganäitusel on vähemalt üks seeria fotosid neegrite raskest elust (Muyiwa Mthethwa, Nigeeria, elu on neil seal muidugi tõesti raske), üks seeria tuppa kasvama pandud taimi (Ilka Meyer, Saksamaa),  üks mõtisklus arhitektuursest ruumist, mis ei vii järeldusteni (Nayia Frangouli, Kreeka), üks kohapealset linnaruumi projektsioon (Antoni Muntadas, Hispaania), üks korjandus inimeste soovidest (Raquel Schwartz, Boliivia), üks arusaamatu interaktiivne installatsioon (Eva Marisaldi, Itaalia) ja üks soovide puu (Barbara Edelstein). Oli ka palju selliseid töid, mis olid tehtud kõige parema tahtega, kuid liiga lihtsameelsed, infomahukad või visuaalselt segased, et muljet avaldada. Mingeid üldisi sisulisi järeldusi biennaalil eksponeeritust on raske teha, kui, siis võiks öelda ehk seda, et kunstnikud on üldiselt loodushoiu ja humaansuse poolt. Paraku üsna vastuoluline järeldus, kui asjale süvaroheliselt positsioonilt läheneda.

Pilet Souli maksab umbes 16 000 krooni, kuuldavasti Moskva kaudu pidi odavamalt saama. Johann Köleri nim Positivistliku Kunsttööstuskooli esindus, kes osales biennaali performance?iprogrammis, tänab Eesti Kultuurkapitali.