Kunsti imetegija

Andri Ksenofontov

Jüri Arraku näitus „Vertikaal ja horisontaal” Tallinna Kunstihoone galeriis 7. – 18. XII. Jüri Arrak on jõudnud ringiga samasse punkti tagasi, kust alustas. Ta soovis korraldada Tallinna Kunstihoone galeriis (siis kunstisalong) 1969. aastal oma esimese, graafiliste lehtede näituse. Talle öeldi ära, aga aeg lubati 1970. aasta plaanis leida. See on oluline hetk, sest sellest sündis Jüri Arraku isikupärane laialivalguvate inimkujude maalistiil. Sest, noore mehe asi, kui talle ettevalmistuseks lisaaega anti, miks seda mitte ära kasutada ja graafilised lehed õlimaalideks ümber kantida? Üldiselt on inimesekäsitlus Jüri Arraku graafikas tinglik, oluline on tegelastevaheline tegevus, mäng, mitte niivõrd tegelased ise. Ja et tol ajal populaarne kubistlik või geomeetriline üldistus ei olnud talle loomuomane ning üürikest lisaaega jätkus ainult detailivaesemate maalide lõpetamiseks, üldistas ta maalide tegelased looduspäraselt kõverjoonelisteks kontuurideks ja nimetas need „märkinimesteks”. Üsna varsti, puutudes kokku selliste ülesannetega nagu autoportree maalimine, tulid „märkinimestele” ka silmad ja suud pähe nii, nagu me neid tänapäeval tunneme. Algusest peale on Jüri Arraku tegelased loetamatud, läbipaistmatud. Algusest peale esitab ta maalides selgete mõtteavalduste asemel mõtete varje, varju jäetud tähendusi. Nagu videoinstallatsioon „Suu” (29. XII 1972), mis on esimene Eesti ringhäälingus näidatud (11. I 1973) videoinstallatsioon ehk performance üldse. Ta võttis kastekannult sõela, täitis selle musta guaši lahusega ja joonistas lumme suu, torkas selle nurkadesse tokid, mille vahele tõmmatud nöörile riputas kolm graafilist lehte. See oli poliitiliste suuraudade abil valjastatud kunstniku metafoor – tollel oli võimalik protesti avaldada ainult ümber suu karates ja karjudes. Jüri Arrakut on kogu elu vaevanud vajadus, teiselt poolt tõkestatus mõtteid ja tundeid mõistetavalt esitada. Seepärast sisaldavad ta tööd alati mingeid selgelt esile tõstetud asju, mille suhted on paika pandud lihtsate reeglitega. Jüri Arrak oskab esitada pilti vaatajale kui mängu, milles kaasalöömine ei ole ülearu keeruline. Mängijad ise on varjud, kelle iga näitusekülastaja ükskõik kelle jalgade külge siduda võib. Need varjud ilmutavad end piltidel alateadvuse energia tompudena, mis iga vaataja aju pimikus ilmutuse saavad. Tegemist ei ole ainult alateadliku Id’iga nagu Freudi psühhoanalüüsi teoorias, tegemist on ka SuperId’iga (ühiskondliku alateadvusega Jungi kollektiivse alateadvuse teooria järgi), mille pitseeritud kaane alla valitsevad asutused ja poliitiline propaganda oma koletised heidab ja sellega meie niigi hullumeelset alateadvust veelgi enam saastab. Näitusel on Jüri Arraku varjud, mis hirmusilmil elama löövad, punased varjud lähiminevikust, millele „komissar” suud annab, aga mis kunstniku arvates üles tuleb puua. Ent Jüri Arrak ei eita ajalugu, sest video „Suu”, mille originaal hävis 1970ndatel tulekahjus ja mis on selle näituse jaoks fragmentaarsel kujul kunstniku valdusesse jäänud toormaterjalist taastatud, on Jüri Arraku suuandmine omaenda minevikuvarjule.

See ei ole teadlik mäng alateadvuse teemal. Seda alustasid sürrealistid, kes uskusid Freudi õpetust teadvuse kolmest põhitasandist: esiteks isiklik teadvus Ego, teiseks ühiskondlikpoliitiline Superego ja kolmandaks neile kahele kättesaadamatu, ära põlatud ja kindla kaane alla peidetud alateadvus Id. Sürrealistide endi määratluse järgi peaks sürrealist lakkama olemast sürrealist hetkest, kui ta end sürrealistiks nimetab, sest siis, tähendab, võtab ta alateadvust teadlikult ning see ei ole siis enam alateadvus. Hoopis Jüri Arrak võiks sürrealist olla, sest sürrealistiks ta end ei nimeta ja torgib alateadvust freudistlikus, kliinilises mõistes sellele mõtlemata. Kui aga lahutada Jüri Arraku Id’ist Super-Id, nii nagu lahutas Freud Ego’st Superego, siis anname alateadvusele kuju, struktuuri, millega see osa alateadvusest lakkab olemast alateadvus. Nii et muud tarka ei oska sellel teemal rohkem öelda, kui käsi ringutades „Aaa. Mmm …”, mille üsna täpne kujundiline vaste ongi Jüri Arraku laialivalguv „märkinimene”.

Näitus, nagu Jüri Arraku looming üldse, on üles ehitatud risti skeemi järgi. Esimene ruum on risti põikpuu ja seal on käsitletud meie maailma, alates armastusest vasakut kätt vägivallani paremat kätt. Teine saal on risti püstpuu, mis on suunatud üles, kõrgemate väärtuste poole ja esitab ristiusu lugusid ja märke. See on esimene kord, kui üks ruum tema näitusel puhtalt usu teemale on pühendatud. Ent nii nagu Jüri Arrak seisab püstpuu ruumis pea püsti kui kristlane, jääb ta põikpuu ruumis põikpäiseks paganaks. Isegi looja sisse hingatud ainukordse hinge kõrvale on kerkinud paganausule iseloomulikud varihinged. Jüri Arrak ei ole ainutõe fanaatik, tema kunsti mõte ongi tähenduse venivuses. Näiteks tänavu valminud „Viimane õhtusöömaaeg”. Kunstnik, kasutades ateljee peremehe privileege, koristas laua muust toidukraamist ning jättis ainult veinikarika, millele lisas omalt poolt kohal hõljuva püha vaimu. Ja vaadake, Kristuse käes ei paista leib, vaid kartul – poolteist tuhat aastat enne kartuli avastamist! Et lunastajal jüngrite kostitamiseks nii defitsiitset kraami on õnnestunud hankida, on kunsti imetegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming