Kunsti pühitsus

Erkki Juhandi

Jaan Elkeni näitused „Kirjutatud on II . It Has Been Written. Jesus Christ Superstar” Viimsi Püha Jaakobi kirikus kuni 31. VIII , „Malecón” Draakoni galeriis 26. VI – 13. VII ja „Taas Havannas” („Havana, revisited”)arhitektuuri- ja disainigalerii 23. VII – 10. VIII . Kristluses tähendab pühitsus olla Püha Vaimu tööriist. Püha Vaimu all mõtleme omakorda Jumalale. Olla astja, vahend kellegi käes ei ole kahjuks kunstniku ja tema näituse puhul aktsepteeritav ja mõistetav. Tööriistad nagu haamer, meisel või kirves ei ole ju isikustatavad. Kui rääkida inimestest, seda enam kunstnikest, ei tahaks vist keegi tunnistada end asjaks – tööriistaks kellegi teise käes. Julgen siiski arvata, et kristlik mõtteviis on teedrajav ja mõtestamiseks väärt aluspind.

Kas keskkonnal, kus kunst asub, on määrav roll? Ju on. Ega muidu oleks kuraatorid kunstnikke oma haardesse võtnud, kujundanud ja esitlenud, sõnastanud ja mõtestanud –  tihti sellistki kunsti, mille mõistmiseks vaatajal pilku napib.
Minu meelest on ümbritsev kunsti suhtes määrav. Kui muuseumis käsitletakse kogus olevat tööd kui midagi hindamatut, püha, näitusele välja tuues kui pühitsetud, Looja loodut, siis kunstniku ateljees, näitusel või ka kodustes tingimustes omandab kunstiteos varjamatult harda, emotsionaalse tähenduse. Meenuvad ikka pidulikud näituste avamised – maalide esitlemised – pühaduse triumf koos maalide lihtlabase transpordi tapalava ja rutiinse käitlemisega tagaukse kaudu. Millisesse virna lähevad need siis, kui neid ei ole muuseumi pühadusse arvatud? Küllap kuhugi kaugemale. Vähemalt silma alt ära. Kui teha keegi tööriistaks Püha mõistes, siis kuidas?
On väärt, kui kunstnik kasutab universaalseid sõnu, mis kõigile vaatajatele on vähemasti pealkirja toel kuidagi hoomatavad, ehk isegi mõistetavad, nagu „kodu”, „aed”, „maastik”, „lilled”. Aga kui ei kasuta? Kui kasutamata jätmisel kasutab siiski midagi või kedagi kõigile tuttavat ja teeb seda veel abstraktselt?
Jaan Elken on kasutanud „Malecón” ja „Havanna” maalides osavalt fotosid kui hetkepilti kaduvast ja ühtlasi toimivast igapäevases ühiskonnaelus, rääkimata täpselt valitud ehitus- ja lammutamisjärgsest materjalist, mis kattis Draakoni galerii muidu nii hillitsetud kodanlikku õhkkonda. Elkeni näitused on kui tervikteosed: juhuslikkus on välistatud, näituste teemad on läbi mõeldud.
Jaan Elken kirjutab näituse saatesõnas: „Elegantne ja tuledesäras Havanna on vaesunud viletsusse, hiilgus ja viletsus peavad varemete vahel koerapulmi.” Kui mõne lausega peatuda Kuuba maalide sarjal, siis ei tasu kindlasti lähtuda vaid selle Kariibi mere saare saatusest. Tuleb mõelda kõikide, eriti kunstlikult tekitatud diktatuuririikide peale. Ilmselgelt on maalides vihje nii nõukogude ajale Eestis kui ka kaduvatele ajastutele laiemalt. Sellest ka seos Viimsi kiriku näitusega. Siiski tuletavad kaduvad ideoloogiatest pakatavad ühiskonnad nii kunstniku teoste kaudu kui elule tagasi vaadates meelde aja heitlikkust ja inimloomu arutust. Jaan Elken on neid mõlemaid ja küllap rohkemaidki aspekte silmas pidades loonud ja loomas abstraktset maalimaastikku, mis kõnetab ka järgmisi põlvkondi. Sotsiaalselt terav, tehniliselt täiuslik ja abstraktselt peidetud – selline on Elkeni maailm, ta tõlgendab nii Kristust kui ka kaduvat  aega ja elu meie ümber. Seega saab pühitsemiseni jõuda vaid isikliku kokkupuute kaudu Loojaga. Elken on jõudmas.
Kunstnikuna annab Elken otsekui avatud uksest ennast rünnata kui kaitsta, mõista ja halvustada. Ta on avatud ja habras, nii nagu tema maalid lubavad end mõista, endasse haarata või siis näha neis järeletehtavat odavkunsti.
On öeldud, et iga põlvkond vajab uut piibli tõlget, et see oleks tema ajas arusaadav. Kas leidub lugejaid ja turgu? Küllap. Täpselt ju ei tea. Jaan Elken on  igatahes arvanud, et leidub. Tema sarja „Jesus Christ Superstar” maalid on inspireeritud Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i samanimelisest muusikalist. Kunstnikule omasest koloriidist on sündinud näitus, mille paremikku võib näha Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Ka Elken tõlgib ja tõlgendab. Võtab enesele õiguse pühitseda Jeesuse passiooni enese kaudu, tuginedes nii oma elu kui ka laiemalt Eesti rahva kannatustele. Minu meelest on tabanud kunstnik siin maksimumi oma pikal loometeel: üliisiklik suhe väikerahvaid ja paraku ka tema enda perekonda puudutanud vägivaldse küüditamisega, võõrvõimude peaaegu hävitatud eluga, aga ka elatud elu ja loodud maalide sümbioos ning suurim meisterlikkus, loovaim hetk elus. Pilk on suunatud tagasi ajal, kui kunstnik ise on saavutanud oma loometee apogee. Käes on aeg, kus võib mängida, mänguliselt läheneda olnule, tunnetada seejuures täielikku vabadust, isegi rõõmu olemasolust ja seda väljendavast loomingust.
Mõttereis Jeesuse ajastusse ei ole muidugi võrreldav konkreetsete reisidega Kuubale. Ajanihe on enamgi määrav. Vaatan siis seda viimast, kunstniku reaalset ja hiljem maalides kujutletud reisi. Minu meelest käsitletakse seal ülima täpsusega kaduva mineviku, hääbuva ja ühtlasi toimiva ühiskonna põhiküsimust. Mis on üldse jätkusuutlik, mis on kaduv ja vaid meie mälestustes ja unistustes jääv? Kui Webberi muusikal käsitles hipiajastul Kristuse ja kaaskondsete uut tõlgendust, mis päädis vabaduse ja armastuse võiduga, siis epohhi möödudes on sellest siiski jäänud alles vaid armastus irratsionaalse ehk isegi reaalse ajastu olemasolu vastu. Selle tegelikkust on Elken tabanud oma viimaste aastate näituste tuumas ja olemuses.
Mõtestada enda olemust, arvata ja tõlgendada tõlgendamatut, on praeguse aja, tihti ka tänapäeva kunstnike ja loomingu kreedo. Kunagi hiljem tagasivaadatuna omandab see ehk uue mõõtme, kirjeldab, avab ja mõtestab ajastut, mis tundub meile praegu nii reflekteerimatult ühene.
Elken ei tõlgenda ju ainult evangeeliumi ja Kristuse kannatuslugu. Ta vaatab viimaste aastate loomingu ja näituste kaudu tagasi oma elule, sellele, mis on möödunud ja jäänud. Elken manifesteerib dramaatiliselt „Havanna” näituse kaassõnas: „Materiaalne pole teadagi olulisem, kuid kui viletsus muudab inimese käitumismoode, sandistab nende põhiolemust ja hävitab kultuuripärandit, siis on see aga võrreldav sõjaolukorraga. Pendel on jõudnud äärmusesse.” Tuleb nõustuda.
Kunstnikuna on ta saavutanud meisterlikkuse, küpsuse, sügavuse ja haarde. Ta julgeb vaadata tagasi: seda nii oma kahele Kuuba reisile toetudes kui oma noorusele, viidates olukordadele, olustikele – aegadele vaatamata. Ta maalib julgelt, produktiivselt ja täiuslikult, otsekui pühitsedes oma kunsti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming