Kunsti valglinnastumine Vaskjala näitel

SIRAM

Kunsti detsentraliseerimise ilmingute all mõeldakse tavaliselt projekte Tallinnast vähemalt kahesaja kilomeetri kaugusel, kuid Tallinna külje allgi võiks kunsti leida. Nüüd leiabki Rae vallas ja Vaskjala külas.

Kaadrid otsustavad kõik. Kunsti­töötajate kirjudes ja prekaarsetes ridades on laia profiiliga kultuuritöötaja Toomas Aru leidnud unikaalse niši. Nimelt on tal kombeks otsida mõni paremal järjel omavalitsus ja sokutada ennast sinna tööle. Ta võlub tööandjad ära laialdaste sidemetega kultuuriväljal ning meedias, aga ka selge plaaniga, mida ja kuidas tegema hakata. Pahaaimamatud vallaametnikud annavadki oma kultuuri­struktuurid Arule hallata, seda mõistagi koos taristu ning eelarvega.

Ning Aru võtab kätte ja hakkab tegema asju, mida tehakse ainult Tallinnas või äärmisel juhul Tartus. Pärnu noortekeskusest sai omal ajal nagu nõiaväel luuleklubi ja bändiruum. Luunjas hakkasid toimuma kohtumised tuntud kirjanikega, sinna rajati klaverimuuseum ning toimis eesti tippkunsti regulaarne näituseprogramm: oli klassikat ja ka praeguse aja kunsti.

Läinud aastal kolis Aru Rae valda ning ega sealgi olukord teistsugune ole. Väga lühikese ajaga on ta käivitanud galerii Rae Kunsti Plats, toimuvad kirjandussündmused ning kontserdid meie väljapaistvaimate esinejatega ning kõigele lisaks on asutatud Vaskjala residentuur Rae vanas koolimajas, mis oli seisnud aastaid tühjana, ent sai nüüd nagu imeväel mõne kuuga korda ja uue elu.

Aru edu saladus seisneb selles, et ta teeb kompromisse. Kõrgkultuuri kõrval on alati oma koht maakultuurimaja traditsioonilisel tegevusel: rahvatants, süldipeod ja isamaalised üritused ei kao kuhugi. Kui vaja ja võimalik, leiab ta selle tarvis eraldi personali. Kõik toimib. Kohalik elanikkond on rahul, kultuuri­avalikkus ja vallavalitsejad samuti.

Teine saladus on mitmekesine rahastamine. Aru on usin projektikirjutaja ning on suutnud ühena vähestest praegusel ajal kaasata ka erasponsoreid. Materiaalseks vundamendiks on jõuka valla eelarve: see on oluline, sest ainult projektidele ei saa loota, kui tahetakse teha suuri asju. Haldusreformi tulemusel peaks meil nüüd jõukaid valdu tekkima nagu seeni pärast vihma, nii et kultuurikorraldajad, tehke järele!

Vaskjala loomeresidentuur renoveeritud Rae koolimajas oli juba enne avamist augusti lõpul võtnud vastu külalisi Venemaalt, Hispaaniast, Saksamaalt ja Austraaliast. Residentuuri ja maakunstikeskkonna põhitegija on kunstnik ja kuraator Janno Bergmann, kes tegutses varem peamiselt Pärnus. Maad ümber koolimaja on ja see on ilus. Kui Rae valla maastikku iseloomustavad pigem laod ja tehased, siis Vaskjalga ei ole need veel jõudnud: võimsa kuuseheki tagant paistab maaliline heinamaa, taamal kohab mets, kus hõiguvad kakud.

Keskkond avati peamiselt Kunstikonteineri rühmituse liikmete töödega. Püsti on pandud Tanel Saare ja teiste kuulus installatsioon „Kümblejad“, teemandikujuline täiesti toimiv vanadest akendest ehitatud saun. Kohe ukse ees on Bergmanni enda lihtne ja tabav „Monument Euroopale. Euro Rainbow“, vikerkaarevärvides euroaluste hunnik. Avamise puhul tegi vägeva tuleskulptuuri Rauno Teider.

Kilian Ochsi ja Kunstikonteineri meediainstallatsioon „Kes seisnud selgimata pilgu eel“ ei saanud avamiseks valmis, kuid nüüd on seegi olemas. Varem on see töö väljas olnud Tartu Kunstimajas Kunstikonteineri rühmanäitusel. Ochs on saksa päritolu meediakunstnik, kes elab juba mitu aastat Eestis. Ta on õppinud Karlsruhe disaini­ülikoolis filosoofiat ja meediakunsti, töötanud ajakirjanduse, filmi ja teatri alal ning mõistagi teinud peale viimase aja koostöö Kunstikonteineriga oma kunstiprojekte. Ühega neist osales ta 2011. aastal İstanbulis ISEA sümpoosionil.

„Kes seisnud selgimata pilgu eel“ on perealbumis lappamise töö, mis ei ole iseenesest midagi uut. Eriline on see teostuse tõttu: esitatud slaidid tuleksid justkui vana kooli projektorist, on aga selge, et tegelikult on siin mängus kõrgtehnoloogia. Siit omakorda hargneb mõte edasi: kui palju on meie ümber asju, mis mõjuvad loomulikuna, isegi looduslikuna, kuid on tegelikult programmeerijate ning nende töö tellijate hoolikas manipulatsioon?

Vaskjalga on Tallinnast kakskümmend minutit sõitu, olgu ühis- või erasõidukiga. On ammu aeg, et valglinnastumisega kaasnenud asumites tekiks söömise ja magamise kõrval mingigi oma elu. Kunstihuvilistele, kel tekib soov teha väike kultuuriline väljasõit, kuid pole parasjagu mahti sõita Võrru või Narva, on see suurepärane võimalus tuulutada oma keha ja vaimu.