Kunstiaasta 2007, mõned uitmõtted

Reet Varblane

Lõppeva aasta pressilemmik sotsioloog Juhan Kivirähk tõdes aastakokkuvõttes, et vaatamata eeldusele, et Eesti kuulub Euroopa Liidu täisväärtuslike liikmete hulka, pole me läinud demokraatliku Euroopa avatud ühiskonna, vaid hoopis astunud suure sammu suletud konservatiivse riigikorralduse suunas. Näidetena tõi ta aprillilõpu sündmused ja „tantsu” õiguskantsleri valimiste ümber. Kunstiaasta, nii tehtud kunsti, kunstisüdmuste kui ka kunstielu peale tagasi mõeldes on pilt õnneks märksa ambivalentsem. Vabadussõja samba valik osutab küll otseselt soovile ennast (ja ka meie praegust aega) manifesteerida võimu ihkava foobilise suletud ühiskonnana, kelle ideaalid pole isegi mitte eelmises, vaid üle-eelmises sajandis. Kui sinna juurde mõelda veel Kalevipoja kuju konkurss või Sakala keskuse lammutamise saaga, siis tuleb lugupeetud sotsioloogiga enam kui nõustuda: meie ühiskonda ei iseloomusta mitte ainult minevikku suunatud konservatiivne mõttelaad, vaid ka oma ala eksperte välistav rahavõim. Kuid õnneks ei saa 2007. aasta kunstielu ainult nii mustades värvides iseloomustada. Kui pealinna on iseloomustanud linnakujunduslik kaos (või läbimõtlematus), siis kogu Eestis pole lood sugugi nii hullud: Tartu on suutnud paljudele oma linna (ja meie kultuuri) suurkujudele igati praegusaegsed  mälestusmärgid luua ning ilmselt on ka Viljandil selleks potentsiaali. Ja kui ei ole ka positiivse lõpptulemuseni jõutud, siis ei saa meie skulptoreid süüdistada passiivses kõrvalejäämises, vaid nad on valmis, olgugi kontseptuaalsel tasandil, ühiskonnaga dialoogi astuma. Ning veelgi enam: ei mäletagi, et ükski sündmus (olenemata sündmuse enda tähtsusest või ületähtsustamisest) oleks käivitanud nii paljude kunstiteoste tekkimise nagu need aprilli lõpupäevad. EKA fotoosakonna magistriõppes korraldati lausa arutelu „Kunst enne ja pärast aprillisündmusi”. Antud kontekstis pole mõtet arutada (kuigi see oleks iseenesest põnev teema), kas nende tööde loomise ajendas veel midagi muud kunstniku kodanikuvastutustunde kõrval, kuid see, et meil on tekkinud meie aega ja sootsiumi (iseseisvalt, kriitiliselt) mõtestav kunstnike põlvkond (mis ei tähenda ainult füüsilist vanust), on lootustandev märk, et vaikiv ajastu ei kordu.

Sama lootustandev on kunstielu elavdumine just rohujuure tasandil, olgu siis Marco Laimre juhitud kaasaja kunsti muuseumi näol Kultuurikatlas või gratalaste Container Polümeeris või Rael Arteli ja Airi Tiisbergi „Public Preparation’i” loodetavasti jätkuv arutelude, tutvustuste ja seminaride sari. Segadust (ja vastakaid tundeid) tekitab aga kunstielu pudenemine paljudeks (hõlmamatuteks) väikeüritusteks: kunstipakkumine ületab selle tarbimisvõime. Kuigi, kindla publikuga oma paikade väljakujunemine on avatud demokraatliku ühiskonna tunnus.

Ja ega suurtest kunstisündmustestki puudus polnud: biennaalide-triennaalide ja teiste järjepidevate kunstiürituste buum välismaal, millest poleemikale vaatamata on eesti kunsti seisukohalt siiski olulisim Veneetsia biennaal (ning Marko Mäetamme kogemus: selleks, et kunstniku ideid mõistetaks, tuleb publiku harimisega vaeva näha), ning ka kodus (graafikatriennaal, rahvusvaheline konverents „Impact”, noorte kunstnike biennaal).

Ja lõpuks, mida on tõestanud eelkõige Kumu, aga ka Kunstihoone: ka meie kunstiinstitutsioonid võivad tegutseda suurte välismaiste muuseumide (galeriide) võrdväärsete partneritena, kuid ainult riigi rahast ei jätku. Ilma erasponsoriteta enam ei saa. See tekitab aga uute probleemide rägastiku. Ja selleks peame valmis olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming