Kunstiakadeemia sõna kultuuripoliitikas

Alo Paistik

Disain ja arhitektuur EKA strateegilise plaani keskmes Kunstiakadeemia juubeli puhul on EKA galeriis vaadata valgusinstallatsioonide näitus ?Think Lightly?. EKA tootedisaini installatsioon ?Tuledemeri?. 2004. Sirli Põllumäe

EKA 90. aastapäeva konverentsil 29. X kõnelesid audoktorid Udo Kultermann ja Juhani Pallasmaa, Jüri Soolepi modereeritud ümarlauas osalesid Halldor Gislason, François Penz, Bruce Brown, Peter McGrory ja Michael U. Henzel.

Eesti Kunstiakadeemia tähistas hiljaaegu 90. tegevusaastat. Nagu mõned märkinud on, mis siis sellest ? siin ja seal saab ikka mõni haridusasutus aasta vanemaks. Ilmselt on seda mõistnud ka akadeemia ise, sest muidu puhtformaalsele ja korraks üle meediakünnise lipsavale tähtpäevale on nutikalt laiemalt huvipakkuv sisu antud.

Vale oleks öelda, et kunstiakadeemia on taasiseseisvumisajal identiteedikriisis vaevelnud, kuid vaieldamatult on püütud viimased viisteist aastat vormida oma kultuurilist positsiooni ühiskonnas. See väljendub nii nimemuutustes, verevahetusprotsessis kui möödunud aasta-paari jooksul tehtud katsetes visandada kunstiakadeemia tulevane ühiskondlik roll.

Sel aastal astuti kunstiakadeemias konstruktiivne samm: koostati kümne aasta tegevusstrateegia, mis keskendub olmeliste haldus- ja juhtimisküsimuste kõrval kunstihariduse, ühiskonna, majanduse ja kultuuripoliitika küsimustele. Seejuures rõhuasetusega disainile ja urbanistikale akadeemia arenguperspektiivides, mille avamiseks ja sõnastamiseks pidupäevaürituste raames korraldatud konverentsile kutsuti esinema kahe promoveeritud audoktori kõrval viis arhitektuuri ja disaini uute tendentsidega kursis t teadlast.

 

Loovtööstus majanduse ja poliitika kõrvale

Kõnealuse strateegia ja konverentsi üks olulisemaid märksõnu on ?loovtööstus? (creative industries) või sisuliselt samatähenduslik ?kultuuritööstus? (cultural industries; vt Jan Verwijnen ?On Cultural Industries?), mis pöörab tähelepanu disainile ja arhitektuurile kui kahele majanduslikult kõige suurema potentsiaaliga alale. See annab kaudselt vastuse ka küsimusele, miks korraldati just arhitektuuri- ja disaini-, mitte keraamikakonverents.

Loovtööstuse mõtestamine algab majanduse ja poliitikaga kõrvuti seisva ja suhtleva kultuurimudeli omaksvõtmisest. Sellise käsitluse kohaselt tuleb ümber hinnata poliitika ja kultuuri ning majanduse ja kultuuri suhted, eriti institutsionaalsel tasandil. Nende arusaamade juurdudes on näha riiklikul tasandil majanduse ja kultuuriga tegelevate organisatsioonide vastutus- ja tegevuspiiride nihkumist. Kunstiakadeemia peab sellest lähtuvalt oma arengustrateegias vajalikuks sekkuda aktiivsemalt ühiskondlikesse protsessidesse ja teadvustada kultuuri majanduslikke väljavaateid. Et nii seotakse kultuuri ja majanduse areng, siis muutuvad ka majandus- ning haridus- ja teadusministeeriumi kultuuripoliitilised ülesanded.

Teine oluline, samuti  kogu ühiskonna arenguga seotud suund on urbanistika ja üldine arhitektuuripoliitika. Kunstiharidus ja ühiskond astuvad dialoogi kogu elukeskkonna loomise eesmärgil. Ettekanded andsid siin kolm vormikamat pidepunkti: arhitektuuri ja disaini koostöö hoone tasandil (Michael U. Henzeli ettekanne ?Differentiation and Performance?), arhitektuuri regionaalsete eripärade säilitamine nivelleerivas maailmamajanduses ja -kultuuris (Udo Kultermanni ettekanne ?Multicultural Exchange and Regional Identity?) ning ruumiillusiooni loodumine (François Penzi ettekanne ?Architecture of Illusions?).

Michael Henzel esindas oma ettekandes argiarhitektuuris perifeerset, kuid aktuaalset suunda: bioloogilisi rakusüsteeme eeskujuks võttes püütakse luua dünaamilisi arhitektuurseid konstruktsioone, mille abil oleks võimalik ehitada hooneid hoopis uutel alustel ning neid hiljem ka teistmoodi hallata. Sellel, küll arhitektuuri ebakonventsionaalseil piirimail, kuid Eestis ja mujal arhitektuurikoolides üha rohkem tutvustataval valdkonnal on otsesed seosed ka majanduse ja ökonoomsema mõtlemisega.

Teine, regionaalsete kultuuriliste eripärade säilitamine ja väärtustamine on aga teema, mis ei puutu kindlasti mitte ainult arhitektuuri, vaid rahvuslikku ja regionaalsesse kultuuri üldiselt. Samal ajal on tegemist ehk kõige vastuolulisema tahuga kultuuripoliitikas. Ühelt pool esitatakse rahvuskultuurile majandusliku konkurentsivõime pretensioon ja seotakse kultuurieksistents edukusega maailmamajanduslikul areenil, teiselt poolt püütakse kultuuri kaitsta ülemaailmse standardiseerimise ja ühtlustamise eest, mis ähvardab teda majandusega kokkupuutes paratamatult.

 

Digitaalne ruumiillusioon

Rohkem filmiteooria vaatepunktist rääkis arhitektuurist François Penz, panustades siiski ka Jüri Soolepi käsitletud ?kaleidoskoopilisse vaatekohta?, mida arhitektuuri ja disaini piire kompav konverents esindas.  Kiire ja näitlik ülevaade ruumiillusiooni konstrueerimisest filmis ja meedias pani pigem kahtlema reaalse ruumi vajalikkuses. Ajal, mil digitaalne ja kiirelt ligipääsetav pilt konkureerib üha rohkem tegeliku ruumikogemusega, võib küsida, miks üldse vaeva näha reaalsuse ehitamisega, kui illusoorse loomine on tunduvalt hõlpsam ja emotsionaalselt võrreldavalt tulemusrikas. Juba ammu müüvad kinnisvarafirmad veel ehitamata ruumi digitaalse pildi. See, millised konstruktsioonid siin toimivad ja mida tähele panna, on jälle mõtteaineks arhitektitele ja disaineritele.

Jääb ainult loota, et kunstiakadeemia suudab ka tegelikkuses ellu viia oma strateegilises plaanis sõnastatud  üllad eesmärgid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming