Kunstiakadeemiate likvideerimine!

Al Paldrok

Tartu III rahvusvaheline graafikafestival „Kunstiakadeemiate likvideerimine” haarab jaanuarisveebruaris endasse Tartu Kunstimaja kõik galeriid, Tampere Maja, galerii Noorus, loovmajanduskeskuse, Tartu Kirjanike Liidu klubi Krüpt, Noor-Eesti loomekeskuse Nelk ja Tartu lastekunstikooli galerii. Põhimõtteliselt on tegemist Pärnus juba 1998. aastast toimunud „In graafika” formaadi talvise invasiooniga ülikoolilinna, „In graafika” ise tuleb suvepealinnas seekord juulikuus. Tartusse on kogunenud lisaks kodumaisele uuele lainele ja vanale kaardiväele Prantsuse, Jaapani, Saksa ja LadinaAmeerika trükikunstimeistrid, Poola poeedid, Tšehhi alternatiivmuusikud, Slovakkia DJd, Indoneesia ja Rootsi performandid ja Londoni helihuligaanid. Probleemi päevakajalisus Korraldajaid huvitab kunstiakadeemia(te) likvideerimise probleem filosoofiliselt, niipalju kui see visuaalkultuuri võtmes on võimalik. Just näituste avamisele eelnenu teebki kogu teema kunstilises plaanis ehk liiga päevakajaliseks. Puhtteoreetliselt on ju destruktiivsed lahendused süsteemi puhastumise seisukohast aeg-ajalt eluliselt vajalikud.

Festivali kontseptsioon sai välja käidud juba sügisel, kui majaprobleem veel konkreetselt esil ei olnud. See protsess on kestnud juba pikemat aega, EKA Pärnu kolledž Academia Grata on juba kadunud, Tartu maaliosakonna sulgemisest räägitakse juba paar viimast aastat, nüüd on siis kord jõudnud kunstiakadeemia kätte. Oma järge ootavad teiste hulgas kunstigümnaasiumid: need eraldatakse teistest põhikoolidest ja gümnaasiumidest reorganiseerimisprotsessis ja 12aastane järjepidev ettevalmistusplatvorm teel ülikooli kaob. Kui kuulata kunstiakadeemia kommentaare või kuidas on reageeritud varasematele otsustele, siis on ilmne, et koolijuhid kardavad, nad ei julge rääkida avalikkuse ees asjadest nende õigete nimedega. See ei puuduta ainult kunstiakadeemiat. Kunstnike eelis on ebastandardne strateegia ja seda peaks ka igapäevaselt kasutama. Praegu katusorganisatsioonide mütspihuskoogutamise tagajärjed on käes. Sellele, kes end alandlikult urvi on ajanud, annab igaüks iseenesest jalaga takka. Diskursuse muutus on tähelepanuväärne: kui esimesel ärkamisajal oli õpetaja maa sool, siis praegu on koolidirektorid taandatud tavapärasteks projektijuhtideks, kelle ülesanne on oma institutsiooni ülal pidada. Ja kui institutsiooni ülim eesmärk on oma eksistents säilitada, siis see on juba väga libe tee. Millised koolijuhid või rektorid on Eesti ühiskonnas arvamusliidrid? Või millised professorid võtavad üldse avalikult sõna? Pigem leiame akadeemilistes struktuurides juhtivalt kohalt tavalised igavad keskpärased pragmaatikud, kes bürokratiseerunud süsteemis valutult suudavad kraade omandada, koosolekutel istuda ja eksistentsiaalseid küsimusi esitamata tuimalt pabereid täita.

Näiline sõnavabadus

Kuigi praeguses infoühiskonnas jätab ühismeedia, vaba ajakirjanduse paljusus mulje näilisest vaba mõtte levimisest, siis tegelikult on olukord muutumas just vastupidiseks. Kõik probleemid peidetakse ametlike struktuuride ja kommertsringkondade vaikse kontrolli alla. Hiljuti tehti Soomes uuring, milles selgus, et põhjanaabrite vaba turumajanduse viljastavates tingimustes on üksikisik suurema kontrolli all, kui olime meie Brežnevi-aegses nõukogude ühiskonnas.

Graafikanäituste formaat on nihkunud priskelt sponsoreeritud uhketes muuseumides peetavatelt akadeemilistelt paraadnäitustelt tagasi kunstnike isikliku initsiatiivi ja aktivismi radadele. Viimase paarikümne aasta kestel on graafika piire püütud kombata nii elektroonilise kujutuse, fotograafia, kontseptuaalselt defineeritud kunstiteose paljundatavuse ja muu modernistliku vormiuuenduse hämaraegadest pärit abrakadabraga. Vastupidiselt „gurude” oodatule on graafika jäänud siiski igaühe eneseväljenduseks, -avalduseks. Seda eriti tingimustes, kus traditsioonilised riigi- ja kommertsmeediakanalid muutuvad üha formaalsemateks „elukajastajateks”. Elektroonilises meedias vohav nn kommentaariruum on aga ilmselgelt pätistunud, teiselt poolt aga tugeva riiklike struktuuride tsensuuri ja järelevalve mõnusas patiseisus.

Väljapääs?

Ainus tõeliselt vaba meedia võimalus ongi paraku Gutenbergi-aegne graafika, mis on tänapäeval väljapääsuks isegi siis, kui kõik muud alternatiivid kaovad. Täiesti vaba eneseväljendus igamehe trükitud omaajakirjandus. Suurtes kirjastustes välja antava kirjanduse tiraažid vähenevad unikaaltiraažideks ja jõuliselt tuleb tagasi kirjanike-kunstnike omatrükitud autoriraamat. Seda väga erinevates vormides: luulest ja visuaalsest poeesiast koomiksite ja romaanideni välja. Seda laadi kirjastamine annab võimaluse väikestes keeleruumides tegutsevatele autoritele. Selleks tulebki graafikatöötubade, festivalide, mitmesugustes meediumides töötavate kunstnike kokkusaamiste kaudu ehitada üles struktuur, mis annab igaühele võimaluse isiklike mõtete, visuaalse maailmapildi või ükskõik mille paljundamise ja levitamise kas siis demokraatliku või totalitaarse korralduse tingimustes. Vaba mõte kolib lõplikult tänavale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming