Kunstikogumine ja demokraatia

Kunsti ei ärata ellu ainult näitused, vaid oluline on ka kunstist rääkimise viis, publiku huvi ja see, kuivõrd muuseum seda väärtustab.

MARGARET TALI

Olin oma mõtetega ummikusse jooksnud ja jalutasin Kumusse, et rääkida mõne pädeva ja usaldusväärse inimesega. Tunnen mitmeid sealseid muuseumiterapeute-koolitajaid ja käin vabal ajal tihtipeale nendega muuseumis vestlemas. Kumu pakub võimalust osaleda grupidiskussioonides, et rääkida näiteks keskkonnaprobleemidest, sellest, kuidas keha talletab hirmu, või ka sellest, kuidas üksteisest rohkem hoolida. Kogenud muuseumiterapeudid-koolitajad toovad pärast inimeste ärakuulamist näiteid, kuidas on samasuguseid teemasid kajastatud kunstis, et anda publikule võimalus mõelda oma probleemidest teistmoodi. Eriti meeldib mulle, et diskussioonides ja töötubades pakuvad võimaluse kuulda mitmesuguseid arvamusi, kuna osaleb inimesi, kellega ma argielus kokku ei puutu, ja tundma õppida erinevaid kultuure.

Sellest ajast peale, kui sissepääs muuseumi on tasuta, on mulle ja mu sõpradele Kumus käimine midagi suhtlemise, enesereflektsiooni ja inspiratsiooni leidmise vahepealset, umbes nagu loodusesse minek, ainult et sotsiaalsem kogemus. Mõnikord käin muuseumis ka selleks, et kaevuda kunstiteoste omandamise lukku. Selle kohta on viimastel aastatel tehtud palju uuringuid ja seetõttu on muuseumikäigud täis põnevaid avastusi. Kumu ja Kadrioru kunstimuuseumis korraldatakse ka põgenike juhitud ekskursioone, kus osaledes saan alati Eesti kultuurist teada midagi uut, mida ise näha ei oska, sest teisest kultuurist pärit inimeste pilk on teravam ja neil on väärtuslik kultuuriline võrdlus, mis meil tihti puudub.

Mulle meeldivad väga ka Kumu mininäitused, mille keskmesse on seatud mõni inspireeriv kunstiteos, et vahendada vaatajakogemusi püstitatud teemade kaudu. Ühe sellise näituse teemaks oli patriarhaalne ruum: Anu Põdra installatsiooni „Kõnepult“ (2007) ümber olid eksponeeritud kümnete naiste avalikke esinemiskogemusi kirjeldavad videod, et aidata nii kaasa naiste jõustamisele ühiskonnas. Teisel hiljutisel näitusel avati Anna-Stina Treumundi fotodele toetudes LGBT+ revolutsiooni Ida-Euroopas. Ka inspireerib mind EKMi näituste enesekriitiline noot ning kui vahetud ja head suhtlejad on nende muuseumiterapeudid. Kõige tähtsam on siiski, et tunnen ennast seal alati oodatuna. Seal on hea olla ja teistega koos maailma üle mõtiskleda.

***

Selline on minu unistuste kunstimuuseum. Kuigi praegu seda sellisel kujul veel olemas ei ole, ei tähenda see, et muuseumikogemus ei võiks juba näiteks viie aasta pärast seesugune olla. Üks on kindel – ja sellest annab tunnistust ka muuseumide arengusuund kõikjal maailmas: tulevikumuuseumis on tegevuse keskmes suhe publikuga, muuseumides arutatakse aktiivselt ühiskonna probleemide üle, et kasvatada empaatiat nõrgemate vastu. See tähendab ühtlasi seda, et nüüdisaegse muuseumi ja ka selle kogumispoliitika keskmesse on asetatud inimesed, mitte objektid. Samuti sedagi, et muuseumides ei keskenduta ajaloole, vaid arutatakse ajaloole toetudes oleviku ja selle kitsaskohtade üle.

Villu Jaanisoo ruumiinstallatsioon „Kajakas“ Kumus on üks meie silmapaistvamaid muuseumikogude töid tõlgendav teos.

EKM

Nüüdisaegses museoloogias räägitaksegi publikust kui mõjukogukonnast. Postsotsialismi kontekstis on see väga radikaalne muudatus, sest muuseumides polnud sotsialismi ajal publikukeskne mõtteviis sugugi soositud. 2000ndatel tõusis see esile pigem publiku käsitlemisena klientidena. Selline lähenemine tähendab uusi väljakutseid ja harjumuspärase mõtteviisi ülevaatamist nii muuseumi kui ka publiku seisukohast.

Muuseumide ajaloo peale mõeldes on selline muutus lausa paradoksaalne, sest muuseumide rajamine tugineb vägivallale, sõdadele, omandamisele, rüüstamisele ja riigistamisele. Valgustusajastu institutsioonina on kunstimuuseum läänemaailma hiilgav leiutis, et kirjutada end ajaloo keskmesse ning kinnistada selline arusaam meie alateadvuses. Muuseumid on kultiveerinud maailmakäsitlust, mille kohaselt on läänemaailma vaatepunkt teistsuguste kultuuride omaga võrreldes ülimuslik. Kunstimuuseumidel on olnud kanda erakordselt tähtis roll: kui etnograafiamuuseumidesse koondati koloniseeritud maade kunstiteosed, mida õpetati pidama etnograafilisteks objektideks, siis kunstimuuseumid olid mõeldud upitama rahvuslikku eneseteadvust, aga olema ka lääne kõrgema intellekti tagatis ja kinnitus. Olen veendunud, et Euroopa kunstimuuseumides seisab diskussioon selle eristuse ideoloogilisusest alles ees. Kuigi selline mudel on Eestis võetud üle kohandatud kujul, on selline taotlus muuseumi hierarhilises struktuuris siiani tajutav: muuseumid ei suhtle oma publikuga, vaid publikule esitletakse kunsti; muuseumid ei huvitu publiku arvamusest, keskne on kuraatori oma. Sellest on lähtunud ka kunstikogumise põhimõtted. Enamike Euroopa muuseumide rajajateks ning esimesteks kollektsionäärideks olid mehed ning meeskunstnikud on jätkuvalt privilegeeritud positsioonis ka enamike muuseumide kogudes. Selle põhjal võime pidada neid ka paternalistlikeks institutsioonideks. Kuna ka Eesti kunstimuuseumi kogudes on koloniaalriikide kunsti ning lääne kunsti nägemine ülemuslikuna ei ole muutunud1, paneb see meile kohustuse suhestuda kriitiliselt Euroopa koloniaalriikide ajalooga, sest see on ka meie ajalugu. Koloniaalsüsteemil oli enesekehtestamiseks vaja märke linnaruumis, mistõttu kujunes akadeemilises süsteemis skulptuurist kõrgeim kunstivorm.

Seoses ajaloo ümbermõtestamisega, mida senise maailmapildi murendamine nõuab, on nüüdismuseoloogias aktivistlikud interdistsiplinaarsed uurimused sama tähtsad kui erialased, muuseumiteoreetikute läbi viidud uuringud. Museoloogias ei saa mööda teistest eluvaldkondadest nagu haridus, tervis, majandus ja seadusandlus. Toon mõned näited, keskendudes eelkõige koloniaalminevikuga seotud teemadele.

Üks viimase aja krestomaatilisemaid näiteid on uuring, mis valmis Prantsusmaa president Emmanuel Macroni tellimusel, mis pakub välja lahenduse Prantsuse muuseumide kogudes talletatava röövitud kunstipärandi tagastamiseks.2. Aruanne telliti Senegali majandusteadlaselt Felwine Sarrilt ja prantsuse kunstiajaloolaselt Bénédicte Savoylt. Analüüsis on Aafrikast röövitud kunsti nimetatud Euroopa muuseumide vangiks ning Prantsuse riigil soovitatakse tagastada kõik teosed, mille puhul on selge, et tegemist on röövitud kunstipärandiga, aga ka esemed, mille puhul puuduvad dokumendid endise omaniku täielikust nõusolekust. Ei soovitata jääda ootama kunagi koloniseeritud riikide tagastusnõudeid, vaid võtta tagastamisprotsessis initsiatiiv ehk delegeerida tagastamine Prantsuse muuseumidele, kus on tööde kohta olemas üksikasjalik dokumentatsioon. Selline areng tõotab muuta omandiuuringu (provenance studies) tulevikus üheks olulisemaks interdistsiplinaarseks teadusharuks. Sellega tõstatuvad tähtsad eetilised küsimused nagu „mis on õiglus?“, „kuidas rääkida kunstiteoste omandusest?“, “kes seda defineerib?”, aga ka „missugune on tulevikus digitaliseerimise roll?“.

Paljud aktivistlikud uuringud või sekkumisviisid ongi toonud esile ebaõigluse, mida muuseumid pole seniajani teadvustanud ega avalikult tunnistanud. Amsterdami Tropenmuseum tellis mõne aasta eest aktivistidelt uuringu, kuidas tajub muuseumi ajalugu sealne mustanahaline kogukond. Enamik küsitletutest oli väga pettunud muuseumi ebakriitilise ning anakronistliku arusaama üle koloniaalmineviku tähenduse ja selle mõjude jätkumise osas. Sellele uuringule on järgnenud põhjalikud muutused, mis on viinud paljude uute (mustanahaliste) kuraatorite palkamiseni. Selleks et elavdada mälu, mida kannavad Hollandisse kokku toodud röövitud objektid, on kutsutud muuseumide kogusid uurima kunstnikud, koreograafid ja näitlejaid.

Teine viis, kuidas juhtida muuseumide ning publiku tähelepanu ebaõiglusele, mida kogud endas kannavad, on aktivistlikud giidituurid. Londonis näiteks tegutseb Exhibitionisti pseudonüümi all giid3, kes korraldab omaalgatuslikult Londoni kunstimuuseumides ekskursioone, et juhtida tähelepanu koloniaalajaloo ebaõiglusele ning seada muuseumide ekspositsioon kriitilisemasse valgusesse, kui muuseumid seda ise on teinud. Exhibitionist on salvestanud näitustel ka mitmeid podcast’e. Sel sügisel tegi ta postkaardid, mille eesmärk on pakkuda publikule tagasisidevõimalus juhul, kui muuseum on edastanud ebatäpset informatsiooni, mis kasvatab omakorda ebaõiglust. Samavõrd tähtsad on olnud feministlikud aktsioonid, näiteks rühmituse Guerilla Girlsi tõstatatud küsimus, miks on muuseumikogudes nii vähe naiskunstnike töid.

Üle maailma on palju näiteid kunstnike kogude mõtestamise kohta. Kumus on väljas suurepärane Villu Jaanisoo installatsioon „Kajakas“, kus muuseumi skulptuurikogusse kuuluvad portreed jaotuvad kaheks selle alusel, kui kõrgele need on asetatud ja millisesse suunda vaatavad.

Psühhoanalüütilisest vaatenurgast erakogumist käsitledes on leitud, et seda võib vaadata asendustegevusena, aga ka teraapiana, et maandada ängistust. Kuidas mõelda kunstikogumisest kui kollektiivsest tegevusest? Kuidas esindab kunstikogumine eri inimgruppide, kogukondade huve?

EKMi kunstikogumispoliitika on pika aja jooksul olnud üsna muutumatu: kogumine on muuseumisisene asi, otsuseid teevad kuraatorid, koguhoidjad ja direktorid. Tõenäoliselt on aja jooksul uute teoste ostmisse kaasatud komisjoniliikmete arv kasvanud, kuid kaasamise potentsiaal on seniajani kasutamata.

Kuigi kunstikogumine ja demokraatia on üsna raskesti ühitatavad, saab oma kollektsiooni ometi publikule lähemale tuua. Kui kultuuripärand ei ela, siis seda ei ole olemas. Kunsti ei ärata ellu ainult näitused, vaid oluline on ka kunstist rääkimise viis, publiku huvi ja, mis kõige olulisem, kuivõrd muuseum seda väärtustab.

1 Johannes Saar kaitses hiljuti Tartu ülikoolis enesekolonisatsiooni problemaatikale keskenduva doktoritöö.

2 Aruandes soovitatakse tagastada endistest koloniaalriikidest pärit kultuuripärand juhul, kui ei ole dokumente, kus osutatakse algupäraste omanike täielikule nõusolekule. Prantsusmaale tähendab see ka seaduste ümbertegemist.

3 Vt http://www.theexhibitionist.org

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht