Kunstikonstant

Andri Ksenofontov

Ilu on vaataja silmades. See tähendab, kui inimene näeb või otsib ilu, siis ta justkui võtab taskust värvilise klaasitüki ja vaatab sellest läbi. Kui inimene pühapäeval perega kunstimuuseumisse läheb, siis nii nad kõnnivad, hommikupudru sees, puhtad riided seljas, igaühel kollane, roosa või muidu kirju klaasitükk näpus. Ja midagi muud tarka sellise klaasitüki kohta öelda ei ole kui „kollane klaas”. Samal põhjusel ei taha ka kunstispetsialistid ilu teema üle arutada. Ja neil on õigus. Sest rääkida „ilust” kui kunstispetsiifikast on vahel tõesti sama hea kui kirjeldada, kuidas maailm paistab kollane, kui seda läbi kollase klaasi vaadata. Kui kunstispetsialist kavatseb midagi sisukat või uut „ilu” kohta öelda, jääb ta hätta, kui unustab, et kunst ei ole tema kui spetsialisti kitsas valdkond, vaid väga üldine ja kõikehõlmav. Vähe sellest, et „kunst on kõikjal”. Kunstnik, autor on võimeline midagi täiesti uut looma, oma teose võrra senist maailma laiendama. Mängu võlu on selles, et kui kunstnik on looja rollis, siis klaasitükkide või tervete killukomplektide valik publiku taskus jääb üldjoontes samaks. Kunstnik võib välja tulla kõige uskumatuma, arulagedama, kõiki reegleid rikkuva tööga, ent kuna publik seda läbi sama klaasitüki vaatab, tuntakse autor ära ja tunnustatakse teda, sõltumata sellest, kas ta vaatajale meeldib või ei meeldi. Ideaalne oleks, kui kooliharidus annaks elluastujale kaasa piisava komplekti värvilisi klaase, mille läbi kõikvõimalikke kultuurinähtusi vaadata. Ajaloolised, poliitilised, folkloorsed ja muud referentsid lubavad igas ette sattuvas asjas mingi niidiotsa leida, millest edasi arutada annab. Aga mis on „puhta ilu”, „ilu kui sellise” referents? „Kollane klaas”, näiteks. See, mis on vaataja silmades. Võib üritada ka niimoodi öelda: ilu on lukuauk, läbi mille paistab kõik vaatajale põnevam. Sest vabadus kunstis on ainult siis vabadus, loominguvabadus, kui mitte ainult autor ei saa teha, mida tahab või õigeks peab, vaid ka vaataja võib läheneda tema tööle sellise nurga alt, nagu talle meeldib või sobib. Vahel on just vabadus kunstiteost tõlgendada peamine, mida autor vaatajale pakub. Sellega jõuame Mare Vindi kunsti juurde, kes on üks selliseid autoreid.

Linnagaleriis on väljas Mare Vindi tušijooniste sari „Pargimaastikud”. Jalutada pildi juurest pildi juurde on tõesti nagu pargis – iga vaatepilt on ühtemoodi ilus. Nicolas Boldych, „Manu propria” triennaalist osa võtnud kunstnik, leidis Mare Vindi tööde joontevõrgust „labürindid, mis vangistavad pilgu elliptiliste kujundite külluses” (Sirp 6. IX). Tõepoolest, Mare Vindi joon peab kinni ühest graafilise kunsti põhireeglist: faktuurjooned omavahel kokku ei puutu. Tema viirutuste joon on vabale käele loomupäraselt kergelt sakiline ning need jooned katavad pildil kujutatud lehestikku või muid tumedamaid pindu justkui kalasoomuse mustriga. Selline faktuur kasvab loomupäraselt nagu jäälilled aknal. Nicolas Boldych on osutanud ühele olemuslikule sarnasusele joonistamise ja jalutamise vahel: „Nii nagu joon on Paul Klee sõnul jalutama läinud punkt, sedasi on ka jalutaja too punkt, mis joonistab oma isikliku kohakaardi”. Ka Mare Vindi tööd ei ole kunagi puhas fantaasia. Ta ise alustab punktina linnaruumis, joonistab trajektoori tänavatele, ning alles seejärel, jalutuskäigu kogemuse varal, hakkab joontest paberile võrku kasvatama. Kuigi Mare Vint kujutab kõrgeid plankusid, müüre ja hekke, jätavad need alati läbipaistva mulje nagu võrkaed, nagu jäälilled. Võrkaed organiseerib maastikku, mis sellest läbi paistab, nagu millimeetripaber, millele paigutatakse tehniline joonis või graafik. Ka jäälilled, mis ennast mitte kunagi ei korda, on üles ehitatud samavõrra rangete füüsikaliste ja statistiliste seaduste järgi. Kuigi võrkaed ja jäälilled tunduvad täielike vastanditena, väljendavad need mõlemad üldkehtivat matemaatikat. Filter, läbi mille Mare Vint maailma vaatab, ei ole lihtne klaasitükk. See on arusaamine üldisest korrast, universaalselt kehtivatest geomeetrilistest suhetest.

Eesti kunstis on olemas terve geomeetrilise kunsti paradigma, mille peamine esindaja Tõnis Vint tõusis pärast äsja Kumus toimunud elutöönäitust ametlikult tunnustatud elavaks klassikuks. Ta mitte ainult ei tõlgenda geomeetrilisi suhteid kunstiliselt, vaid uurib ka nende suhete avaldumist inimmõtlemises ja maailmas üldse. Töötanud läbi tohutu koguse materjali mütoloogiatest, religioonidest ja tsivilisatsioonidest, osutab ta asjaolule, et esteetilistel, religioossetel ja teaduslikel elamustel on ühine matemaatiline aluspõhi. Jah, ka teadus on elamuslik, ning inimesi, kes näiteks planeetide uurimisest õhinasse lähevad, on vähemalt sama palju kui neid, kes õhinaga kunstinäitusi külastavad. Selle üldise, matemaatilise iseloomuga aluspõhja on arhitektid alati ära kasutanud: templid ja kirikud paistavad teiste hoonete keskel silma vahel keerukama, vahel lihtsama, ent reeglina selge geomeetrilise ülesehituse poolest. See tundub inimesele kaunis niihästi esteetilises kui ka religioosses mõttes. Seesama geomeetriline ülesehitus tagab vähima võimaliku materjalikulu juures ka hoone suurima võimaliku tugevuse. Ning kui mõte religiooni asemel hoopis teadusliktehnilise ulme valdkonda liigub, siis ka siin maalib kujutluspilt midagi, mis on kõrgtehnoloogiliselt geomeetriline ja kaunis üheaegselt. Ka Vabaduse galerii näitusel „Mineviku linnad” rippuvaid värvilisi litosid ja siiditrükke vaadates võib vaataja end hoopis kosmoselaevas ette kujutada. Mare Vint ei seo oma töid mingi religiooni, mütoloogia ega folklooriga – ainult geomeetriaga, mis on alati jääv ja sama. Puhas kunstikonstant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming