Kunstinõukogu

 

Kunstinõukogu  Kunstinõukogu  Kunstinõukogu  

Tere lugema rubriiki “Kunstinõukogu”, minu nimi on Kadi Estland ja “Kunstinõukogus” on kunstikriitikud Mari Laanemets, Killu Sukmit ning külaline Helen Lehismets.

 

K: Mari, no me ei ole sinuga nüüd mitu nädalat näinud. Kas oled vahepeal ka mõne kunstielamuse saanud? On aega olnud?

M: Mmm, ei ole. Ma ei ole ka otsinud, uusi vähemalt ei ole, mingid vanad asjad käivad läbi, aga ma ei oska neid nimetada.

K: Kas sul sellist asja ei ole, et oled nagu narkosõltlane, et vajad sellist emotsiooni, mis kunstist saad?

M: Hetkel ei ole.

K: Noh, see on ju päris hea või? Üks mure vähem nii-öelda.

M: Ei, see on keerulisem, aga kui ei vaja, siis ei vaja.

K: Kuidas, Killu, sinuga lood on ?

KI: Mina olen progresseeruvas sõltuvuses juba 25 aastat ehk siis juba päris tatist peale ja viimane kunst, mida ma ise vaatasin ja millest ma ka suhteliselt vaimustusin, oli Loulou Cherinet.

K: Pole kuulnudki.

KI: Rootsist. Väga raske on kahe sõnaga kirjeldada. Naine filmib madruseid ja tehakse lõdva randmega videot.

K: Nagu Pippilotti Rist või?

KI: Põhimõtteliselt videopopi lainest on rohkem siuke rämedakoelisem ja toorem asi.

—————————–

K: Meie külaline Helen Lehismets. Tervist. No sina oled selline erilise eesti tõu esindaja, kes arvab, et Eestis peaks olemas olema üks korralik ilukaupade väljapanek. Neid on siin püütud ikka aastate jooksul teha, aga ükski neist, ütleme siis nii, et enam ei tegutse. Jutt käib siis Tallinna Kaubamaja iluosakonnast, mille väljapaneku juht sa oled. Milleks?

H: Aga miks mitte. Aga kui sa seda küsid, et millal me hingusele lähme? Otsustasime natuke seda asja teise nurga pealt teha, et teha selline niši osakond, niivõrd-kuivõrd, et teha rohkem sellist hooaja peale tehtud väljapanekut ehk siis mida võiks nimetada hooajasõnumiks, milleks iganes.

K: Ma näen, et sügishooaeg on teil väljas alates augustist, millal siis järgmine tuleb?

H: Tegelikult siin septembri lõpus peaks müügis olema, materjal on valmis, väljapanekut ootab.

K: On sul informatsiooni ka, kuidas praegusel läinud on?

H: Müüginumbrid on suht kõvad ja vastukajad on olnud üllatavalt positiivsed ja julgustavad.

K: Aga teate, mul on teile nüüd üks väike üllatus ja ma kardan, et te saate mu peale vihaseks, aga mis ma teha saan, nimelt tänane “Kunstinõukogu“ on Eesti Kunstnike Liidu 6. aastanäituse eri. Me vaatame ainult Eesti kunstnike töid ja te enam-vähem kujutate ette, milline eesti kunsti tase on, nii et…

H: No nüüd ma lähen küll ära siis…

K: Aga paraku nii see on ja siit lähme vt esimest saalitäit meile hindamiseks, need on verivärsked eesti kunstnike tööd. Ja hindamine käib 5 palli süsteemis.

——————————————

K: Üldiselt Kaido Ole kohta räägitakse, et tal on eriti hea tehnika. Vähemalt eelmistel maalidel olla olnud. Ma olen nõus ka sellega. Mari, mis sa arvad sellest?

M: Sellel maalil “Enesearmastus” oli, kui sellel oli mingi väärtus, siis emotsionaalset väärtust tal minu jaoks ei olnud. Kujutis oli mage ja see, mis oli, oli käsitööoskus ehk see siis, mida nimetatakse produktsiooniks ja see oli selline suht neutraalne soft-rokk ja ega ta kuhugi ei tõusnud, aga see hoidis seda maali nii-öelda vee peal ja seal vee peal ta oli ja sinna ta ka jäi, põhja ei vajunud…

K: …siis tulid gayd ja rikkusid maalikunsti ära…

M: Jah, algul oli kogu maalikunst Aapo Pukk, siis hiljem nüüd oleme üllatunud, kui maalikunst käib Pukki tegemas. Mulle iseenesest meeldib see, kuidas sellise kunstiga võib selliseid klassikalisi maalikunstnikke vihastada, kes usuvad, et maalikunst on ikkagi igaveste väärtuste kandja. Aga kui mingid vennad esitavad oma kujutist meile nii lõdvalt, nagu see oleks kahe või ühe sõrmega visatud tilgatrükk, või käivad sellest maalikunstist nii üleolevalt üle, siis iseenesest dekonstruktsioonina on see vahva. Ise tead, mitme punkti jutt see on nüüd. 2 punkti jutt on see.

K: Helen Lehismets, kas kaubamaja Kaido Ole maale väljapanekus üldse kasutaks kunagi?

H: Arvan, et selle maali põhjal võib-olla mitte. Ta on ju eelnevalt teinud, ma ei ole küll väga kursis tema tegemistega, aga oluliselt rokkivamaid pilte, mis isegi kuskilt otsast võiksid meie hooajaväljapanekutes kajastuda. Aga sellest pildist rääkides, siis kohati siuke väga 80ndate tunne tekkis ja mitte selles heas mõttes, natuke siuke nagu…

K: Selline 2 punkti jutt?

H: …jah.

K: Mina ei saanud kohe pihta. Selles mõttes on mul enda üle küll hea meel, et ma natukenegi arenen.

KI: Tõesti võib ju selline pilt silma märjaks võtta teatud õhkkonnas. Kuskil hotelli lobby’s. Aga põhimõtteliselt niimoodi päeva ajal ilma mingite ergutusaineteta: täiesti tühi ja mõttetu maal. Et kujutis nõrk, pintslitöö küll professionaalne, aga igav, sellist vaikset pintsli sõrmitsemist. Eile vt sellist kunstnikku nagu Luca Frei. Teeb tundega ja virvendab ja elab ja pulseerib ja üllatab aeg-ajalt.

K: Kuule, sa rääkisid lausa sellist 1-st juttu praegu?

KI: Jah.

K: Oligi.

KI: Tegelt võib 2 ka panna. Eesti asi noh.

K: Täna on kõik tööd siin Eesti asjad. 6 punkti siis Kaido Ole maalile “Enesearmastus”.

————————————————–

K: Järgmine töö kindlasti tuttuus ei ole, aga ma arvan, et siin “Kunstinõukogus” arutamiseks on see vägagi kihvt. Niimoodi näitab Jaan Paavle, Jaan Toomiku õpilane ja siin siis video “Perekond”, mille ta oma kodus teinud on. See oli siuke vanainimeste kunst, aga vanainimesed seda ei vaata?

KI: Ei tea, see kohati meenutas mulle Mark Raidpere ühte pilti. Paavlel, tõsi küll, selline downdate’itud variant siis, kohati sellised naljakad kaadrid, kohati siuksed väga ümmargused ja turvalised kindlasti.

K: Aga teadlikult turvalised?

KI: Jah teadlikult, ma olen paar korda vaadanud ka, päris heas mõttes camp tegelikult. Paneks täitsa turvalise 3 punkti.

K: Helen?

H: Enne kui see alasti kaader sisse tuli, mul mingipärast kangastus silme ette mingi politseisaate reklaam, sellised aguliinimesed igapäevast kuritegu haudumas, täpselt, või siis MTV channel’i selline üli-soft jackass, aga ennekõike rõhksõna “turvaline”, aga see vokaal minu jaoks kuidagi killis ära selle momentuse, 3 punkti.

M: 3 punkti annan mina ka, aga tugeva hinnaalanduse tõttu. Hästi kummaline oli see, et see video katsus olla väga elegantne oma tonaalsuselt, mida ta absoluutselt ei olnud, vaid oli suhteliselt kohmakas.

K: Toores?

M: Toores ta ei olnud, toores ja kohmakas on küll eri asjad, ta oli selline hästi läbi keedetud siit ja sealt.

K: Ülekeedetud?

M: Võib-olla jah, aga eks ta meenutas sellist 80ndate Ameerika gayfusion’it, selline muuseumikunstnike jam-session, aga kaadrid olid mitte nii tuntavalt orgaanilised nagu ühel muuseumikunstnike sessionil olema peaks. Jah turvaline võis ta ju olla, aga kohati see lihvitus käis äärmiselt närvidele.

K: 9 punkti sai Jaan Paavle video “Perekond”. Vt kuidas läheb järgmisel artistil.

————————————

K: Helen, mul on paar tuttavat eriti tõsist postkunstifänni, kes armastavad sellist eesti päkapikukunsti. Ma arvan, et sellise camp’i või pulli mõttes, sul ei ole sellist salaarmastust sellise kunsti vastu?

H: Sellise vastu ei ole jah.

K: Ma arvan, et nemad, kes nad seda tööd vaatasid, et oh jube hea mingi uus tööriistakasti kunst.

H: Ma olen lihtsalt natuke nagu üllatunud, sest ma mõtlesin, et sellise kunsti aeg on tegelikult juba läbi Eestis, aga ma ilmselt olen ennast kuidagi ära lõiganud sellisest kunstist ja ma ei teadnudki, et sellist veel tehakse tänapäeval aastal 2006. On see ikka selle aasta töö või?

K: See on eelmise aasta “Tööriistakast”.

H: Aga, sellest stiilist oleks võinud muidugi oluliselt halvem asi tulla, aga ma ikka ei tihka üle 1-punkti anda.

K: Mari, Vahtra-Eelmaa kogu pere “Tööriistakast”?

M: Saan mingi 2 punkti kuidagi kokku, mingisuguse püüdlikkuse eest, sest minu meelest ei olnud ka halvem kui Kaido Ole, selle produktsiooni katsetuse eest. Minu meelest oli siin see lugu, et leiti mingi tööriistakasti mõte ja pandi see mingil viisil ülesse ja lohistati seda mööda seinu, ega seal midagi ei juhtunud. Ja teostus oli ikka päris hirmus ja mängukäik oli nii püüdlikult meeldida tahtev, et see muidugi ei meeldi, nagu ikka sel puhul juhtub. Aga kuna on Eesti eri, siis ma tõstan kõiki oma punktihinnanguid täna natuke, 2 punkti.

K: Killu, kas ei ole huvitav jälgida seda Eesti, seda vist ikkagi nimetatakse päkapikukunstiks, eks ju, et kõik on samaks jäänud, kunstnikud on samad, kastid on samad, aga see kunstiline taust püüab nagu kombata seda moodsamat asja?

KI: Ma vaatasin ka, et samm on edasi, et on vist vaadatud Tere Recarensi kunsti vahepeal, mingi siuke perversse nihkega “Terremoto” taies meenus mulle. Aga see, et see jäi niivõrd kunstimasinasse kinni, see mõte, see iseenesest ei ole midagi erilist lääne kunstimaailmas, sest seal tehakse ju erinevad põhjad valmis ja siis erinevad kunstnikud lällavad neid põhju, aga siis peaks olema ka ikka praadiv idee. Püüdlikkuse eest ikkagi paneks 2 punkti.

K: Samas oleks jube kihvt katsetada seda mängu kusagil mujal näiteks. Näiteks minul on selline kogemus, et ma käisin Soomes ja Jaan Toomiku see töö, kus mehe munni ümber on pael seotud, esimest korda, kui seda näidati, tundus nagu ilmutus – nii hea. Ja Kiasmas seda vaadates, ülejäänud olid kõik kohalikud seal, pean ma tunnistama, et mul oli nagu piinlik, sest keskkond mõjutas selle video kuidagi väga kodukootuks ja selliseks, põhimõtteliselt tööriistakastiks. Kuigi inimesed teadsid, et see on kuulus asi Eestis ja põhimõtteliselt nagu kaastundlikult mulle ütlesid, et jaa-jaa, väga hea. Aga enamiku ajast olid vait. 9 punkti saab tööriistakast. Teil ei ole mingit niisugust kogemust?

M: Tööriistakast ei saa saada 9 punkti.

K: 9 punkti sai Jaan Paavle, vabandust, ma vaatasin valesti numbrite rida. 5 punkti.

————————————————————

K: Hea küll, järgmine töö. Pronksmees. Kristin Kalamehe videoinstallatsioon. Killu, kuidas sulle see tundus?

KI: Põhimõtteliselt ikkagi selline Eija-Liisa Ahtila track, et üht-teist peaks nagu lisama. Ma ei tea. 2 punkti. Lootust on.

K: Helen, kuidas sulle “Igavene tuli” tundub?

H: 4 punkti siis, ütleme, aga see on pigem nende teiste tööde nõrkuse valguses.

K: Mari, kas täna ongi kõik tööd halvad?

M: See on 2 punkti video ehk siis jällegi omajagu tuleks pingutada, põhimõtteliselt on see treiler.

K: Asi on selles, et suurem osa videosid ongi nagu treilerid.

M: Võid arvata Ahtilast mida tahes, aga treilerina ta videod kunagi ei mõju.

K: Näiteks Ahtilas on sarmi, mida oleks vaja.

M: Ahtilas ei ole sarmi, aga sellest me ei räägi eraldi. Siin on minu probleem küll see, et kunstnikul on probleemid.

K: Mis iseenesest ei ole ju halb.

M: …mis iseenesest on halb, sest kui me arutame, kuhu siin see power selles loos läheb, siis power’it ei tulegi.

KI: Ses mõttes, et siis tuleks ikkagi täie pasaga filmida.

K: Me ühiselt armastame sinuga, Mari, ühte naist, kes absoluutselt filmida ei oska.

M: On erandid muidugi, Nancy Holt ei oska ka, aga noh, kahjuks ei olnud see video ise ei nancyholtilik ega ka muus mõttes hea ega meeldejääv, siin oli üksikuid säravaid üritusi, aga ainult seetõttu, et ülajäänud foon oli niivõrd hall.

———————————————–

K: Ja paraku on nii, et leheruum sunnib peale ja me peame järgmisest ägedast tööst juba rääkima hakkama. Helen, sina oled Mäetamme “Lihapurustajaga” kursis?

H: Ma olen tööga kursis jah, aga ta ei meeldi mulle. Mulle ei meeldi üldse seda tüüpi install, veel vähem selline intelektuaalinstall, ei suuda mind kuskilt otsast liigutada selline kunst.

K: Install kui niisugune või?

H: Ma ütlen, et mulle meeldivad ainult väga üksikud tegijad, kes teevad installi ainult natuke niimoodi servapidi nagu Liina Männamaa, aga selline chimpans’ite moodi install on minu meelest haigutama ajavalt igav. Eestis on nagu oluliselt paremaid seda tüüpi installi tegijaid.

K: Mitu punkti sa paned?

H: 3.

K: Mari?

M: Ma annan ka 3 ja minu meelest oli põhiprobleem selles, et lugu ise oli surmigav ja tüütu ja töö lihtsalt ei hakanud elama ja osalt on see muidugi jah sellisest installivärgist ka tingitud, kuigi installivärki ma isegi ka vahest vaatan, aga samas on ta ka selline töö, mida tehti Paide kivipäevadel 80ndatel.

K: Väga Paide kivipäevad on see töö minu meelest.

M: Selline lihvitud ja kindel ja ratsionaalne, et muidu tegid hauakive ja sünnipäevapilte ja teenisid raha ja siis nüüd teeme ka tõsist kunsti, natuke on selline tunne jah. Kui seda installivärki teha, siis ta võiks juba kohe selline pompöösne olla, suurejooneline, aga siin jah ei olnud mingeid kõneväärilisi nüansse.

K: Mis sa arvad, kas bonobo’d vihkavad Mäetamme?

M: Mul on selline tunne, et nad ei tea Mäetammest mitte midagi.

H: …ja tõenäoliselt ei saa kunagi teadma ka. Plastikaadipopi asemele on tulnud lihtsalt selline saepuru-chimpans.

Kl: Selle töö viga veel on minu jaoks võib-olla see, et seal on, noh, väga kergesti silmapaistev ambitsioonikus, täiesti suur ambitsioonikus ja siis samal ajal on kuskil taga või vaheldumisi selline bonobo’dele omane tagasihoidlikkus.

K: Mis siis ajab närvi: selle töö rumalus või asjatundmatus?

KI: Mulle samuti meenusid 80ndad, kui ma teismelisena käisin igasugu kunstipäevadel mööda Eestit, kus siis üritati intellektuaalkunsti teha. Ja siis on selline hetk, kus avamine on just lõppemas ja sellise installiga tavatsetakse rahvast maha jahutada, lõpetada näituse avamine intelligentselt ära, ärge ronige, te olete purjus, aga minge koju. Tegelikult ei olnud see töö lastemänguväljakust niiväga kaugel ka. Kui see oleks mänguväljak olnud, oleks see väga võimas mänguväljak olnud. Selline, ütleme isegi, selline särav ja värviline.

H: Ei. Ei tea, ei oleks päris. Selline tööjoonis, mille võib igaüks valmis meisterdada, kes on põhjalikult ise mänguväljakutele teinud.

K: See oli siis siuke 3 punkti jutt?

KI: Jah, kokku 9

K: Mis see kokku teeb siis… Meil on 2 kunstnikku, kes on 9 punkti saanud… ja kumma me võitjaks kuulutame?

M: Kes need on?

K: Need on Jaan Paavle ja Marko Mäetamm.

Kl: Las olla Paavle.

H: Jah, vist pigem siis…

M: Jah, mina eelistaksin ka Paavlet.

H: Meenutame seda videot.

Kl: Kas juba on meelest ära läind?