Kunstiõpetamine – mida oodata nüüdiskunstilt?

Erik Alalooga

Sirp alustas üle-eelmises numbris EKA õppetoolide juhatajatele küsimuste esitamist nüüdisaegse kunsti õpetamine kohta. Seekord saab sõna vabade kunstide teaduskonna tegevuskunstide õppetooli juhataja Erik Alalooga. Palun tooge välja kolm olulist momenti, mida nüüdisaegse kunsti õpetamise puhul tuleb silmas pidada. Miks? Kas EKA praegune õpetamissüsteem toetab noorte kunstnike (tudeng on ju seda) arengut ning edaspidist iseseisvat tegutsemist nüüdiskunstiväljal? Kas ja kui ei, siis mida EKA õpetamisviisi juures tuleks muuta? Erik Alalooga: Teaduse plahvatuslik areng avardab arusaamu inimesest, ajast ja ruumist nii mikro- kui ka makrotasandil. Inimest ja masinat eraldav piir on muutunud hapramaks kui kunagi varem. Bioloogia kaardistab inimest üha detailsemalt biokeemilise masinana. Tehnoloogia seevastu kujundab masina alusstruktuuri üha enam inimlikuks. Selle taustal jääb kunsti käsitlemine XX sajandi terminoloogia baasil naeruväärseks paigaltammumiseks. Tundlik pintslitõmme, maitsekas kompositsioon, vitaalne vorm on tänapäeval masinale täiesti jõukohased ülesanded, kuna põhinevad õpitud mustrite järgimisel. Sellele lisandub inimesele kättesaamatu täpsus ning töömaht. Inseneride loovus on suunatud eelkõige tehnoloogia tarbeefektiivsuse tõstmisele. Kunstnike võimuses on toota loomingulisi algoritme, mis võimaldavad masinate tegevusspektrit nihestada ja laiendada. Algoritmi mõiste all pean silmas inimese poolt masinasse sisestatud toimimisjuhendit, olgu tegemist siis kas digitaal- või analoogkoodi põhjal toimiva süsteemiga. See ood loova mõtlemise ja tehnoloogia sümbioosile kunstihariduses ei ole loomulikult teostatav paari semestriga, kuid võiks olla kaunis utoopia, mille poole püüelda. Tundub, et selles on potentsiaali kummutada modernismi kinni jäänud väited, et kunstis ei ole enam võimalik midagi uut korda saata, ning ainus, millega oma loomingulist eksistentsi õigustada, on vaid viitamine ja ajaloo tõlgendamine isikupärasest vaatepunktist. Sellega seoses tuleb kõigepealt loobuda kunstniku käsitlemisest stereotüüpse elukauge autistina. Geenius, kelle ideed jäävad teostamata, kuna ta ei oska teritada pliiatsit, jääb loomingulises olelusvõitluses õiglaselt kaotajaks! Reaalse maailma toimemehhanismidest põhjalik arusaamine ning nende oskuslik rakendamine ei ole kindlasti puue, vaid trump.

Alles teist aastat tegutseva tegevuskunstide õppetooli tegevuse fookuspunkt erineb oluliselt oma eelkäija – interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli omast. Nüüdsed peamised märksõnad ongi just eespool kirjeldatud senisest laiemad ja põhjalikumad kunsti ja reaalteaduste+tehnoloogia suhted. Tehnika positsioon ei ole enam käsitletav pelgalt toetava taustajõuna, mille eesmärk on inimaju genereeritud idee illustreerimine. Tehnoloogia enda alusstruktuur võimaldab tal osaleda idee genereerimise protsessis aktiivsena ning inimesega võrdsel positsioonil. Kuidas see kõik rakendub praktikas, võite jälgida tegevuskunstide õppetooli blogis performachine.wordpress.com.

Kuna ideede genereerimisega saavad noored kunstnikud üldiselt hakkama, siis peamine tugi, mida kooli äsja lõpetanu vajab, on just ligipääs produktsiooni- ja presentatsioonikeskkondadele. Selline EKA toetus vabade kunstide erialade lõpetanutele püsib praegu peamiselt mõningate õppejõudude missioonitundest algatatud projektidel. EKKM, Polymeri kultuuritehas jt tagavad üsnagi askeetlikud, kuid eluliselt vajalikud võimalused loomingulise tegevuse sujuvaks edasitoimimiseks pärast seda, kui diplomeeritud tudeng seisab kõrgkooli ees, lillesülem ühes ja diplom teises käes. Luulud, et tööturg avaneb nüüdiskunstiga tegelevale noorele kohe pärast kõrgkooli lõpetamist, kui loomemajanduse korralduses mõned formaalsed sammud teha, jäävad praeguste arusaamade juures luuludeks ning seda ei tohi noorte eest varjata. Loomemajanduse alusmõisted ja struktuur lähtuvad eelkõige disainikesksest tellija-teostaja suhte spetsiifikast. Kriitilisele positsioonile pretendeeriv kunst ei hakka loodetavasti kunagi turu nõudmiste ja tarbijate ootustega arvestama. Kui õpetajategevus välja arvata, siis tuleb palka hakata endale ise maksma. Selle hõlbustamiseks tuleb soodustada noorte suuremat koostööd loominguliste projektide teostamisel. See võib panna aluse tugevatele kooslustele, kes on võimelised moodustama toimivaid institutsioone ning kus igaüks on nõus vajaduse korral tegelema ka „madalate” töödega.

Loomulikult jäävad alati olema õnnesärgis sündinud, kellel õnnestub suurele kuraatorile või produtsendile silma jääda, millele järgneb vapustav edulugu. Kunstiharidust sellisele poeesiale üles ehitada aga ei tohiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming