Kunstiraamatute rohkus ei taga taset

Reet Varblane

  Kunstiinstitutsioonide läbimõeldud kirjastustegevus hakkab lõpuks vilja kandma.

 

Digitaalajastu paradoksaalne olukord tundub olevat jõudnud meilegi: üha enam antakse välja üha paksemaid ja aina atraktiivsemalt kujundatud raamatuid. Igaüks, kellel on midagi öelda või kes peab mainekaks verbaalset eneseväljendust, raiub ennast raamatusse. Raamatupoed täituvad aina uute trükistega. See käib ka kunstiväljaannete kohta: kunstiraamatuid tõstetakse esinduslikes raamatupoodides ringi järjest pikematele ja kõrgematele riiulitele. Apollo raamatupoe koduleheküljelt müügil olevate viimastel aastatel välja antud kunstiraamatute nimekirja koostamine (need olid koduleheküljel koos teatri-, muusika- ja kinoalaste väljaannetega) nõudis mitu tundi tõsist tööd. Kuid lausrõõmuks pole kahjuks põhjust: mitmesaja esindusliku väljaande põhjal ei ole võimalik kunstist, selle tähendusest ning ajas muutumisest pilti saada. Nüüdiskunstist pole mõtet rääkidagi: meie raamatupoodides saadaval raamatud ei tee seda meie publikule kodusemaks ega õpeta neid praeguse kunsti keelt mõistma. Lademes leiab populaarteaduslikke maalikunsti või ka üldiselt kunsti ülevaateid (“Väike raamat suurest kunstist” või “… ismid”), hinnalisi suveniiralbumeid (“Loire’i oru lossid”), tõlkimist on leidnud ikka veel kõige tuntumate, lausa ikooniliste kunstnike nagu Leonardo da Vinci, Picasso, Boticelli, Dalí käsitlused. Küsimus pole selles, et nende loomingu kohta ei peaks raamatuid avaldama või et kunstiklassika kohta ei kirjutataks intrigeerivaid käsitlusi, kuid eesti keelde pole need kahjuks jõudnud.

Laushalaks pole samuti mingit vajadust. Kunstiinstitutsioonid, eelkõige muuseumid on arendanud igati läbimõeldud kirjastamistegevust. Nii Tallinna kunstimuuseumi, aga ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi, arhitektuurimuuseumi ning Tartu kunstimuuseumi väljaanded, kõige sagedamini kataloogid, pole kaugeltki mitte ainult näituste kokkusurutud lisa, vaid väljapanekutel käsitletud teemade laiendatud ja süvendatud uurimus, mis ka siis, kui sissejuhatav(ad) tekst(id) on jäänud traditsiooniliseks stiili- ja mõjutuste analüüsiks, annavad lisamaterjaliga meie kunstile ja kunstiajaloole tõsist täiendust.  

Üldkäsitluste esireas seisavad kahjuks endiselt rohkem kui viis aastat tagasi välja antud Ernst Gombrichi “Kunsti lugu” ja Norbert Lyntoni “Moodsa kunsti lugu”. Päris viimase kunsti poole pealt on lisandunud kunstiakadeemia väljaandena uue meedia tõlkekogumik “net.art 2.0”. Eesti kunsti üldkäsitlustega on õnneks paremad lood: eesti kunsti ajaloo uue väljaande II köide jõudis lugejateni ülemöödunud suvel (ja pälvis ka riigi kultuuripreemia), lisa on tulnud ka kunstikriitiliste tekstide (“Tekste kunstist ja arhitektuurist”), ajastu (“Võistlevad õnned. Elukeskkond külma sõja ajal”, kaasaegse kunsti keskuse kunstiajaloo lisandused) või nähtuste (“Meistriteoste lummus”, Ants Juske “Joonistav laps”) või põlvkondade üldkäsitluste (“22+ Noored eesti kunstnikud”) näol. Ja siin tuleks taas kiita kunstiinstitutsioonide, seekord eelkõige EKA kirjastustegevust. Jääb loota, et lisa tuleb ka subjektiivsetele kunstikäsitlustele, sest seni on  Juske “Külmetav kunstnik” ainuke selles vallas. Lausa hädasti on ikka veel puudus nii tõlkelistest kui ka oma autorite kirjutatud teoreetilistest käsitlustest. Ostja huvipuudust ei maksa peljata: Umberto Eco ilukäsitlus on vähemalt Apollos läbi müüdud. Vaevalt meie oma autorid nüüd nii populaarsed on, kuid mingi märk on seegi.

Monograafilisi väljaandeid, eelkõige katalooge tuli aasta lõpul lausa riburada. Kuid sellele vaatamata on meie kunstnikud nii arenenud lääneriikide kui ka ülikiiresti arenevate idariikidega võrreldes ikka veel vaeslapse osas. Tänu kultuurkapitali toetusele, aga eelkõige ilmselt ikka isiklikule initsiatiivile jõuab enamik neist küll 60. eluaasta ringis personaalse kataloogini, aga seda on siiski haledalt vähevõitu. Monograafilise väljaande tase sõltub eelkõige selle koostaja(te) võimekusest, fantaasiast ning rahakotist. Ning veel, ilmselt tuleb järjest rohkem hakata mõtlema ka sellele, keda väljaanne peaks kõnetama. Sest nii nagu kunst ise, nii peaksid ka väljaanded pidama silmas oma tarbijat. Kui muuseumide väljaannete poliitika lähtub meie kunstist, kunstiajaloost kui tervikust, siis kunstnikule (ja ka tema publikule) on samavõrd olulised kõikvõimalikud kunstniku omaraamatud (nagu on seda Ly Lestbergi “Maine taevas”) või reisikirjad (Valli Lember-Bogatkina “Nii see oli”) või päevikud või mõtisklused. Või ka õige kontekst, nagu on seda poja Tunne Kelami oma isale Peeter Singile pühendatud monograafia. Peaasi, et oleks põnevalt kirjutatud, atraktiivselt kujundatud. Ja siiski, päris õhumulle pole ka mõtet puhuda, kuigi kahjuks määrab kapitalistlikus demokraatias mulli suuruse (ja ilmumise sageduse) raha.

Õnneks on Veneetsia biennaalile valitud  kunstnikud saanud suhteliselt korralikud trükised, hiljaaegu ilmusid eraldi veel Marko Mäetamme, Kai Kaljo kataloog, Priit Pärna raamatud, kohe on tulemas Jaan Toomiku, Kaido Ole kataloog. Aga tööpõld on veel lai…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming