Kunstist väsinud Saar

Teet Veispak

Saare sümboolne hüvastijätt sellise kaasaegse kunstiga, millest ei ole tõesti midagi kirjutada. Johannes Saar. Päevast päeva. Pildikesi ühe rahvusmütoloogia lagunemisest aastail 1993 ? 2004. ?Sirbi raamat?, 2004.

Johannes Saar ei ole mingi eelmise põlvkonna kunstikriitik, kes hellitab kõiki neid kunstnikke, kes oma pildid ühes või teises galeriis on välja pannud. Need teised, kuuekümnendate, seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate kriitikud armastavad kunsti tingimusteta, peamine on see, et oleks näitus, millest kirjutada. Kunstnikud ja kriitikud kuulusid kokku nagu vaalad ja imikalad. Selge see, et kunstnikud olid vaalad ja kriitikud need, kes nende küljes rippusid. Aga eks seda väida nii mõnigi elav klassik, öeldes, et ilma meieta poleks ka teid.

 

Selge väljendusega vinguja

 

Saar on olnud teisest mastist mees: ehkki ka temal on olnud läbi aastate omad sümpaatiad, on ta ajanud selgepiirilist oma jora. Talle ei meeldi see või teine näitus, talle ei meeldi filmid, mida Eesti Televisioon on teinud kunstnikest, ja õigupoolest ma ei teagi, mis talle eriti mokka mööda oleks. Ta on isikupäraselt selge väljendusega vinguja, kelle üle isegi kunstnikud kurdavad, et Saar on muidu ju tore mees, aga mis tal siis nüüd viga on. Kuid Saarel ei ole viga midagi. Ta on kunsti tundev ja analüütiline kriitik. Pikemalt arutlematagi on klaar, et küsimus on ennekõike kunstis, mida näitusesaalides eksponeeritakse. Enamasti on see sulaselge jamps. Sellega on päri ? eks ole nali! ? ka enamus meie kunstnikest, kui juhtumisi ei käi jutt nende enda näitusest. Ja mida sa teed, kui pead kirjutama päevast päeva justkui kunstist, mis seda tegelikult ei ole ning kuulub hoopis kuhugi mujale? Eks sa siis ikka kirjutad, et nii ja naa. Kirjutad halvasti, on kunstnikul halb, kirjutad hästi, on kunstnikul halb. Oi, kuidas ei tahaks olla kunstikriitik!

Ma arvan, et ka Saar ei tahaks enam olla kunstikriitik, sest see on üks lõpmata tänamatu amet, kui pole enam millestki kirjutada.

Juhtumisi vaatasin jaanuaris telekast lühiintervjuud kunstiakadeemia endise rektori Ando Keskkülaga, kus ta ? muidugi mõista talle palju olulisemate küsimuste kõrval ? rääkis ka meie kunsti asendist tänapäeva Eesti ühiskonnas. Keskküla arvas, et meie kaasaegne kunst on siinsest ajast ees ning osutab meie elu sotsiaalsetele tulipunktidele. ?Tere, talv,? ütlesin ma endamisi, nagu tavatseb seda Saar ülimalt jaburate asjade puhul teha. Millele siis meie kunst osutab? Mil moel on meie kunstnikud ajast ees? Kõige paremal juhul on nad kiirkursuse korras läbi käinud selle, mis mujal ilmas varem on toimunud. Nad ei osuta meie elus mitte millelegi peale iseenda väikeste probleemide. Nad on ajast ilmselgelt maas, arvaku siis ise, mida tahes! Aeg, mida kunstipublik ühel või teisel moel tajub, liigub meie kunstnikest sõltumatult. Hea oleks, kui nad sellestki aru saaksid.

Aruka arvustajana on Saar kõiges selles pettunud: ?Ma ei salga, järjekordse kultuuriepohhi loojang oli alanud enne, kui mina asusin süstemaatilisemalt kunstist kirjutama, ning mul jäi üle vaid soojendada end ilmakuulsate maailma lõpu, kunsti surma ja reaalsuse huku filosoofide teravmeelsuse valguses. Arvan, et seda tegi ka eesti tollane kunst, mis ju varemgi eksinud dekoratiivsesse taustategevusse ja illustratiivsusse. Arvan ka, et fin de siècle, mis eesti kunsti jaoks sai alguse kaheksakümnendate lõpukolmandikul, kestab veel mõnda aega, kuid mul pole ausalt öeldes vähimatki huvi jääda kaema selle lõppvaatust.?

Ometi on Saare valikuliselt kokku pandud arvustusi väga meeldiv lugeda. Need on omal moel abimälu, mis võib viia lugeja uuesti aastatetaguste näituste ja neil esinenud kunstnike juurde. Kellele meenuks sellise abimaterjalita DeStudio näitus ?Haigused ja metamorfoosid II? Luum galeriis? Juba ammu pole Luumi, ei ole ka DeStudiot. Aga kui lugeda Saart (algtekst 1993), et ?näitus on eelistanud agressiivset erootilist ja sürreaalset lähenemisnurka. Totaalne kujutis, usutav fotograafiline väide ?elu enda? kohta, säilitab fotokollaa?idel siiski loetavuse. Kuid ainult niivõrd, et saaks osutada kujutise valelikkusele. Kõigile tüütuseni tuttavad meediakujutised, antud juhul peamiselt fotomodellid ja moevambid, on lõigutud mingite lüliliste jäsemetega olevusteks, neid on visuaalselt kõrvutatud loomaraibete ja seksuaalse eneserahuldamise kunstriistadega. Kõik see on paljundatud fotofragmentide visuaalseks müraks, tähenduste kakofooniaks, millest pole mõtet otsida ühest informatsiooni.? Need tekstid taasaktiviseerivad mälu. See, kui paljudest näitustest ja kunstnikest seal kirjutatakse, on kahtlemata selle raamatu üks kindlasti aktivasse kantavaid toimeid.

 

 

Kunst ja kunstikriitika

kui marginaalsed nähtused

 

Ometi on sellel Saare valitud kunstiarvustuste kogumikul täita veel üks oluline funktsioon. Nimelt juhib see ? lisaks veel mõned teisedki Saare tekstid, mida kahetsusväärsel moel ei ole selles raamatus leida ? lugeja mõtteni: milline funktsioon võiks kaasaegsel kunstikriitikal üldse olla?

Seda pole ollagi. Kui lugeda süstemaatiliselt ja süvenenult meie jooksvat kunstikriitikat, siis võiks vastus olla ilmselgelt ühene: sellist jama ei ole tegelikult kellelegi tarvis. Usun, et Saar on minuga ühel meelel, sest meie kaasaegne kunst, nagu selle kriitikagi on minetanud oma vähegi väärtustatava positsiooni ühiskonnas. Nii kunst kui selle kriitika on meie elus marginaalsed nähtused, millel on mingigi tähendus vaid suhteliselt kitsale asjahuviliste ringkonnale. Kõik oluline toimub massikultuuris. Aga tsiteerigem Saart ennast: ?Galeriikunst kahvatub ja tõmbub pisikeseks tombuks siin (s.o massikultuuri ? T. V.) toimuva kõrval. See on tõuganud mind mitmete tarkade meeste eeskujul tegelema aktiivselt kunstisotsioloogia ja võimudiskursusega ärireklaamide retoorikas. Meeldib see meile või mitte, kuid suur osa Eesti elanikkonnast kõneleb omavahel just seebiseriaalide, plakatite, klippide, posterite, reklaamlausete ja flaierite keeles. Ma tahan olla kohal, kui see toimub.? Erinevalt Saarest ei taha mina seal enam kohal olla. Võimalik, et see kogumik on mingis mõttes Saare sümboolne hüvastijätt meie sellise kaasaegse kunstiga, millest ei ole tõesti midagi kirjutada. Kuid kindlasti on tulemas ka neid, kellest võiks noorelt vananev kriitik Saar midagi põnevat kirja panna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming