Kunstisuvi 2011

Andri Ksenofontov

Tundub, et igal aastal läheb kunstisuvi järjest sisu- ja sündmusetihedamaks. Mõni galerii on majandusliku kitsikuse ajal välja kukkunud, näiteks Artdepoo. Ja mõni kunstikool tahetakse kinni panna, näiteks Tartu ülikooli maali õppetool. Selle kasvandikud ujutasid kõik Tartu näitusepinnad oma töödega üle. Seoses kunstiakadeemia ruumikitsikusega ehk koolimaja suisa lammutamisega on hindamiste väljapanekutest saanud oodatud kunstisündmused, laiali üle Tallinna linna. Seekord näiteks nimetuste all „Tase” ja „Dase”. Piltlikult öeldes, kokkuväänatud turust välja pigistatud kunstiinimesed valguvad kõiksugu näitusepindadele kokku. Kuni need lompjad kunstikooslused veel täiesti ära ei kuiva, võib jalutav kunstisõber pideva kunstilaksu all käia, näitustest  silme ees kirju. Ja ka üks kunstilehekülg, nagu see siin, on võrreldav kriitiku pihutäite haaval kokku kantud loiguga. Tarbekunst unustatakse jälle teenimatult ära, lugejale ette teadmiseks. Isegi rühmituse Otse! ühisnäitus „Betooniaeg” A-galerii seifis jääb täiesti mainimata. Nii saab ülevaatelisest näitusekriitikast mainiv näitusekriitika, mille juhatab sisse kokkuhoitud sisu asemel või arvelt laiutav sissejuhatus nagu see siin. Näiteks, kuidas saab kunstisuve kokku  võtvast loost välja jätta asjaolu, et käimas on „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011”, mis majanduslikku avariisse sattunud kunsti glükoosiga tilguti all turgutab? Sellele pühendan Jüri Haini artiklite, raamatute ja linnafotode näituse rahvusraamatukogus, kus on sellel aastal nähtutest põnevaim Tallinna vaadete pildiseeria. Sellisel suvel on vene avangardistid Peterburi Vene muuseumist teretulnud kui vaaditäis kalja. Las Filonov ja Kandinski jäävad  jahedasse Kumusse varuks mõne järgmise Sirbi numbri jaoks. Hea kraam on ka Inga Heamäe värvilised litod Viinistu tünnides ja Mare Vindi joonistused Viimsi kirikus. Erootika siirupivett saab Rakvere muuseumist, aktifotode limonaadivalikut pakutakse Pärnus. Suguliste vähemuste eripruule mekitakse Tallinna Kunstihoones ja mitmetes vähemates kohtades.   

Viimastest kõige tuntumaks on saanud Märtzi  projektiruum Brookusmäe jalamil, seal Navitrolla galerii kõrval Olevimäel. Ja oma jutuga nii kaugele jõudes ei saa ütlemata jätta ühte hinnangut. Nimelt on Kunstihoones vaadata väga ilus fotoseeria Mare Trallalt, kus ta alasti täissuuruses korterimööbli vahel poseerib. Sellistest näitustest on võimatu tavalistes ilumõistetes kõnelda, sest pooldajatele on need „juhhei!”-näitused, vastastele aga „uih, ei!”-näitused. Aga Mare Tralla on pihta saanud  keha modelleerimisele. Et leheruumi jätkub nadilt, selgitan lühidalt: neid pilte vaadates oli mul tunne, nagu siis, kui kord Vilniuse ärkama hakkavas paneelelamute rajoonis reisiõhupalli märkasin, mis ühe maja tagant välja ilmus ja teise taha kadus. Ma seoksin Mare Tralla varba külge nööri, laseksin ta heeliumi täis ja läheksin Pelguranda tuulelohede vahele jalutama. 

See lehelugu algab hoopis Haapsalust, unisest  linnakesest. Evald Okase töödest on väljas uus valik nagu õilsad veinipudelid. Need pildid on ainult vaatamiseks ja lähevad hoidlasse tagasi, et uuele näitusevalikule taas ruumi teha. Evald Okase muuseumi kõrvalt leidsin veel ühe vana kala, Epp-Maria Kokamäe kohvikgalerii. Kuna avamine oli veel kätte jõudmata, kõõritasin läbi akna vaadata: olid küll tema pildid. Niimoodi läbi akna piilusin ka disainifestivali nähtust Haapsalu Linnagaleriis. Selle uksel ütles üks kiri, et näitus on avatud, ja teine, et näitus on suletud. Terve tänav ja majaesine plats oli inimtühi. Ma hakkasin igatsema neid näitusi, kus saab galeristi käest tööde nimekirja nuruda. Sest kui mitte kedagi kohal ei ole, siis ei ole isegi kellegi käest sissesaamist manguda.         

Evald Okase muuseumist ma sellise inimese siiski leidsin. Tuli ainult ümber maja kõndida ja hõikuda. Praegu on seal avatud Anne Parmasto ning Valeri, Heleni ja Ivo Vinogradovi näitus „V. A. H. I.”. Tähendab, Haapsalu randa minek oli meeldejääv elamus. Maatükile, mis ei ole vist  palju suurem jalgpallistaadionist, või on see lihtsalt nii vaheldusrikas, et ei väsita ega märka aega, on kokku sobitatud lihtsad-nähtud asjad: asfalteeritud teetamm läbi roostiku, kuullaagriteks pügatud hõbepajud reas majakastikeste ees, iirised ja ussikeeled, kajakad kobaras pesitsussaarel ja ükshaaval paadisilla vaiadel, kõrgete võrade varjus räämas sild mudaste maimude ja siniste kiilide kohal. Väikese pinna rikkus, millist Anne Parmasto oma realistlikel  maastikumaalidel tabada oskab. Selline näitus oli kevadel Vaala galeriis. Evald Okase muuseumis on väljas Anne Parmasto abstraktsed värvikompositsioonid. Kui need meenutasid varem suprematistlikke väikeplaneete, siis nüüd on need väikeplaneedid ja tsitruseliste lõigud maastikeks maalitud. Uute töödega esineb Valeri Vinogradov. Seekord puuduvad värsilised vihjed ja pihtapanemised, mis tema piltide maalilisust mitte kunagi ei varjuta, küll  aga vaatajaid ootuspärasusega harjutab. Seekord jääb vaimukus puhtmaaliliseks. Napid kompositsioonid ühetoonilistel taustadel on varjundirohked nagu suvise niidu suminad. Päevavalgus ja õhtuvari äratavad need pildid ellu, nagu ka niidu. Kunstlik valgus summutab, nagu maanteemüra niidu. Helen Vinogradov esitab dokumentaalfotosid töötlemata puhtuses.   

Ta on tabanud ajatuid olustikustseene vaikelu elementidega Thbilisi turul, varjulistes kohtades, hall hallis. Ja kui keegi selles musta riietatud gruusia müüjatädis apoliitilist esteeditsemist nägema peaks, küll ta siis oma luuaga „lõtva ilutsemist” näitab. Oma leti kuninganna Victoria. Ivo Vinogradov esitab piiblistseene. Kas see on hea või halb, kui kunstnikul ei näi mitte mingit muret olevat, kuidas käe tõmmatud  joon kulgeb? See on maitseasi, aga Ivo Vinogradov on vaieldamatult vaba. Tavaliselt paigutatakse maaliline vabadus abstraktse ekspressionismi vastutuskohustuseta sõnul seletamatusse valda. Ent kunsti mõte ei ole väljendada mitteverbaalseid mõtteid. See on üks kunsti võimalusi. Kunsti võib võtta ka kui keelt ning vabadus tähendab võimet selles keeles mõtteid avaldada ja võimalust avaldamata jätta. Piiblit ümber sõnastada on kohatu ning nii ongi saanud kunsti ülesandeks esitada uusi pühakirja tõlgendusi.       

Vinogradovite pere esindab enesekeskset kunstnikutüüpi, kes eelistab oma objekti või sõnumi ise valida ja süveneb sellesse muid segajaid välja lülitades. Üks selline iseolija on Tiia Elken alati olnud. Vabaduse galerii „Rännakus” näitab ta oma vastvalminud värvilisi maale, mis loodud trükivärvidega akvarelli eeskujul. Selle erinevusega, et trükivärvi puhul ei ole võimalik mitte midagi täiesti välja uhtuda, mis paberile on sattunud. Sellised pildid on täis lendu lastud sõnu, mida enam tagasi võtta ei ole võimalik. Enne teda esines Vabaduse galeriis Tiiu Pallo-Vaik, kes jätkab vesivärvi ja rebitud paberi tehnikat nüüd õlivärvis. Kuna kõik pintslitõmbed on õhukesed ja läbipaistvad, on ka siin lõpptulemuses pildi kogu sünnilugu  näha. See sobib ajatutele ja ka ajaloolistele motiividele, millele viitab ka pealkiri „Jälg ajas” nagu Itaalia arhitektuur või sümbolistlik portree. Nende kahe naiskunstniku juurde haagiks Orest Kormašovi „Igavikulise Rooma”, mida võis hiljaaegu SEB i galeriis näha. SEB , Jaani seegi muuseum ja valgustipood 008 moodustavad kesklinna kunsti Jaani eeslinna. Praegu on Jaani seegis Kaie Karolini graafika näitus, positiivsest sotsiaalkunstist pakatamas. Enne teda oli seal  Pavel Semjonovi meisterlik õhkõrn graafika.     

Ent ka kaasaegse kunsti autorite seas on meil suuri isetegijaid. Siin nimetaksin nelja väljapanekut, mille autorid ei kuluta käibefraase, vaid kasvatavad oma tööd justkui nullist üles nende enda avastatud või välja kaevatud algelementidest. Nende kõigi puhul ärgitab lõpptulemus vaataja huvi loomisprotsessi käiku jälgima  või ette kujutama. Esiteks Jüri Kassi „Sammas” Kiek in de Kökis. Tema kannab pikkade kõrgete kangaste peale värvitilku üksikute keerutuste haaval ja teeb käsitsi sama suure töö ära nagu DNA -ahelik, mis rakus aatomeid juhib, või tuulispask, kui tolmust ja prahist keerise ehitab. Teiseks LeRoy Stevensi „Linnu nokast” Tallinna Linnagaleriis, kus ta päikesekiirte kuumusel tuhat hõbedollarit üheks munaks kokku sulatab. Need kassisambad ja mündimuna olid  justkui ühe linnu nokast pärit. Kolmandaks Jaan Elkeni „Päev pärast … / A Day After” Hobusepea galeriis. Sellise raevuga tähti täis trükitud töid näen Jaan Elkenil esimest korda. Vahel märkad kunstniku puhul elamust, mida oma vaenlaselegi ei sooviks. Ja kunstnik annab selle vaatajale edasi esteetilise elamusena nagu Vergilius Dantele kodupõrgu vaatamisväärsusi tutvustas. Dante sai aimu maailma lõputusest, ta õppis end suure pildi sees hindama, aga ta  ei pidanud kannatama nagu Vergilius. Neljandaks Erki Kasemetsa „Tallinn 2011 filtriga sigaretid” enne Jaan Elkenit Hobusepeas. Kunstnik, kes piima kartongpakendis kalendaarse ühiku avastas, kujutab suitsetamise võrgustikku. Siin on kaks elementi: üks on suitsukarp Tallinna meresiluetiga, teine on „kas suitsu on?”, mis tänavatel eales ei vaibu. Keel loob ainult petlikke sotsiaalseid võrke. Sest „kas räägite eesti keelt?” ei tähenda sissejuhatust sisulisele arutelule nagu „kuidas õigem on, kas „kellegiga” või „kellegagi”?”, vaid kohe küsitakse raha. Aga kui küsijale suitsu anda, läheb keskustelu edasi teemast kõrvale kaldumata: „Kas tuld on?”. Ja nii nad oma tervist jätkusuutlikult rikuvad nagu kunstnikud, kes olude kiuste ikka pilte teevad ja näitavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming