Kunstiteadus – kas rahvuslik või rahvusvaheline?

Krista Kodres

Elame üleilmastuvas maailmas ning koos selle keeruliste probleemidega. Teame, et globaliseerumine on juba endaga kaasa toonud kõikvõimalike lokaalsete, sealjuures rahvuslike identiteetide teravama teadvustamise, kuid ka avarama ja informeerituma vaate nendeülestele probleemidele. Multikultuurilise maailma rüpes kummitab rahvusliku eneseteadvustuse kõrval samavõrra olulisena huvi ühise vastu. Nii ka kunstiteaduses: 2008. aasta kunstiteadlaste  maailmaorganisatsiooni CIHA (Commité International d’Histoire de l’Art, alates samast aastast on ka Eesti Kunstiteadlaste Ühing selle liige) Melbourne’is peetud kongressi teemaks oli „Ristuvad kultuurid. Konflikt, migratsioon ja sulandumine”.

Nagu pealkiri ütleb, olid probleemiks oma, võõra ja ühise kunstiajaloo küsimused. Kongressi peateema inspireeritus kunstiteaduse huvifookusest, mis suunatud kunstile  kui kultuurivahetuse ilmingule, oli ilmne. Kuid rahvusvaheline uurimishuvi ei piirdu vaid kunstipraktikaga, vaid on eriti viimase 15 aasta jooksul laienenud ka kunstist kirjutamisele. Viitan siinkohal näiteks James Elkinsi raamatule „Is Art History Global?” („Kas kunstiajalugu on globaalne?”, 2007). Raamatu sissejuhatavas artiklis, mis nüüdseks on tõlgitud ka eesti keelde (vt Kunstiteaduslike Uurimusi 2008, nr 3), kirjutab Elkins, et huvi teiste maade kunstiajaloo  vastu tekib siis, kui „selle meetodid, teksti vorm ja selles tõstatuvad küsimused võivad osutuda oluliseks paljude maade uurijatele”. Raamatu põhiosa moodustavad intervjuud – sealhulgas ka meie kunst.ee toimetaja Heie Treieri oma –, kus vaagitakse rahvusliku ja n-ö rahvusülese kunstiajaloo kirjutamise vajadusi ja võimalusi. Ajal, mil on koostamisel kuueköiteline „Eesti kunsti ajalugu”, ei saa Elkinsi ja CIHA küsimusepüstitust ignoreerida.

Niisiis:  kas meie kunstiteadus peaks pakkuma huvi vaid eesti lugejale või andma mõtlemisainet ka teistele? Kas globaalne suunitlus muudab meie käsitlust kuigivõrd? Kas rahvuslik vaatenurk on liiga kitsas ja kas „globaalsust” ihates ei lähe midagi väärtuslikku sellest kaotsi? 

Rahvuse visualiseerimine

Kõigile neile küsimustele ei oska me praegu väga täpselt vastata. Oleme alles teel, mida juba märgistavad mõned meie kunstiajalookirjutuse nestoreid (Voldemar Vaga, Armin Tuulse) käsitlenud konverentsid ja publikatsioonid  (Juta Keevalliku ja Rein Looduse kolm kommenteeritud tekstiköidet XVIII –XX sajandi alguse kunstikirjutusest; Mari Nõmmela monograafia Voldemar Vagast). Aga et asi väärib veelgi süvenenumalt ja otsesemalt suunitletud uurimist, on EKA kunstiteaduse instituut algatanud Eesti teaduse sihtfinantseeringutest rahastatava kuueaastase projekti „Rahvuse visualiseerimine: Eesti XX sajandi kunsti ja arhitektuuri institutsioonikriitiline analüüs”.

Selle lähtepunktiks on tõdemus, et XIX sajandi teisest poolest on Eestis järjekindlalt tegeldud oma algupärase kultuurilooga, mille peamine eesmärk pole olnud mitte ainult eesti rahva, vaid ka Eesti riigi territoriaalsete ja õiguslike nõudmiste kinnitamine. See ideestik on määratlenud ka meie kunsti- ja kunstiajalookirjutuse ehk, teisiti öeldes, mitmete põlvkondade uurijad ja tutvustajad on just sellelt pinnalt konstrueerinud  meie teadmisi kunstist ja kunstiajaloost. Senist narratiivi põgusaltki vaadates on selge, et vaatepunkti ühene fikseeritus, mis on reeglina lähtunud „oma” ja „võõra” vastandamisest, on tinginud ka paljude muude kunstitegemise ja -vastuvõtu motiivide redutseerimise. See on muu hulgas tähendanud paljude reaalsuses samuti eksisteerinud teemade ja probleemide ignoreerimist. Näiteid võiks tuua palju: mida me teame kahtlemata samuti kohalikku kultuuri  kuulunud baltisaksa kunstist XIX sajandi lõpul, XX sajandi alguses? Ei eriti midagi, sest uurimisfookuses on alati olnud vaid rahvusliku kunsti sünniaja problemaatika. Kuidas me tõlgendame Nõukogude perioodi kunsti? Ikka vaid „vastupanukunstina”, unustades või moonutades seda mõjutanud üldisemad progressiutoopiad. Tegelikult on rahvuskategooriline imperatiiv raamistanud ka varasema kunstiajaloo tõlgendamist: seetõttu on siiani põhjalikumalt  läbi arutamata siinse koloniaalkultuuri, sealhulgas kunsti lai ja üsna keeruline problemaatika. Projekti üheks huviks pole aga mitte ainult senise kunstiajalookirjutuse kriitilise ülevaatamise vajadus, vaid ka veendumus, et kunstija kunstiajalootekstid on omas ajas toiminud institutsioonina, mis on oluliselt mõjutanud ka kaasaegset kunstipraktikat. Seega ei nähta omavahelistes võrgusuhetes toimimas mitte  ainult ühiskonda-kunstikirjutust vaid ka ühiskonda, kunstikirjutust ja kunstipraktikat. Siit johtuvalt ei tohiks siinkohal tõesti vaid põgusalt tutvustatud probleemipüstitust mingil juhul näha oma eelkäijate-kirjutajate süüdistamise ettevõtmisena: oleme teadlikud, et iga kunsti- ja kunstiajalooline tõlgendusviis on homogeenne oma ajaga, n-ö hingab, mõtleb ja tunneb koos sellega. Kahtlemata on meiegi küsimused kunstiajaloo ja kunsti kohta meie oma aja küsimused. Info korras vajab lisamist, et üks suurem küsimine leiab aset juba selle aasta novembris, kui toimub Eesti Kunstiteadlaste Ühingu ja EKA kunstiteaduse instituudi korraldusel „The Geographies of Art History in the Baltic Region” („Kunstiajaloo geograafia Baltimaadel”), sedakorda koos lätlaste, leedukate ja soomlastega.       

Kohalik ja globaalne

Ei tohiks olla kahtlust, et nii tänapäevaste kui ajalooliste kunstiprotsesside uurimise liikumine avaramale vaateväljale ei kahjusta kuidagi selle „rahvuslikku” osist ning tõtt-öelda saab ka seda sorti kahtlustus ise johtudagi vaid eelkirjeldatud kategoorilise imperatiivi lõksu jäämisest. Mida aga arvata siis globaalsest lähenemisest? Eelkõige tuleb rõhutada, et keegi ei mõtle selle all tagasipöördumist nn universalistliku kunsti- ja kunstiajalookäsitluse juurde, mis seletas ja väärtustas kunsti ühest esteetilisest kaanonist ja selle pealinnadest lähtuvalt. Ka ei näe me tagasipöördumist nn Zeitgeist’i teooria manu, mille aluseks oli hegeliaanlik nägemus, et igal ajastul on oma spetsiifiline ajavaim, mis  määratlebki üheselt ka kunstiproduktsiooni iseloomu. Uuem kunstiteadus, mis määratleb end sageli ka teisenenud nimetuse – visual studies või Bildwissenschaft’, et rõhutada oma huvi peale kunsti laiemalt nii ajaloolise kui meie kaasaegse visuaalse keskkonna probleemide vastu –, see kunstiteadus tegeleb nii kunsti lokaalse praktikaga, tunnistades selle inspireeritust kultuurivahetuse kaudu, kui tõstatab ka teesi  tehtud valiku kohalikust iseloomust.

Niisiis töötatakse kohapeal uus ja huvitav materjal läbi omal moel, kohalikust kontekstist (olgu see siis ideoloogiline, sotsiaalne, kunstiline vm) tingitult. Mis ajenditel „oma kunst” sünnib, kuidas kontekst mõjutusi teostes modifitseerib, kuidas seda publikule serveeritakse ja missugust „elu” hakkab kunst seejärel n-ö elama – need ongi kaasaegse kunstiteaduse huvipunktid. Ja need ongi ühtlasi teemad, mida võime nimetada  nii rahvuslikeks kui ka globaalseteks. Elkins kirjutab: „Kui maalima kunsti uuringud vähegi oma nime väärivad, ei saaks näiteks Eestis tegutsev kunstiajaloolane endale lubada Argentiinas, Peruus või Hiinas kirjutatu ignoreerimist: mitte seetõttu, et Eesti kunstiajaloolane peaks tundma Argentiina modernismi, Peruu Moche keraamikat või Hiina hauareljeefe, vaid et uued tõlgendusmeetodid ja ajaloomõistmine, mida nende mitmesuguste teemade puhul  rakendatakse, võivad osutuda ka Eesti kunstiajaloolase jaoks oluliseks.” Tuleb öelda, et kirjeldatud „ühine” ei ole viimasel ajal äratanud ainult meie enda huvi selle vastu, kuidas kunstiajalugu mujal kirjutatakse. See huvi on vastastikune. Ühe hiljuti lõppenud Euroopa Teadusfondi projekti tulemusena tuleb peatselt renomeekas Brilli kirjastuses välja ingliskeelne kogumik „Art History and Visual Culture in National Context” („Kunstiajalugu ja visuaalkultuur rahvuslikus kontekstis”), kuhu telliti ülevaade ka Eesti, Läti ja Leedu kunstikultuuri ja kunstiteaduse arengust XIX-XX sajandil. Äsja viibisin tuntud kunstiteoreetilise mõtte keskuses, Sterling ja Francine Clarki instituudis Williamstownis (USA ), kus arutelu teemaks oli „Kesk- ja Ida-Euroopa kunstiajalugu”. Järgmisel aastal viib sama Clarki instituut EKA kunstiteaduse instituudis läbi seminari „National and Transnational Art History” („Rahvuslik  ja rahvusülene kunstiajalugu”). Niisiis, rahvusvahelises kunstiteadlaskonnas on uurimis- ja diskussioonivajadus ilmne. Ka meie tahame sellesse panustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming