Kunstiteaduse instituudist, kunstiteaduse õpetamisest ja uurimisest

Reet Varblane

Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi juhataja Katrin Kivimaaga vestleb Reet Varblane.Kunstiteaduse instituut on Tallinna kõrgema kunstikooli ehk praeguse nimega Eesti Kunstiakadeemia juures tegutsenud juba 17 aastat. Missugune peaks olema üks ideaalne tänapäeva kunstiteaduse instituut? Kunstiteaduse instituut on praegu ainus eraldi institutsioon Eestis, mis pakub bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasemel kunstiteaduslikku haridust, s.t täisprogrammi ja mitte kõrval- või lisaainena. KTI esimene funktsioon  ongi anda kunstiteaduslikku kõrgharidust. Kuna instituut tegutseb kunstiakadeemias, siis on meie teine ülesanne anda kunsti õppivatele tudengitele humanitaarhariduslik taust: koordineerida humanitaaraineid ja õpetada nii kunstiteoreetilisi kui ka -ajaloolisi distsipliine kõigile kunstiakadeemia üliõpilastele, nii tulevastele kunstnikele, disaineritele kui ka arhitektidele. KTI on loomulikult ka uurimiskeskus: instituudi juures asub ainuke puhtalt  kunstiteadlastest koosnev sihtfinantseeritav uurimisgrupp. Ideaalis võiks instituut olla ka koht, kuhu pöördutakse, kui on vaja abi tänapäeva visuaalkultuuri mõistmisel, selle tõlgendamisel või propageerimisel. Pean silmas kas või kirjastusi: kui nad tahavad tõlkida eesti keelde mõnda kunstiajalugu, sest neid on lõpmatu hulk, mõned paremad, mõned nõrgemad, siis kirjastused võiksid  pöörduda nõusaamiseks meie poole. Mitte ainult sellepärast, et meie tudeng on esimene lugeja, kellele kunstiajalugu on suunatud, vaid ka sellepärast, et määratleda kunstialase kirjanduse potentsiaalne auditoorium s.t, kas see on mõeldud kõrgkoolis õppijatele või laiale publikule. Ning loomulikult võiks pöörduda  (peaks pöörduma) meie poole kaasaja kunsti puutuvate vaidluste puhul, nt kunsti funktsiooni ja rolli üle maailmas. KTI teadurid ja õppejõud ei pea olema n-ö rahvavalgustajad, kuigi oleks normaalne, et ühiskonda erutavate kunstiprobleemide lahkamisel võiks meie poole pöörduda. Seda aga ei tehta: meediat huvitab pigem meediafiguuride või ühiskonnategelaste, mitte ekspertide arvamus. 

Kui nüüd minna reaalsuse juurde ning lähtuda sellest, et KTI tegutseb EKA ja mitte mõne teise kõrgkooli, Tallinna või Tartu ülikooli juures, kas teil on piisavalt vahendeid, nii üht või teist valdkonda hästi tundvate  õppejõudude kui ka laiemalt materiaalse baasi mõttes?

Väga raske on öelda, kui palju peaks ideaalis õppejõude instituudis töötama. Viimane sõltub ühelt poolt meie vajadustest, aga ka sellest, millise kvalifikatsiooni ja ettevalmistusega õppejõude ja teadureid Eestis on ning kuidas nende uurimisvaldkonnad omavahel kombineeruvad. Praegu töötavad instituudis kultuuri-, kunsti- ja arhitektuuriajaloo professorid, arhitektuuriajaloo professor tegutseb ka teaduskonna dekaanina. On mõeldud ka moodsa ja kaasaegse kunsti ning kunstisemiootika või interdistsiplinaarse visuaalkultuuri professuurile, need valdkonnad on osaliselt kaetud külalisprofessoritega. Disaini uurimine ja teoreetiline mõtestamine on samuti esindatud. Iseenesestmõistetavalt peame ennast positsioneerima kunstiteaduse globaalsel väljal ning püüame niipalju kui võimalik suhestuda 1970ndatel tekkinud nn  uuest, kriitilisest kunstiajaloost lähtuvate suundade ja teooriatega. Sügisel organiseerin KTI ja kunstiteadlaste ühingu konverentsi, mille teema on Balti regiooni kunstiajaloo geograafia nii distsiplinaarses, kultuuriruumilises kui ideoloogilises mõttes: kas meie kunstiteadus peab olema ainult rahvuslik? millised on selle suhted teiste distsipliinidega? millised on olnud kunstiajalookirjutuse alusideoloogiad? Need küsimused on esindatud ka instituudi  õppekavas ja uurimisteemades. Kuid pean ütlema, et mul ei ole väga jäika ideaali: ma ei leia, et peaksime instituudi komplekteerima niiviisi, et oleksid kaetud nii vanem kui uuem kunst, arhitektuur ja disain. Pigem on oluline eri valdkondade kombineerimine ja interdistsiplinaarsus ning mitmed meie õppejõud ei ole kitsalt spetsialiseerunud: näiteks professor Krista Kodrese uurimisvaldkonnad on arhitektuuri ja interjööri ajalugu, Eesti vanem  kunst, kunstiteooria ajalugu. Võrdluses Tartu ja ka Tallinna ülikooli kunstiajaloo õppetooliga võiks mainida seda, et traditsiooniliselt vaadatakse neile kui pigem vanema kunsti uurimise keskustele (kuigi siis, kui Jaak Kangilaski oli Tartus, kaitsti seal mitmeid huvitavaid kunstiajalootöid XX sajandi eesti kunsti kohta). 

Valik sõltub paljuski isiksusest, kuigi üldjoontes võiks öelda, et kaasaegset kunsti ja selle teooriat on kõige järjepidevamalt õpetatatud ja uuritud KTI s. Ka meie praegune teadusteema puudutab XX sajandi eesti kujutavat kunsti, arhitektuuri ja kunstiajalugu. Kui aga vajadustest rääkida, siis üks meie probleem on see, kust leida piisavalt noori õppejõude ja teadureid, sest nii pika ja nõudliku karjääri valimine ei ole viimasel ajal noorte kunstiteadlaste seas eriti populaarne olnud. Mõned aastad tagasi kuulutati välja kunstiteaduse dotsendi koht, kuhu ei tulnud keegi kandideerima. Koht on siiani täitmata.       

Kas EKA eelarve vähendamine on mõjutanud ka KTI tööd?

Päris viimasel ajal küll, sest KTI ei ole erand, oleme ülikooli osa. Ülikoolid ei taju muutuvat majanduslikku situatsiooni nii varakult ja kiiresti kui muuseumid või galeriid, kuid see hakkab mõjutama eelkõige õpetamistegevust: välisõppejõudusid on üha raskem kutsuda loenguid pidama. Selleks oleme siiani saanud kasutada kultuurkapitali tuge, kuid 2009. aastast hakkas see kokku kuivama ning ka kõrgkooli enda ressursid on vähenemas. Kuna kasutame õppekavade täitmisel rohkelt tunnitasulisi õppejõude, siis on meie õppejõudude skaala olnud piisavalt lai. See on iseenesest positiivne ning laiendab õpetamistegevuse sisulist ja metodoloogilist skaalat. Seda, mis tingimustel ja millises mahus saame tunnitasulisi õppejõude edaspidi kasutada, on praegu raske öelda. Probleemiks on ka tunnitasuliste  õppejõude krooniline alatasustamine. Sellest on Eesti ajakirjanduses mitmete ülikoolide puhul juttu olnud. Meie pakume samas õppejõule luksust, et ta saab üliõpilasega individuaalsemalt tegeleda, sest enamik meie õppegruppe on siiani suhteliselt väiksed, seda just seetõttu, et asume kunstiakadeemia, aga mitte suure ülikooli sees.       

Kuidas koostatakse EKAs teoreetiliste ainete programmid? Kas KTI on seotud kõigi erialaprogrammide teooriaainete programmide koostamisega?

KTI pakub välja baashumanitaaraluse, sellele lisandub juba iga teaduskonna enda väljatöötatud  spetsiifilisem programm, kus on arvestatud selle valdkonna vajadusi. Näiteks vabade kunstide teaduskonna juures keskendutakse radikaalsetele ja ühiskonnakriitilistele lähenemistele kaasaegses kunstis, see lisandub KTI pakutavatele ainetele nagu filosoofia, esteetika, kultuuriajalugu, üldine ja Eesti kunstiajalugu. Olukorras, kus disainil on ühed, arhitektuuril teised, vabadel kunstidel kolmandad probleemid, on mõistlik, et spetsiifilisem teoreetiline  õpetus töötatakse välja just oma eriala problemaatikast lähtudes. Kunstiteadlane ei saa olla jumal, kes kirjutab ette, mida ühes või teises valdkonnas peab õpetama. Kui esitada küsimus valiku kohta, siis minu meelest on väga hea, et vabade kunstide teooriaprogrammi keskmes on poliitilised, tänapäeva ühiskonda käsitletavad teemad, mis on tavapubliku jaoks veel siiani harjumatu. Ja ka see, et seda õpetavad noorema põlve kunstiteadlased, kes on  lõpetanud KTI 1990ndate lõpul ja 2000ndate algul, on ainult positiivne.   

Kui palju kunstiteadlasi võiks Eestis vaja  olla? Milline oleks optimaalne arv, et sellealase hariduse omandanud noor inimene ka erialase rakenduse leiaks?

Meil oli hiljaaegu kohtumine potentsiaalsete tööandjatega: kõlama jäi mõte, et bakalaureuseõppe läbinud noored ei ole veel küpsed oma erialal töötama. Kolm aastat ongi n-ö valmis kunstiteadlase või muu humanitaarteadlase väljakujunemiseks liiga lühike aeg. Kolmeaastane programm annab baashariduse, mille  järel tuleb läbida vähemalt magistri- ja õppejõuks või juhtivkuraatoriks saamise korral ka doktoriõpe. Seda kiputakse unustama. Bakalaureusetaseme lõpetajaid peabki rohkem olema, sest siit sünnib baas, mis tagab edasimineku kõrgemal tasemel. Viimastel aastatel on kunstiteaduse erialal olnud täidetud kõik tasulised õppekohad, vaatamata sellele, et sel erialal on palk väike ning kunstivaldkond ühiskonnas marginaliseeritud. Suur osa meie  lõpetajatest on leidnud erialast rakendust ning noor põlvkond on olnud aktiivne alternatiivsete väljaannete ja institutsioonide loomisel. Osaline kadu on loomulik ning kahjuks on meiegi valdkonna probleemiks nn ajude väljavool välismaale. 

Kui palju kunstiteaduse tudengeid lõpetab igal aastal?

Riigieelarvelisi on viis-kuus, teist samapalju õpib tasulistel kohtadel. Kuus-seitse läheb kindlasti erialale edasi. Nagu eespool öeldud, on doktorikraadiga kunstiteadlasi Eestis praegu puudu ja seetõttu erilist konkurentsi ei teki ka tipptasandil.   

Mis on need teemad, mille vastu tudengid on tundnud rohkem huvi? Kui Mart Kalm oli õppetooli juhataja, siis levis n-ö legend, et kõik tudengid huvitusid ainult arhitektuurist. Kas nüüd, kui instituudi ees on Katrin Kivimaa, on lootust, et hakatakse tõlgendama  kunsti feministlikust vaatepunktist või et interdistsiplinaarne lähenemine on hinnas?

See, et Mart Kalmu juhtimise ajal tegelesid kõik ainult arhitektuuriga, on legend. Seda räägitakse ka EKA s, kuid nii see tegelikult ei olnud. Ning kui sinu võrdlusest lähtuda, siis ütleksin, et me ei peaks ühe või teise isikuga seostuvaid erialavaldkondi vastandama, sest feministliku kunstiajaloo positsioon Eesti kunstiteaduses  on suhteliselt habras ning selle maht pole võrreldav moodsa arhitektuuri uurimisega. Mõni Mart Kalmu õpilane on näiteks arhitektuuriajaloos feministlikku lähenemist kasutanud. Aga põhimõtteliselt olen ma nõus, et tudengite huvisid mõjutavad lisaks erialatrendidele ka konkreetsete õppejõudude eelistused. 

Kuidas teemaeelistused tekivad?

Oleneb tudengist: on neid, kes vajavad juhendamist ja isegi teemade etteandmist, ja on neid, kes on tõesti iseseisvad ja kes teavad algusest peale, mida nad tahavad. Viimaseid on  loomulikult vähem. Siiani on suurem osa bakalaureusetöid kirjutatud Eesti kunsti ja arhitektuuri teemadel. See on paratamatu, sest meie kunstiajalugu on kujunenud rahvusteadusena, kuid kindlasti annaks see palju juurde, kui meie tudengid uuriksid rohkem muu maailma kunsti. Lisaks geograafilisele laienemisele tahan soodustada meediapõhiste valikute laienemist: selles pole midagi n-ö ebanormaalset, et meie osakonnas kaitstakse töö Tarkovski „Stalkerist”, mis on küll kaudselt Eestiga seotud nii kultuuriliselt kui ka geograafiliselt, kuid ei ole ei eesti kunst ega ka mitte kujutav kunst. Distsipliini areng vajab nii geograafilist, metodoloogilist kui ideoloogilist avardamist. Tänu nn uue kunstiajaloo suundumustele on hakatud kasutama uusi lähenemisnurki ja teoreetilisi interpretatsioone, kuid kunstiajaloolise uurimuse objekt on ikka samaks jäänud: kujutava kunsti, arhitektuuri- või disainiteos.  See hakkab pisitasa muutuma. Kui konkreetsetest teemadest rääkida, siis viimasel ajal on olnud nii bakalaureuse kui magistri tasemel väga populaarne II maailmasõja järgne eesti kunst: nõukogudeaegne modernism, avangardism, stalinistlik arhitektuur ning loomulikult meie kaasaegne kunst, sest kunstiteaduse tudengid n-ö kasvavad akadeemias elava kunstiga koos ja selle sees.       

Mis tegevusvaldkonnad on tudengite seas populaarsed? Kas nad tahaksid tegutsema hakata kuraatorite, teadlaste, museoloogide, arhivaaride, kriitikutena? Kellena nad ennast ühiskonnas positsioneerivad?

Tundub, et see tuleb lainetena: mõned aastad tagasi oli kuraatoriamet väga populaarne.  Uurijate koha pealt on auk: meie uurimisgrupp on ainuke kunstiteaduse uurimisgrupp, aga selleks, et seal kaasa lüüa, peab olema kas doktorivõi siis teadusmagistrikraad ning nende kaitsmine on kippunud venima. Aga ma olen aru saanud, et see on üldine probleem meie humanitaarteadustes. Mis puutub kunstiteadlaste rolli ühiskonnas, siis tulenevad meie eriala mitmed probleemid sellest, et kunst, eriti kaasaegne kunst on ühiskonnas tihti mingis intellektuaalses isolatsioonis  – see ei ole mitte lihtsalt alamakstud, vaid ka sümboolselt marginaliseeritud valdkond. Kuidas sellises marginaliseeritud positsioonis tegutseda? Selge on see, et väike hulk professionaalseid kunstiteadlasi ei ole võimelised võitlema meedia käivitatud kaasaegse kunsti vastase sõjaga. Meedia vajab skandaali, mitte tasakaalustatud selgitusi. Kunstiteaduse instituut saab õpetada, kunstiajalugu uurida ning uurimistulemusi  publitseerida, tegutseda eelkõige akadeemilisel väljal, kuid püüda seista sellegi eest, et uued teadmised jõuaksid kunstimaailma ja laiemalt ühiskonna teadvusesse. Seda püüamegi teha. Meie uurijatel on kahekordne kohustus: analüüsida eesti kultuuri kaasaegsel tasemel muu maailma kontekstis ja arendada edasi eestikeelset kunstiteaduslikku mõtet.

Üles kirjutanud R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming