Kunstiteaduse mitmekülgne uurimisobjekt

Krista Kodres

Mis on kunstiteaduse uurimisobjekt? Kas see on ajas muutunud? Kuidas seda määratleda ajal, kui nüüdiskunst on kaotamas oma „objektsust” ja „originaalsust”, olles pigem performatiivne, efemeerne, reprodutseeritud? Kas see tõdemus transformeerib ka traditsioonilise „ajaloolise kunstiteose” mõistmist? Kes üldse objekti defineerib: autor, kunstiteadlane, publik? Missuguseid muutusi toob uurimisobjekti ümbermõtestamine kaasa kunstiteaduse metodoloogias? Objekti väljakutse Neid ja mitmeid teisi probleeme vaagiti kunstiteadlaste maailmaorganisatsiooni (Comité International d’Histoire de l’Art – CIHA) juulikuisel kongressil Nürnbergis. Kongressi pealkirjaks oli „Objekti väljakutse” („The Challenge of the Object”). Saksa rahvusmuuseumis (Germanisches Nationalmuseum) toimunud umbes 600 osavõtjaga kongressi „vaimu” määratles paljuski rahvusvahelises, aga eelõige saksa kunstiteaduses kujunenud metodoloogiline pööre. Saksa keeleruumis Bildwissenschaft’iks ja angloameerika versioonis picture theory’ks kutsutud (järjekordne) uus kunstiteadus on fenomenoloogia-põhine ning selle uurimisfookuses on visuaalne ja materiaalne esteetika ehk teisisõnu küsimused objektide „keelest” ja selle väljendusvõimest, mis realiseerub teose kogemisel. Oluliseks lähtekohaks on veendumus, et see „keel”, millel on küll samuti „meediumi iseloom”, erineb põhimõtteliselt lingvistilisest/verbaalsest keelest. Kuivõrd tähelepanu suunatakse objektide kogemise uurimisele, on pilditeaduse teoreetikuid suuresti inspireerinud ka humanitaarteadustes viimastel aastakümnetel aset leidnud „antropoloogiline pööre”. Huvi kandumine retseptsiooniprotsessile on juba kaasa toonud koostöö neuroteadustega, et aru saada, kuidas kogemine füsioloogiliselt õieti toimub. Teiselt poolt on pilditeadus end mõnevõrra distantseerinud 1980ndate ja 1990ndate uuest (ehk kriitilisest) kunstiajaloost ja selle rüpest välja kasvanud visuaalkultuuri uuringutest (Visual Culture Studies), mille uurimishuvi koondus representatsiooni sotsiaalselt/ideoloogiliselt/sooliselt tingitud tähenduste avamisele ja ühiskondlikule toimele. Pilditeadus heidab viimastele ette lahustumist sotsiaal- ja kultuuriteadustes, piltide olemuse piiramist „ideede kandjateks” ja seega nende samastamist „päriskeelega”. Visuaalkultuuri uuringutega on pilditeadusel ka mitmeid ühiseid seisukohti: mõlemad kaasavad uurimisobjektidena peale „kõrge kunsti” kogu visuaalse ja materiaalse produktsiooni ning mõlemad näevad seda toimiva „agendina”, mis analoogselt keelelise kommunikatsiooniga – kuid oma vahendite spetsiifiliselt – mõjutab inimeste eksisteerimisviisi. Diskursuste pinget võis kongressil siiski aduda: pilditeaduse kohati unversalismi kalduvaid üldistusi kritiseeriti historiseeriva ja sotsiaalse perspektiivi väljalülitamise tõttu ning pilditeadlased omakorda taunisid „vastaseid” sotsiaalse ja ideoloogilise mõõtme ületähtsustamise pärast.

Et hõlmata võimalikult laialt kunstiteaduse objektiga seonduvat probleemistikku, oli kongress formuleerinud 20 temaatilist sektsiooni, igaühes 16–18 esinejat. Muidugi polnud mul võimalik paralleelsessioone kuulata, küll oli aga neist võimalik abstraktiraamatu abil aimu saada ja kohapeal valik teha. Ülevaatlikkuse huvides toon ära sektsioonide pealkirjad ja mainin, et nimetatud raamat ootab huvilisi Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus (konverentsi ettekannete kogumik lubati publitseerida järgmise aasta jooksul). Niisiis teemad: „Problematiseerides kunstiteaduse objekti”, „Originaali mõiste kui hermeneutiline probleem”, „Religioonid ja nende objektiveerimine interkultuurilisest perspektiivist”, „Objekt kui subjekt”, „Objektide musealiseerimine: kunstiajalugu versus kultuuriajalugu”, „Maailmapärand. Kultuuriline identiteet ja sõda kunstiteoste vastu”, „Puuduvad seosed: objektide manipulatsioon (post)koloniaalses kontekstis”, „Objekti avamine. Kunstitehnoloogiad ja konnossöörlus”, „Liikuvad objektid. Päritolu ja säilitamine ”, „Objektide selitamine: kunstituru transformeeritud objekt”, „Artefakt ja selle representatsioonid”, „Aura taga”, „Mitmekülgne kunstiteos”, „Düreri elu ja looming – objekt kui subjekti võti?”, „Laetud kohad”, „Sooline objekt”, „Objektsus. Modernistlikud ja kaasaegsed vaatepunktid”, „Objekti puudumine ja tühistumine”, „Restitutsioon”, „Arhitektuur kui objekt”, „CIHA kui kunstiajaloo uurimisobjekt”. Selleks, et toodud pealkirjadele pisut „liha” lisada, mainin, et kongressil said teiste hulgas sõna sellised kunstiteaduse juhtfiguurid nagu Horst Bredekamp, Keith Moxey, Michael Ann Holly, Dario Gamboni ja Piotr Piotrowski.

Nagu toodud temaatikast ilmneb, püüti kongressil tõepoolest kunstiteaduse objekti vaadelda selle mitmekülgsuses, hõlmates nii selle „maailmas olemise” üldfilosoofilist mõtestamist kui ka „objekti-praktikat” – selle ilmnemist ja toimet mitmetel aegadel ja mitmetes kultuuriruumides. Minu kahtlemata piiratud üldistuse kohaselt domineerisid juhtumiuuringud, kus vaadeldi konkreetseid objekte, tõlgendades neid transdistsiplinaarsena iseloomustatavas raamistuses. Domineeris eespool juba mainitud, antropoloogiast laenatud objekti kui efektiivse agendi demonstreerimine, kuid palju ekspluateeriti uustõlgendustes ka nn materiaalse pöörde seisukohti, milles objekte nähakse presentsust loovate, seejuures ka mälu/traditsiooni toestavate ja kinnistavate meediumidena. Silma torkas ka (tegelikult juba teist aastakümmet kestev) intensiivne tegelemine kunstiteaduse enda ajaloo ja historiograafiaga, millest uude perspektiivi tõsteti nii XX sajandi alguse tuntud innovaatorid Alois Riegl, Aby Warburg, Heinrich Wölfflin ja Walter Benjamin kui ka esmakordsele taasavastusringile toodud silmapaistvad kirjutajad Conrad Fiedler, Josef Strygowski, Rudolf Arnheim ja George Kubler. Sellega seoses võis taas tõdeda nii seda, kuivõrd rikas ja mitmekülgne on juba kirjutatud kunstikogemise ajalugu, kui sedagi, kuivõrd meie tähelepanu kirjutatule on seotud Benjamini lansseeritud mõistega „nüüdisaeg” (Jetztzeit): banaalselt väljendudes jõuavad möödaniku sõnumid – olgu nende kandjaks siis objekt või tekst – kohale siis, kui need osutuvad vaataja või lugeja ajas (ühtäkki) aktuaalseks.

CIHA – kunstiteadlaste maailmaorganisatsioon

Nüüd ka pisut CIHAst kui uuenevast kunstiteadlaste maailmaorganisatsioonist. CIHA kutsuti ellu 1930. aastal rahvusvahelisel kunstiteadlaste kongressil Brüsselis. Selleks ajaks oli maailmakongressidel seljataga juba üsna pikk ajalugu: esimene omataoline sai teoks1873. aastal Viinis. Praeguse põhikirja järgi on CIHA toimimisviisiks nii iga nelja aasta tagant toimuv maailmakongress kui ka CIHA egiidi all korraldatavad regionaalsed kollokviumid. CIHA on moodustunud rahvuslike komiteede / nende esindajate baasil, mida oli enne Nürnbergi kongressi 35, Eesti oma sealjuures (liitusime 2008). CIHA eelarve moodustub liikmesriikide aastamaksudest ja sponsorite annetustest. Kongresside vaheajal juhib CIHAt kolmeliikmeline büroo ja kümmekonna liikmega nõukogu. Nürnbergis valiti CIHA uueks peasekretäriks Saksa rahvusmuuseumi direktor professor Ulrich Grossmann.

Tänane CIHA kasvab jõudsalt, olles kujunemas senisest lääne kultuuriruumi kunstiteadlasi ühendavast organisatsioonist tõeliseks maailmaorganisatsiooniks. Kaasamist peab CIHA oma juhtstrateegiaks ning eelkõige tähendab see kontaktide loomist seni kõrvale jäänud regioonidega nagu Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika. Kultuuriliste erinevuste mõtestamise vajadus ja kunstiajaloo paljususe tunnustamine kajastus tegelikult juba 2008. aasta kongressil Melbourne’is, mille tiitel kõlas „Ristuvad kultuurid: konflikt, migratsioon, sulandumine” (kogumik „Crossing Culture: Conflict, Migration and Convergence“ saadaval EKA raamatukogus). CIHA Nürnbergis peetud peaassambleel kinnitati järgmise, 2016. aasta kongressi toimumispaigaks Peking, kus katusteemaks on kultuuriti erinev kunstimõistmine, sealjuures ida ja lääne lahknevusedsarnasusedkontaktid. Pekingi ülikooli professori LaoZhu sõnul, kes Hiina ettepanekut peaassambleel tutvustas, on hiigelriigis 2000 ülikooli, kus on olemas kunstiajaloo õppetool, umbes tosin neist koolitab ka doktorande. Ääremärkusena olgu öeldud, et LaoZhu ettekande paatoseks oli (isegi piinlikult) sügav kummardus lääne kunstiajalooteadusele, mida tema sõnul Hiina ootab kui „valgustajat” ja „õigele teele juhtijat”. (Iroonia irooniaks – sama paatos tuleb ju tuttav ette ka Eesti kontekstis. Mahendades ja postkoloniaalse perspektiivita võiks aga öelda, et tegu on esialgu kriitilise filtrita kultuurikommunikatsiooni sooviga globaliseeruvas maailmas).

Lõpetuseks olgu öeldud, et CIHA positsioon kultuurisuhtluse ühe agendina võeti teemaks ka ainsal kongressi plenaaristungil. Diskussioonis osalenute – nende seas ka ÜRO, UNESCO ja ICOMOSi esindajad – lähtepositsiooniks oli UNESCO „Kultuuriõiguste deklaratsioon” (Fribourg, 2007), mis muu hulgas sätestab kõigi õiguse kultuuripärandile (ka kunstile) kui fundamentaalse inimõiguse.

Täpsemalt öeldes tõstatati arutlusringis küsimus kunstiteadlase eetikast. Kas uurija professionaalne vastutus sisaldab ka pühendumist inimõigustele ja kas CIHA kui kunstiteadlasi ühendav maailmaorganisatsioon peaks sekkuma, kui rikutakse kunsti-, kunstniku- ja kunstiteadlaste vabadust? Kas sõnaga töötav kunstiteadlane ise teadvustab oma diskursuse „võimu”, millega ta võib genereerida nii erinevuse mõistmist kui vastasseisu ja vaenu? Uute tõlgendushorisontide avastamise ja seletamise käigus luuakse ju tegelikult alati ka „uus” objekt (olgu see nii „vana” kui tahes), mis hakkab siis avalikkuses elama oma elu. Kas kunstiteadlane kui ideaalis üks kultuuritõlke eksperte suudab ette aimata oma tegevuse ideoloogilist, poliitilist ja kommertsiaalset järelkaja? Peab ta seda ette nägema?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming