Kunstnik-katalüsaator

TAAVI SUISALU

Tänavusel „Ars Electronica’l” vaadeldi kunstnikku kui potentsiaalset katalüsaatorit, kes interdistsiplinaarses võtmes erialadevaheliste meeskondadena tegutsedes võiks esile kutsuda muutuse ühiskondlikus realiteedis. Väärtus­skaalana kumas läbi läänelik heaoluühiskonna mudel ning muutust käsitleti tehnoloogilise progressi liinil jätkuvana. Eelkõige hakkasidki silma teosed, mis eksperimenteerisid inimese ja tehnoloogia interaktsiooni humaniseerimisega. Käivituselemendina ei esine enam suur punane nupp seinal, vaid kontseptuaalse varjundiga igapäevane žest.

Tehnoloogiliste vahendite igapäevastumise najal otsivad ka arvutipõhise heli käsitlejad taktiilsemaid võimalusi müraseadete kontrollimiseks. Tüüplahendused seavad tarkvarapõhiste instrumentide mängimisele raamistiku, neist saab kompositsiooni osa. Enrique Tomáse töö „Käegakatsutavad tulemused” („Tangible Scores”) koosneb graveeringutega vineerplaatidest, mis toimivad nii kasutajaliidese kui ka partituurina. Esinemissituatsioonis mängitakse neid puitplaate kui instrumente, mille mängimise viis on mõjutatud graveeringu kujust, paiknemisest ja joonte sügavusest ning ühtlasi mõjutavad sisselõigete füüsilised omadused kontaktmikrofoni kaudu helisünteesi jõudvate signaalide iseloomu.

Tehnoloogia pole selles kontekstis enam vaatluse objekt, vaid pigem instrumentaliseeritud vahendaja ja vahend eesmärgi teenistuses. Tehnoloogilised soolikad on peidetud, mehhanismid, mis tõlgivad digitaalse maailma füüsiliseks, on teisejärgulised, esiplaanile on tõusnud rakendus kui žest. Festivalil osalenud kunstnikud olid võtnud vaikimisi omaks peentehnoloogilise aluspinna ning sellest lähtunult otsinud kultuuris lisakihte, mis balansseerivad kunsti, disaini ja innovatsiooni piirimail. Ilmekalt ja mänguliselt võttis sellise lähenemise kokku „Ars Electronica” peamaja keldrikorrusel eksponeeritud näitus, kus käsitleti Jaapanis Tsukuba ülikoolis Hiroo Iwata eestvedamisel 2004. aastast arendatud kunstisuunda – seadmekunsti (Device Art) ning ühtlasi institutsionaliseeriti see. Seadmekunstis kasutatakse uusi materjale ning mehhatroonilisi seadmeid tehnoloogia olemuse esiletoomiseks, kusjuures sisu ja vorm on ühte sulanud ning seega võib seda liikumist vaadelda ka tehnoloogilise formalismina.

Kriitilisemalt suhtub tehnoloogiasse linnaruumis paiknenud nelja hiina kunstniku (Danqing Shi, Ke Fang, Junjie Yu, Yunzi Qian, Yin Li) teos „Kokkupõrkaja” („The Collider”), mis seadis osalejad humoorikalt silmitsi nende usuga tehnoloogiasse. Kõik soovijad võisid täiskiirusel joosta mööda 15-meetrist hoovõturada suletud ukse suunas, mis avanes otse enne kokkupõrget. Või siis avanes valikuliselt. Viimastel päevadel tegid näidisjooksu ainult teose autorid põhjendusega, et tehnoloogia oli alt vedanud ning keegi oli vastu seina jooksnud. Oht oli muutunud reaalseks.

Viperus (error) kui tehnoloogilise kunsti üks loov alge esines sel aastal pigem tüütu paratamatusena (kuigi töid avardavana). Nii juhtus ka festivalil auhinnatud tööde esitluse päeval, mil Jacob Tonski äramärkimist leidnud ühe jalaga sohva „Sisetasakaal” („Balance From Within”) lebas juppidena põrandal, sest üks elektroonikakomponent oli läbi põlenud. Tehniline meeskond leidis vajaliku asenduse ning poole päeva peale oli sohva jälle püsti, kuid see soovimatu viperus illustreeris ehedalt, kui peened on tehnoloogilised süsteemid ja utoopia, millele toetume, ning kui sõltuvad oleme vea ilmnemisel tarneahelatest ja nende eeldusest ehk sisendressurssidest.

Tehnoutoopiline ja ühtlasi irooniline oli ka Agi Hainesi töö „Transfiguratsioonid” („Transfigurations”), mis koosnes viiest kirurgiliste modifikatsioonidega beebimulaažist. Hainesi teos pakkus välja viise, kuidas valmistada vastsündinuid tehnoloogia abil ette tulevikuprobleemide tarvis (nt peanaha pindala suurendamine, et keha saaks globaalselt soojenevas kliimas end paremini jahutada). Ta toob tehnoloogia intiimsesse sfääri ning kasutab keha materjalina, mida tehnoloogia abil muundada ja parendada, ühtlasi kompab ta sellise teguviisi eetilisi piire ning vastuvõetavust.

Kunstnik kui katalüsaator raamistati selle aasta „Ars Electronica’l” peamiselt innovatsioonimootori, ühiskondliku häkkeri ja kommunikeerijana, kes otsib viise tehnoloogia ja inimese vahetumaks kontaktiks, humaansemaks interaktsiooniks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming