Kunstnik, kuraator ja produtsent ühes isikus

David Raymond Conroy: „Kunstimaailm on paratamatult kommertsmaailm, mida valitseb ainulaadsete objektide müügiloogika.“

Marten Esko

David Raymond Conroy: „Kuraatorirollis olen püüdnud  kasutada tootja-tarbija loogikat.“

David Raymond Conroy: „Kuraatorirollis olen püüdnud kasutada tootja-tarbija loogikat.“22

Tõnu Tunnel

„Prosu(u)mer“ on David Raymond Conroyle Eestis juba teine näitus, kus tema tööd välja on pandud. 2013. aasta fotokuu Niekolaas Johannes Lekkerkerki kuraatorinäitusel „Kahtluse varjud“ Tallinna Kunstihoones sai näha üht tema videotööd. Conroy viibis siis ise Riias residentuuris, käis ka Tallinnas, kus kohtus Kristel Raesaare ja Kadri Laasiga. Fotokuu korraldajatena tegid nemad Conroyle ettepaneku juhtida selle aasta fotokuu kuraatoriprojekti. 12. IX kõneles Londonis elav ja töötav kunstnik Kadrioru kunstimuuseumis näitusel „Ehe kunst või petukaup?“ autentsuse ihalemisest praeguses tarbimiskultuuris.

Sa ei ole ju tavamõistes kuraator. Sa oled kunstnik, kuigi oled varemgi näitusi kureerinud.

David Raymond Conroy: Ma nimetaksin end kunstnikuks, kuid mind huvitab asjade valimise protsess. Enamgi veel, see on sügavam huvi valimise, otsustamise, väärtushinnangute, klassifitseerimise ja selekteerimise vastu. Selles mõttes sobib mu tegevus kureerimisega väga hästi. Olen kureerinud näitusi galeriides ja ka oma isikunäitustesse olen tihti teiste töid kaasanud. On olnud väga huvitav lisada oma töösse teiste välja mõeldud, kujundatud ja teostatud asju, näiteks plakateid, riideesemeid või tehnoloogiat. Kureerimisküsimus tõstatub ainult siis, kui need asjad on pärit kunstiväljalt.

Seega oled midagi kuraatori ja kunstniku vahepealset.

Kaasaegse kunsti kontekstis pean ennast pigem produtsendiks: produtseerin näitusi igal võimalikul moel.

Milline on su taust?

Mul on kunstikooli taust. Bakalaureusekraadi tegin Sheffieldis kombineeritud meediakunstide alal, seejärel läksin Londoni kuninglikku kunstikol­ledžisse ja läbisin graafikamagistrantuuri. Ma ei astunud sinna huvist konkreetse tehnika või pildiloome vastu, mind on pigem köitnud publitseerimine ja levitamismehhanismid. Mäletan, et sisseastumisvestlusel väitsin, et internet on nüüdisaegne trükimeedia, sest see on kasvanud välja trükiajaloost – ühtmoodi püüeldakse laia ringluse ja soodsa paljundamise poole. See idee on „Prosu(u)meri“ näitusel veel olemas, kuid nüüd pigem seoses sellega, milliseks on arenenud Web 2.0.

Jõuan nüüd käesoleva näituse juurde ja küsin kõigepealt, mis või kes on prosuumer?

Tavaliselt kasutatakse prosuumerit sulandsõnana, osisteks „tootja“ (producer) ja „tarbija“ (consumer). Tootja ja tarbija kombinatsioonist saab enamasti rääkida kasutaja loodud sisuga veebilehtede kontekstis. Niisugused lehed on näiteks You Tube ja Twitter, kus lehekülg ise toimib platvormina ning selle kasutajad toodavad ja ka tarbivad selle sisu. Teine levinud kasutusviis on kombinatsioon sõnadest „professionaal“ (professional) ja „tarbija“ (consumer): elektroonikas, eriti fotograafias, on professionaali ja tarbija kombinatsioon elektroonikatoodete rühm, mis on parema tasemega, kui on tavatarbijale suunatud kaubad, kuid mitte ka veel nii spetsiifiline, kui seda on professionaalne elektroonika.

Viimastel aastatel on prosuumer tähistanud ennekõike uut tüüpi inimest, kes on sündinud koos internetiga. Leidub ka akadeemikuid nagu Ameerika sotsioloog George Ritzer, kes väidavad, et tootja ja tarbija vahel pole selget erinevust ja pole kunagi olnudki ning iga asja saab asetada sirgele, mille ühes otsas on tarbija ja teises tootja. Ta ütleb seega ka, et traditsiooniline tehas tarbib materjale selleks, et toota kaupu. Kui inimene filmi vaatab ja seda tarbib, siis toodab ta mõtteid. Niisugusel juhul kisub mõte väga ebakindlaks, kuid Web 2.0 kasutamine on siin ehk eriti kasulik: see asub enam-vähem tootja ja tarbija sirge keskpaigas, paigas, kus on pisut kergem orienteeruda.

Kaastekstis kirjutad, et uudsuse otsingul ei tasu vaadata mitte objekte, vaid nendevahelisi suhteid – ilmselt nii prosuumer mõistena sündiski. Kas see on olemuslikult midagi täiesti uut, midagi ainult tänapäevale iseloomulikku, või on see juba pikemat aega olemas olnud ja alles hiljuti nime leidnud?

Selle mõiste võttis 1980. aastal kasutusele futurist Alvin Toffler. Ta oli futuristina väga optimistlik, aga ta kasutas seda mõistet proaktiivse tarbija tähenduses: ta kujutles tulevikku ilma seesuguse masstootmiseta, nagu me seda praegu näeme. Ta arvas, et masstootmine hakkab põhinema tellimisel. Industrialiseerimise n-ö kolmandas laines ei ole asjad küll päris tema ettekujutuse järgi täide läinud, kuid kui näiteks Nike’i klient saab oma jalatsite värvi valida, on see juba lähemal tootmise ja tarbimise interaktiivsemale mudelile, kuigi sellel pole siiski niisugust ulatust ja sügavust, kui Toffler ette kujutas.

Toodetest rääkides tõstatub tihti originaali ja võltsingu või koopia küsimus. Kuidas suhestud koopia või ka võltsinguga?

Objektid huvitavad mind väga, samuti asjade asja (The Thing) idee. See on huvitav, kuna objektil, näiteks mingit tüüpi kohvril või džempril, võib olla kindel koht popkultuuris, masstarbimises, selle juures on tajuda ka teatavat aurat, mis seostub pigem ainulaadse kunstiteosega. Neid asju müüaksegi meile sõnumiga, et kui me need oleme endale ostnud, siis saame sellest aurast osa. Seega huvitab mind tõsiasi, et selline mõte on olemas ja et massiliselt toodetud identsetele esemetele saab mingi jõu omistada ka siis, kui see on kunstist mingil määral eemaldunud. Walter Benjamin ennustas kunstiteoste aura kadu juba mehaanilise reprodutseerimise ajastul, aga ta ei kujutanud ettegi, et mehaaniliselt paljundatud toodetel endil võib auralaadne omadus olla. Mind on huvitanud, kuidas me nendes asjades orienteerume ja miks on need muutunud selliseks, nagu praegu on. Näiteks näitusel eksponeeritud Mark Rothko töö on huvitav, sest seal reklaamitakse Rothko originaalmaali millenagi, mille ees seistes peaks saama transtsendentaalse, peaaegu religioosse kogemuse. Olen ise palju Rothko originaalteoseid näinud, ent pole midagi sellist kogenud. Ka koopiat vaadates ei saa transtsendentaalset kogemust, aga kujutlusvõime tõttu jõuab transtsendentsele kogemusele lähemale. Olen teinud päris mitu tööd pettumusest ja ilmselt olen mõnes mõttes jõudnud tõekspidamiseni, et võltsing ei valmista pettumust, kuid arvatavasti originaal küll.

Nähtavasti ei saa kõike „Prosu(u)-meri“ näitusel kunstiks pidada, kuid kas kunstiteosel on selles loogikas eriline koht?

Ma ei ole päris kindel. Minu teada jõudis prosuumeri mõiste kunstiajakirjandusse viimaks 2011. aastal. Oli juttu kunst­nikest, kes tegutsesid nimelt digitaal­valdkonnas ja üritasid taastoota Face­booki või Twitteri platvormiloogikat, nimetades selle kunstiks, et seda kriitilisema pilguga uuritaks. Minu meelest ei olnud see ettevõtmine eriti edukas. Need kunstnikud ei teostanud Facebooki loogikat kuidagi paremini, kui Facebook ise seda teeb. Nad ei olnud piisavalt kriitilised ja nende lahendused ka mitte eriti nauditavad.

Kunstimaailm on paratamatult kommertsmaailm, mida valitseb ainulaadsete objektide müügiloogika. Seega kipub kunstimaailm neid prosuumerlikke strateegiaid oma struktuuris müüda­vate asjade tootmiseks ja turustamiseks teisendama. Seetõttu tundub mulle vajalik rääkida sellest loogikast mitte ainult kunstiteoste, vaid ka laiema kultuurisfääri puhul – nii on ehk võimalik efektiivsemalt vaadata laiemat prosuumeri territooriumi ja selle ilminguid.

Kunstnik-kuraatori positsioonis, kui paned kunstiteostest ja objektidest näituse kokku, oled kõrvutanud ka ruumielemente teoste ja objektidega, et tekitada installatsioonilaadseid olukordi. See on aga midagi rohkemat kui lihtsalt eksponeerimine. Sellest protsessist jääb mulje, et oled järginud prosuumerlikku loogikat: sa ise tarbid kunstiteoseid ja toodad ka olukordi.

Tootmise ja tarbimise kui dünaamilise suhte loogika on mitmel viisil nähtav kõikides näituse töödes. Ma püüan seda suhet edasi anda nii mitmel tasandil, kui vähegi suudan, ning üritasin kuraatorirollis tegutsedes ise kasutada tootja-tarbija loogikat. Näitust korraldades püüdsin võimalikult mitmeti rakendada mitmeid tootmise, professionalismi ja proaktiivsuse strateegiaid. Ma ei usu, et keegi neid kõiki silmas peab või isegi märkab, aga ma loodan, et kui ühel näitusel on mitmeid strateegiaid avatud, teadvustatakse vähemalt mõnesid neist. Nõnda saavad vaatajad neid ise omal moel kogeda, uuesti kombineerida ja isegi eirata ning seeläbi prosuumeri rolli asetuda ning ehk selle üle ka mõelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht