Kunstnik nägemuse ja tegelikkuse piirilt

Delvaux’ maalide ilu sümboliks kehastunud helendavad naised valgustavad paratamatult välja meie teadvustamatuse sopid.

TIINA ABEL

Paul Delvaux’ näitus „Unest ärkaja“ Kumus kuni 12. III. Kuraator Claire Leblanc, koordinaator Liis Pählapuu, kujundaja ja graafiline disainer Tuuli Aule.

Paul Delvaux (1897–1994). Kurtisaanid. Õli, lõuend, 1944. Erakogu, deponeeritud Brüsseli Musée d’Ixelles’i.

Pressifoto

Kui Paul Delvaux’lt (1897–1994) küsiti, miks ta maalib nii palju naisi, olevat ta vastanud: sest nad on ilusad ja ligitõmbavad. See kunstimaailma üksiklase lihtne, kuid vahe vastus osutab imetlusväärsel kombel nii kunstniku loomingu tuumale, obsessiivsele ihale kättesaamatu järele kui ka kinniskujutelmade eluloolisele tagapõhjale, andmata seejuures vähimaidki pidepunkte mõistmaks, miks ollakse tüütult korduvaist motiividest, askeetlikust värvivalikust ja akadeemilisest maalimisviisist hoolimata neist piltidest siiski sedavõrd lummatud. Tõsi, see aktifiguuridega täidetud kunst on kõditavalt erootiline, kuid vaatajat tundub tõeliselt ärevil hoidvat maalide painajalik mitmetähenduslikkus. Nähtava taga on alati veel midagi, mille selgitamisest kunstnik uhke demonstratiivsusega loobub.

Psühhoanalüüsi näidisjuhtum. Delvaux vahetab ratsionaalsuse kujutlusvõime vastu, ehitab tasapinnale reaalsele alternatiivse maailma ja kutsub meid omal vastutusel ja mõistmisaparatuuri rakendades sellesse sisenema. Alasti naisefiguur on visuaalne päästerõngas, mille Delvaux vaatajale viskab, et upitada teda argielust teisele poole. Läbi uurinud aktifiguuriga seotud tegelaste ja pooside kunstiajaloolise varamu, loob ta tegelaskonna (prostituut, lesbilised armastajad, Veenus), kes tähistab häbituse ja süütuse, loomuliku kehalise naudingu ja kiimalisuse piiri. Klassikalise aktifiguuri kui kunsti vahenditega ülendatud kehalise ahvatluse imetlemiseks loodi juba XIX sajandil sündsusetust välistav vaatamisrežiim, kuid Delvaux’ maalide ilu sümboliks kehastunud helendavad naised valgustavad paratamatult välja meie teadvustamatuse sopid. Olles lahkelt valmis kuulama kõiki tema loomingu kohta käivaid spekulatsioone, väitis kunstnik, et ta maalid ei esinda midagi muud kui iseennast, s.t värvide-joonte-vormide kogumit. Ta ei võta vastutust mõtete ja tunnete eest, mida need vaatajais tekitavad.

Delvaux’ biograafid on ehitanud üles kunstniku uskumatult loogilise ja seejuures usutava arenguloo, kus tegelikust elust pärinevad impulsid lükkuvad üksteise kõrvale nagu pärlid kees, kujundades tasapisi kunstniku maalide nägemusliku maailma, mille paradoksaalsus tuleneb selle tihedast seosest reaalsusega. Otsekui oleks tegemist psühhoanalüüsi teooriaid kinnitava näidisjuhtumiga, toimusid esimesed loominguks olulised sündmused tõepoolest lapsepõlves. Enamik oma sisemaailma kaevunud poisi painavaist kujutlustest sündis võimuka ema terase pilgu all Brüsseli kõrgkodanlikus kodus, kus vanemale pojale Paulile antud hüüdnimi Parsifal manab tähendusrikkalt silme ette Wagneri müsteeriumiooperi. Huvi puudumist õpingute ja tulusa ameti omandamise vastu kompenseeris erakordne tundlikkus ümbritseva füüsilise ja emotsionaalse maailma suhtes.

Juba lapsena võlusid Delvaux’d asjade poeesia ja keha seksuaalsuse müsteerium, ta suutis ammutada kogemusi kõige ootamatumatest kohtadest: klaaskapis luukere kooli muuseumist ja ähvardav naine (kuju, mida tihti tõlgendatakse poisi tundeellu sekkunud emana), Jules Verne’i romaani „Reis maailma südamesse“ hajameelne teadlane Otto Lidenbrock, antiikkirjanduse ja -mütoloogia kangelased juurdusid noore mehe teadvusse. Õnneks oli jõukal perekonnal küllalt vahendeid, selleks et üle elada pojas pettumine ja aktsepteerida tema kalduvusi.

Delvaux õpingud (1920–1924) Brüsseli kaunite kunstide akadeemia arhitektuuri- ja hiljem maaliklassis äratasid huvi joone ja joonperspektiivi vastu. Õppeülesandena paleesid üles joonistades märkas ta hiljem nii oluliseks osutunud arhitektuuriobjektide pildiruumi korrastada suutvat lineaarsust. Kui välja arvata mõned lühiajalised maalilisusega katsetamise perioodid, sulandub Delvaux joone kui väljendusvahendi eelistamise tõttu Paolo Uccello, Piero della Francesca, Nicolas Poussini, Jean-Auguste-Dominique Ingres’i ja Puvis de Chavannes’i klassitsistliku maalikunsti liini. See lõikus siiski Delvaux’ hingemaastikule kõige täpsemat pildilist vastet pakkuva romantilis-sümbolistliku kunstisuunaga, mis on andnud Belgia kunstile suurepäraseid meistreid, mh Antoine Wiertzi ja James Ensori. Delvaux’ kogu loomingus on näha kunstiajaloo „taaskasutust“, tegelikkuse müsteeriumi ja naise erootilise ilu kujutamise saavutuste uustõlgendusi. Nii osutas ta ajatust kiirgavates teostes aja kulgemisele.

Draama maalivahendite abil. Nagu kinnitavad Kumu näitusel eksponeeritud maalid ja joonistused, kasutas Delvaux mõnuga pea kõiki joone väljendusvõimalusi. 1920ndate algusest tähendas ta visandiraamatutes üles oma erootilisi fantaasiaid, et neid suuremas formaadis edasi arendada. Huvi lainelise joone, arabeski vastu kajastub nii naise figuuris (juuksed, hoolikalt peene pintsliga maalitud häbemekarvad) kui ka naiselikkusega seostatavates atribuutides – sulgedes, riidevoltides, pitsides, draperiides. 1930ndaist maalis ta järjekindlalt materjali tekstuuri, värvi ja kuju tõttu sensuaalsust kiirgavaid seoseid ja lipse. Paralleelselt kasutatud katkendlik joon toob pilti vormide selgeid piirjooni hävitava väreluse. Joonistustes võtab Delvaux esmakordselt üles skandaali põhjustanud küpse naise ja teismelise nooruki armuintriigi teema. Kui jätta kõrvale kogu loomingut läbiv joonelembus ja konventsionaalse kunstiharidusega kaasnenud, kuid samuti püsima jäänud teemad, jõudis kunstnik õpingutele järgnenud kümmekonna aasta jooksul süveneda omaaegsetesse figuuri ja ruumi seostamise viisidesse. 1920ndate teisel poole lõuenditel peaaegu et üle raami serva valguvad poolaktid, kunstniku meelisteema ekspressionistlik kihistus, võlgnevad nii mõndagi belglastest maalijaile Constant Permekele, Gustave de Smetile, Gustave van de Woestijnele, aga miks mitte ka Modiglianile või Picasso Esimese maailmasõja järgsetele hilisklassitsistlikele maalidele. Kõik nad aitasid kunstnikul end leida, kuigi stiililt eemaldus ta neist kiiresti juba 1930. aastate algul.

Vaadates kunstniku isikupära küpsemisele tagantjärele targa pilguga, tunduvad olulised kolm juhuslikku tõuget: Musée Spitzneris saadud elamus, kokkupuude sürrealistide (eriti Giorgio de Chirico ja René Magritte’i) loominguga ja isikliku vabanemisena kogetud ema surm 1932. aasta vana-aastaõhtul. Samal aastal oli Delvaux külastanud Brüsseli lõunaosas avatud laadal Musée Spitzneri nimelist rändatraktsiooni, kus selle prantslasest koostaja oli pannud välja inimese väärarenguid illustreerivad vahamudelid, suguhaiguste sümptomeid kujutavad didaktilised pildid, ahviskeleti, naise vahakuju, punaste sametkardinate raamistuses mehaanilise Veenuse. Siin avanesid Delvaux’ silmad maailmas toimivate binaarsete opositsioonide, elu ja surma absurdse harmoonia mõistmiseks. Eriti olevat kunstnikku vapustanud kaks maali: ühel neist oli kujutatud neuroloog Jean Martin Charcot koos kolleegide ja üliõpilastega hüsteerilise naise juhtumi demonstreerimise seansil, teisel Louis Pasteur haige lapse voodi ääres. Maalikunsti vahenditega oli võimalik vahendada draamat! Nagu Delvaux’ loomingu uurijad on teraselt osutanud, sisaldas väljapanek kõiki maalija loomingu intriige ja teemasid: akt vs. skelett, alasti naine (= naine kui vahakuju) vs. rõivastatud mees, iha ja hirm, erootika ja surm. Magavate Veenuste sarja kõigil piltidel on seos dr Sprizneri ekspositsiooniga.

Sürrealismi süntees ajaloolise maaliga. 1934. aastal sekkus kunstniku arengukulgu Brüsseli kaunite kunstide muuseumis korraldatud sürrealistide näitus pealkirjaga „Minotauros“, kus Delvaux kohtus teiste sürrealistide kõrval Giorgio de Chirico ja René Magritte’i töödega. Delvaux ei liitunud ühegi sürrealistliku liikumise rühmitusega, sest sel määral, nagu teda võlusid nende nihestatud reaalsusetaju ja pildiruumi ülesehitamise uued võimalused, pelutas teooria. Delvaux vajas sellist kunstilist eeskuju, kus ilus plastiline vorm oleks ühendatud poeesia ja müstikaga, kus liikumatud arhitektuursed objektid tasakaalustaksid pildi sügavusse sööstvat ruumiperspektiivi. Delvaux raudteede sarja kuuluvatel noorpõlvepiltidel oli ta küll ruumilise sügavuse mõõtme kätte saanud, ekspressionistlikes töödes puudus see aga peaaegu täiesti. Reaalsuse mulje tekitamiseks tuli uuesti tasakaalustada (sedapuhku de Chirico maalide abiga) pildiruum ja sellesse paigutatud figuurid. Just akadeemilises kunstis juurdunud maalimissüsteem (peegelduste optiliselt õige esitus, detailide naturalistlik esitusviis, koordineeritud perspektiiv, aja ja koha ühtsus, jutustuse usutavus), mida Delvaux suurepäraselt valdas, tekitab sürrealistliku efekti, ent osutab ka riukalikult kõigele vastanduva sürrealismi ja ajalooliste pildisüsteemide omavahelisele seosele. Tungi poeetilise nägemuslikkuse poole võib tajuda juba varaste raudteemaastike porikarva toonides, kus noore Delvaux’ hingerännakute sihti tähistab silmapiiril lõpmatusse hajuv helendus. Ent just tegelikkuse efekti võimendamine, näiliselt tuttavate elementide ebatavaline põimimine aitas kunstnikul lõpuks luua kujutlusrännakuiks sobivaid olematuid kohti, kus magatakse pärani silmi. De Chirico rahulik ja puhas ilunägemus, vaikuse, tühjuse, antiikkunsti kohalolu ja äraoleku õhustik (eriti 1914. aastal maalitud „Tänava melanhoolia“) teisendusid Delvaux’ piltides müsteeriumideks, mille peategelased on tseremoniaalsete žestidega pilti sisenema kutsuvad naisfiguurid. Sürrealistidele iseloomulik tegelikkuse müstifitseerimise põhimõte mõjus Delvaux’le äärmiselt vabastavalt. Alates 1940. aastaist omandasid alla surutud ihad, hirmud, keelatud mängud ja teadvusse kogunenud kujundid lõplikult isikupärase esteetilise lahenduse. Pildi arhitektoonika juhib vaataja pilgu jutustuse sõlmpunktidesse ruumis, kus alasti erootika ja külm liikumatus valitsevad keeruliselt kodeeritud kujundite süsteemi, mille täielikuks avamiseks puudub paraku võti ja mõte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming