Kunstnike liidu suurkogu

KATRIN KIVIMAA, SIRJE EELMA

Pühendatud EKLi suurkogule Siinne kommentaar on ajendatud viimasest kunstnike liidu suurkogust, sellel püstitatud küsimustest organisatsiooni muutuva/muutumatu (?) identiteedi ja rolli kohta ning ? loomulikult ? uue juhtkonna ja volikogu valimistest. Kui liidu presidendi valimine kulges üllatusteta ja valdav poolehoid Jaan Elkeni kandidatuurile annab (loodetavasti) tunnistust usaldusest tema senise töö vastu, siis volikogu valimistulemused olid minu ja mitmete teiste eakaaslastest liikmete jaoks ?okk. Hoolimata sellest, et nimekirja kuulusid mitmed tegusad ja tuntud noored kunstnikud-kriitikud-galeristid (nt. Mari Sobolev, Ketli Tiitsar, Elin Kard, Peeter Allik), ei valitud volikogusse mitte ühtegi noorema põlvkonna esindajat, st. 35aastasi ja nooremaid tegijaid. Kui ma ei eksi, siis ainsad noorepoolsed valitud on pea 40 või napilt üle selle.

Selline tulemus ning EKLi üldine vanusestruktuur, kus neid ?noorliikmeid? on ca 1000 liikmest vaid 70, räägib üsna selget keelt selle organisatsiooni uuenemisega seotud probleemidest. Liikmeskonna uuenemine võiks olla üks küsimusi, millele EKL peaks senisest edaspidi rohkem tähelepanu pöörama, sest esiteks sõltub sellest organisatsiooni jätkusuutlikkus, teiselt poolt aga soodustab see mingitegi sotsiaalsete garantiide andmisega ? kui see roll EKLil muidugi tekib ? eesti noorema kunsti arengut.

Kuid selline põlvkondliku lõhe ja umbusalduse ületamise protsess ei saa olla ühepoolne. Kahjuks on EKLil kujunenud noorema põlvkonna silmis ?vana? organisatsiooni maine, mida viimased volikogu valimised ainult kinnitasid. Nooremad või nooremapoolsed (loe: keskealised) radikaalid süüdistavad sellises olukorras ?tädisid?, ?mutte? ja ?moore?, milliste sõnadega tähistatakse ilmselt kõiki ?vanureid? ja ?mitteradikaale? nende vanusest ja soost olenemata. (Võibolla saab minustki selle artikli kirjutamise tagajärjel ?tädi?.) ?Tädi? märgib nende minu eakaaslaste ja heade kolleegide ? nii ?tüdrukute? kui ?poiste? ? sõnavaras vanameelsust, alalhoidlikkust ja ebaprogressiivsust.

Kahjuks ei anna noorem põlvkond endale aru, et sellise halvustamise kaudu taastoodavad nad, ennast radikaalideks ja edumeelseteks tegijateks pidavad inimesed, Eesti ühiskonnas levinud kahte inimvaenulikku ideoloogiat: misogüüniat ja vanemate põlvkondade marginaliseerimist. Sellise suhtumise puhul polegi vaja eriti imestada, et vanem põlvkond ? nii ?tädid? kui ?onud? ? nooremaid tegijaid endiselt umbusaldab. Kui EKL peaks mõtlema, mida ette võtta noorte kaasamiseks liidu tegemistesse ja juhtimisse, siis meie, noored, peaksime omakorda loobuma solvavast halvustamisest ning mõtlema, kuidas lammutada seda müüri, mille varakapitalistlik Eesti ?noorte? ja ?vanade? vahele nii edukalt ehitanud on. Võibolla peaksime ühiselt alustama nimetatud sotsiaal-psühholoogilise vastanduse ja selle tekkepõhjuste analüüsist? Sest ?mutid? ja ?ätid? saavad meist kõigist varem või hiljem nagunii.

 

Suurkogu kumu

Eelmise letargilise ja siseheitluslike suurkogude taustal enne seda oli viimane koosistumine palju ühendavam. Välja koorus ühine mure kunsti s(t)aatuse pärast meie praeguses pragmaatilises ühiskonnas. Richard D. Lewise määratluse põhjal ilmnes igatsus feminiinse kultuuri järele: ?Maskuliinsetes kultuurides on peamisteks väärtusteks edu, raha, tunnustus, asjad ja omand. Feminiinsetes peetakse tähtsamaks inimestevahelisi suhteid, elukvaliteeti, keskkonda, teenindust, hoolitsust ? lühidalt, ühiskonda, mis inimeste eest hoolitseb.?

Kunsti ümber tekkinud negatiivne aura surub visuaalsed kultuurid välja meediast ja rahastamisskeemidest. Sel kõhedust tekitaval aural on omadus hõredas kultuuris hästi levida. Kõige selgemini sõnastas selle Johannes Saar, aga nii Elkeni, Käeseli, Arraku, Tegova, Haini, Lapini, Kivi, Unduski, Meele, Sobolevi kui Liivranna sõnavõtus kajas sama valulik teema. Ehk tõesti on just nüüd saabumas hetk, mil olemas valmidus mõelda ja ka tegutseda koos? Armastust kunsti vastu söandas mainida vaid Jüri Hain, aga soovi positiivsuse ja publikusõbralikkuse järele oli tunda paljudes sõnavõttudes. Hea, et positiivsel on samuti võime end reprodutseerida ja levida. Seda on lihtne kontrollida ja alustada võiks kasvõi kolleegi kiitmisest õnnestumise puhul. Olenevalt igaühe võimetest ja võimalustest, eelkõige aga soovist, saab selle vähesegi territooriumi omavahel jagamise asemel seda hoopis laiendada. Pole mingit põhjust kunstiruumi kokku hoida, pressides uue põlvkonna eelmise asemele, kui üksteise kõrvale asetudes hõivaksime palju suurema ala. Suurendades koos kunstimõistmise pinnasega visuaalset keeleoskust, võib kunagi saabuda päev, mil peetakse kohatuks samastada kunstnikku luuseriga ning üks kunstimuuseum ja neli palgalist kunstitoimetajat riigi kohta tundub kõigile liialt vähe.

Kuidas lahendada olukord, kus kõrgharitud kunstiteadlasi on palju ja ometi on sel alal samavõrd palju tegemata tööd? Kes looks ?taktika, mis sildaks kontakti publikuga??(J. Saar) Samas on Saar neist neljast ainus, kelle sõna levib päevalehe formaadis, s.o. laia publiku hulgas. Kui igale leiduks võimetekohast tööd, ei pruugiks ta kulutada oma kirglikku ?sisemist põlemist ja kalligraafilist hoolikust? seal, kus seda ei vajata. Veel enam, kus see isegi soovitav pole. Massidele suunatud lehe kunstitoimetaja peaks järjekindlalt juhatama oma lugejat kunsti juurde ja teadlikult hoiduma peegeldamast negatiivset omas vallas.

Saar küsis, kuidas suhtuda käesse, mis ulatab meile raha. Kas seda hammustada või lakkuda? Targem on käsi vastu sirutada, võtta raha ja tervitada koostööpartnerit. Sellega võib tekkida olukord, kus mõlemad pooled on nii andjad kui saajad. Sama skeemi arendades võiks meediaesindaja eneselt küsida: kuidas suhtuda käesse, mis ulatab avalikkusele oma taiese? Seni on siingi kehtinud peamiselt hammustamise-lakkumise seadus ja siingi rikastaks koostöö mõlemaid pooli. Pealegi tundub, et pooli ongi vaid üks. Omavahel haakuvaid mõtteid oli sel päeval palju ja see saalitäis kunstirahvast tundus olevat valmis sallima. Üksteist, publikut? iseennast.

Lõpetuseks sellest, mida ei saa teiste hooleks jätta. Kuna valmidust ?peredvi?nikluseks?, millega ?Kunstisuvi? on tegelenud 10 aastat, aimdus nii paljudest ettekannetest, tulid ka paljud probleemid nii armsalt tuttavad ette. Needsamad ? tolerants ja positiivsus, kunstniku ja publiku väärtustamine, püüd tõsta kunsti prestii?i sponsorite silmis, usaldus ja koostöö eri valdkondade vahel on tegelikkuses laiendanud mõistmise pinnast ?Kunstisuve? kümnes linnas, nimetatagu seda siis kunsti regionaalpoliitikaks või milleks tahes. Ka selle ehitusinvesteeringutelt oodatava 1 protsendiga meenus tõsiasi, et seegi on kord tehtud. 1997. aastal avatud hoonesse Tallinnas Mustamäe tee 18a sai Hannes Starkopfi skulptuur, mis seisab seal tänaseni. Skeem oli lihtne: ehitusfirma Skanska projekteeris sujuvalt tellija eelarvesse ka kunstiteose maksumuse ja andis selle hoone avamisel üle kui kingituse. Kõik olid rahul: uus omanik sai oma keskkonda väärtustava taiese, ehitusfirma tõstis oma mainet ?kingitust? tehes ja sai rpeklaami kataloogi, skulptor sai oma töö eest tasu ja ?Kunstisuvi? sai sellest osa näituse korraldamise jaoks. Tõsi küll, tolleaegne Skanska juht oli Rootsi kogemusega väliseestlane ja hiljem, kui ametisse astus kodueestlasest juht, see skeem enam ei töötanud.

Ometi toimivad ka edaspidi pea kõik asjad inimesi pidi, kes soovivad koos midagi teha. Algatuseks piisab ehk sellestki, kui käituda ise nii, nagu toimikski ümberringi juba kultuurilembene ühiskond ja mõistvad kolleegid? Jõudu koostööks, ilma milleta me oma oksa peal varsti enam istuda ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming