Kunstnike ÜhesHingamine

Helen Sooväli

Eesti Vabariigi aastapäeva kuul Kunstihoone galeriis avatud näitus „Eesti nägu” on analüütiline sissevaade eestlase ja Eesti olemusse ajas ja ruumis. Eve Kase eestvõttel on näitusest kujunenud omamoodi noorte kunstnike ning kirjanike „laulupidu”: ühel teemal koos hingates on püütud eestlust mõtestada nii kollektiivselt kui ka üksikult. Näituse teema on andnud tulemuseks tõlgenduste ning ideede paljususe, mis kajastab praeguse Eesti heitlikkust  ja kirevust.

Näituse idee rullub lahti järgmistest küsimustest: Mis nägu on eestlane? Kelle nägu on eestlane? Kas eestlasel on oma nägu? Kas Eesti nägu on need näod Eestis, kes meile oma puurival ja „müüval” pilgul vastu vaatavad meediast, toodete pakenditelt ja reklaamidelt? Väljapaneku „Eesti nägu” autorid aga on püüdnud murda läbi tänapäeva laialt levinud stereotüüpsetest, eneseimetlusele kalduvatest määratlustest  ja vaadata ilukirurgia või photoshop’i abil tuunitud „nägude” taha. Selline enesepaljastus tekitab vaatajas nii mõnegi töö juures äratundmisrõõmu ning elevust. Nii näiteks võib Nestor Ljutjuki kõneka Eesti nimede installatsiooni „1900 – 2009 / Johannes–Shrek” ees mõtiskleda nende laste saatuse peale, kes on nimeks saanud Shrek, Priit-Pilsner või Jäme (viimane on tütarlapse nimi).

See näitus ei pretendeeri aga pelgalt eestlase  näo ja elu peegeldamisele, vaid mõtiskletakse „oma” ja „teise” suhestumise üle ühiskonnas laiemalt. Kunstnikud on võtnud lahata eestlase loomust kaheti: ühelt poolt uuritakse eestlaseks saamist ja eestlane olemist tänases kultuurilis-poliitilises ja sotsiaal-majanduslikus kontekstis, teiselt poolt näidatakse eestlase näojooni läbi antropoloogilise prisma. Näituse algkontseptsiooni kohaselt tulnukski kirjeldada eesti nägu tüpoloogiliselt ning  otsida nii püsivaid ja korduvaid kui ka ebatüüpilisi näovariante eesti kujutavas kunstis, alates arheoloogilistest leidudest kuni tänapäeva fotoni. Eestlase kehaehituse, sealhulgas näo antropoloogilisel uurimisel on baltisaksa ja mõnevõrra hiljem eesti soost teadlaste seas pikk traditsioon. Juhan Auli sulest on ilmunud enne Teist maailmasõda mitmeid põhjapanevaid uurimusi eestlase tüpoloogiast. Hugo Reimanilt ilmus 1927. aastal üksikasjalik teaduslikel mõõtmistel põhinev raamat „Eestlaste rassiline koostis”, mille populaarteaduslik variant koos tüpoloogilise eesti nägude väljapanekuga leidis tutvustamist näitusega. Kuna aga antropoloogilise näo traditsiooni ja perspektiiviga suhestumine osutus keerukaks, siis käsitles osa Kunstihoone galerii näitusel osalevatest tudengitest seda teemat sügavamalt, osa pealiskaudsemalt. Füüsilisest antropoloogiast tõukuv eesti nägude tõlgendus kunstis  pakub siiski võimalust eraldi suuremaks projektiks, millega kunstnikud poliitilist korrektsust pelgamata võiksid välja tulla.

Võib tunduda, et rahvuslikkuse mõtestamine ja rahvuslik identiteet on argipäevase arutelu tasandil kulgevate telesaadete või pidulike aktuste pärusmaa. Just rahvusliku mõtte taasloome püüdes läbi ajakohase kriitilise pilgu antud näituse tugevus seisnebki. Pelguseta võib öelda, et eestlust interpreteerivate  tööde asetamine ühte ruumi loob kunstilise kuvandi Eestist ja sellest, mida tähendab olla eestlane. Kunstisaali asetamisega muutuvad need eestluse representatsioonid institutsionaliseeritud kuvandiks. Nii saabki tõdeda, et „Eesti nägu” moodustab ühe tahu Eesti kuvandist täna. Rahvuse või identiteedi raames enesekirjeldust otsivad ja pakkuvad kirjanikud ning noored kunstnikud on oma teemaarendustes  jõudnud samasse kohta, mida väljendab ühisnimetaja „eesti juurikas”. Tuhnitud on vanades fotoalbumites, otsitud vanu filmikaadreid, samuti pole peljatud välja tulla autoritele oluliste teemadega nagu pereväärtused, muutuvad hoiakud või keskkond. Kindlasti on väljapaneku lisaväärtuseks loomulikkus ja siirus, mis kajastub kunstnike ja kirjanike töödes. Mart Vainre lõuendile projitseeritud maalianimatsioon, mille taustaks laulab noor autor  kaasa René Eespere „Ärkamise aja” esitusele laulupeo ühendkooride poolt, pakub ühte värskendavat võimalust suhestuda ja samastuda tuhandete eestlastega laulukaare all. Eksponeeritud tööd on valminud õppetöödena, juhendajaks Eve Kask ja koostöös Tallinna ülikooli vanemteaduri Helen Soovälja ning kunstiajaloolase Ott Sandrakuga.

Näitusel osalevad Eve Kask ja kunstiakadeemia klaasi ja graafika eriala üliõpilased Kairit Aron, Merle Bukovec, Piret Ellamaa, Kaie Irval, Liina Jäger, Kristi Kukk, Karin Link, Nestor Ljutjuk, Ott Pilipenko, Remo Randver, Ralf Rammul, Helen Unt, Mart Vainre, Magnus Vulp. Omaette väljapanekuga osaleb näitusel spetsiaalselt näituse jaoks kirjutatud tekstidega 17 eesti kirjanikku: Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Andrei Hvostov, Merle Jääger, Kauksi Ülle, Doris Kareva, Jan Kaus, Kalev Kesküla, Andrus Kivirähk, Sven Kivisildnik, Ülo Mattheus, Kati  Murutar, Asta Põldmäe, Peeter Sauter, Karl Martin Sinijärv, Kerttu Soans, Elo Viiding.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming