Kunstniku päästmine pasuna saatel

Meelis Oidsalu

Erki Kasemetsa näitus „Hullud päevad” Tallinna Kunstihoones 9. I – 10. II, performance Vabaduse väljakul 13. II. Praegust ühiskondlikku atmosfääri ilmestab soomutta külmunud lehma päästmise lugu Tammsaare „Tõe ja õiguse” alguses. Vastne peremees Andres ja vana Sauna-Madis näevad öö otsa kurja vaeva: „„Millest siin peale hakata?” küsis peremees arupidavalt. Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata. „Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,” ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu” […] Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima […] mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki […] Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas. „Ega muud, kui teeme talle tule ette,” ütles Sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.” 1. Mõnel Erki Kasemetsa maalitud piimapakil märkasin lehmanime. Piimapakk kui urbaniseerunud lehm. Kasemetsa kahekümnetuhandene „lehmakari” on hoolega nummerdatud (sünnikuupäeva järgi), ilmselge märk sellest, et karjus on oma karja üle uhke, suhtunud igasse piimapakki sama hoolega kui Vargamäe Andres sohu kinni jäänud lehma. Läbi mitme Tallinna Kunstihoone saali voogav katkematu piimapakimass mõjub oma eepilise, mastaapse kulgemisega aukartust äratavalt nagu viljapõld või meri. Niisama tugevalt jääb aga kuklasse kummitama teadmine iga käsitsi maalitud, isikustatud piimapaki tühjusest, kergusest, tühisusest. Eepiline üle prahi kunst.

2.

Kus jookseb piir haiglase kinnismõtte ja kunsti vahel? Mõnele võib tunduda Kasemets friigina, nagu neid teinekord telekast näidatakse. Kellenagi, kes igatsuses eepilise elu järele kasvatab 60meetrised küüned, ehitab kändudest Eiffeli torni vms. Pühendumus ebatavalisele, „mitteargisele” tegevusele on mõnele piisav „kunstilisuse“ kriteerium, eristumise vahend, vaimne mask või kark. Ent Kasemetsa näitus ei jätnud mulle muljet silmapaistmise vajadusest. Pigem kunstnikust, kes on mingil hetkel nagu lehm soomülkasse oma kunstiprojekti kinni jäänud. Värvida iga päev piimapakke, tüdimuseni, kunstiklaustrofoobiani, kunstivangistuse tundeni, kuni kunst on muutunud üdini piinavaks ja lõputuks argikohustuseks, osaks identiteedist („oot, Kasemets, kas see, kes neid piimapakke maalis?”) …

3.

Kasemets on sellest kunstimülkast avastanud trikiga väljapääsu – tõstab end juukseidpidi soost välja eneseiroonia, kõrvalpilgu abil. 13. veebruari pärastlõunal lõpetas Kasemetsa näituse lustakas etendus Kunstihoone ees. Kunstihoone ja selle uksest sajakonna meetri kaugusele paigutatud tibukollase prahikonteineri vahel toimub midagi prügiveo, matuserongkäigu ja paraadi vahepealset. Kohal on Preester, Sõdur, Linnapea ja muidugi Kunstnik. Ja mõned inimesed. Pasunahelide saatel voolab Kunstihoonest konteinerisse inimluuletus: igasugu sulelised ja karvased tegelased tassivad konteinerisse lõppenud (tarvitatud) näitusega suuremal või vähemal määral seonduvaid „kontseptuaalseid” loosungeid. Pidulik-halenaljaka protsessiooni tulemusel tekkinud kontseptuaalse prahi peale viskab Kasemets oma näitust tutvustava pannoo, võtab seejärel karbist uhiuue suure seinakella, keerab selle täpseks (kontrollisin Jaani kiriku kellalt aega, oli küll pool viis) ning viskab ka selle minema. Prügiauto tõstab konteineri peale ja vurab kollase vilkuri säras asjalikult minema. Kunstnik, Preester, Sõdur ja Linnapea lehvitavad järele. Kurbuse ja paatoseta.

4.

Kasemetsa on varemgi peetud pigem protsessikunsti kui objektikunsti viljelejaks. Kui üldse rääkida Kasemetsa monumentaalse piimapakiteose substantsist, siis pole see kindlasti mitte kantiaanlikku transtsendentsust ja igavikulisust ihalev piimapakk, vaid täitsa maine, argine (küll veidi tuunitud) piimapakk. Kasemetsa piimapakimonumendi tagant paistavad inimese kõrvad. Inimese, kes on suurem kui monument, mida ta endale püstitada on võtnud. Piimapaki-installatsiooni juures võlubki selle üheaegne eepilisus ja ajutisus, monumentaalsus ja argisus. Monumendid, nagu ka kõik klassikastaatusega kunstiteosed, kipuvad kaotama sideme inimliku argise elukogemusega, millest nad sündinud on. Nagu näituse lustlikku ja eneseiroonilist lõpuetendust vaadates veendusin, ei ole Kasemets oma kunstitegemise pakitsuses lolliks marineerinud, vaid on kunstnik olemise ambitsiooniga eluterves, humoorikas liidus.

5.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga: „Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!”. Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas kunstnik mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda kunstnik ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid kunstnikule hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma kunstniku talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: kunstnik pistis kiirel sammul kodu poole.

P.S.

Kasemetsa tühjadest suitsupakkidest laotud Eesti-kujulise installatsiooni juures kuulsin järgmist dialoogi: „Mis marki tõmbad muidu?”. (Naljatades) „Eestlast!”. „Punast?”. „Ei, lights’i, on tervislikum.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming