Kunstnikud kui ajastu südametunnistus

Reet Varblane

Emergency biennale’ist vestlevad kuraator Evelyne Jouanno ja Riia linna näitusehalli juhataja Ieva Kalniņa.  

 Emmanuelle Rapin (Pariis). Euroopa geopoliitiline vaikus. Näitamiseks nagu märklaud. 2005.

Kristians Brekte (Riia).  Rahuvõitleja. Objekt vees. 2006.  

2x Piia Ruber

 

Tšetšeenide vabadusvõitlusel, ja sugugi mitte ainult Venemaa arvates, on ambivalentne tähendus: tšetšeene on ikka peetud nii-öelda metsikuks rahvaks, mägilasteks, kellel on veres oma õiguse maksmapanemine füüsilise vägivalla abil, kelle aumõiste erineb suuresti Euroopas levinud arusaamast. Kuid samas on väiksemad rahvused, kellel on olnud tšetšeenidega sarnane saatus, nende vabadustaotlusi ja enesemääramise õigust alati toetanud. Eestis oli Tšetšeenia aktiivselt kõne all kümme aastat tagasi, 1990ndate teisel poolel, ning siis  just eelkõige toetavast aspektist lähtudes. Mida mõtlete teie tšetšeenidest ja nende olukorrast? Nii reaalset, argielu tasandit kui laiemalt ka metafoorilist tasandit silmas pidades?

Evelyne Jouanno: Tegelikult teatakse läänes sellest, mis Tšetšeenias tegelikult toimub ääretult vähe. Teame, et seal on sõda, kaos, kuid lähem informatsioon puudub, sest juba Venemaa ja president Putini poliitika tõttu on Tšetšeenia olnud välismaailmale, ka ajakirjanikele suletud. Mina jõudsin Tšetšeeniat toetava kunstiideeni, kui Olesja Turkina kutsus mind Moskvasse ühisprojekti tegema. Projekt “Kamuflaaž” oli mõeldud üheks biennaali saatvaks satelliitnäituseks. Olesja tahtis kaasata need kunstnikud, kellega ma olen palju koostööd teinud, sest neid kunstnikke on huvitanud eelkõige reaalsus, see, mis iga päev toimub meie ümber, poliitiliselt teravad kunstiprojektid. Meie projektis oleks osalenud suhteliselt lai rahvusvaheline kunstnike seltskond. Kui meil paluti esitada osalejate nimestik, siis algasid ka probleemid: kunstnike nimestik oli biennaali organisaatorite arvates liiga rahvusvaheline. Nende arvates oleks see satelliitprojekt hakanud põhibiennaalile liiga suurt konkurentsi pakkuma. See oli tõepoolest kummaline olukord.

 

Kas sellel oli midagi tegemist ka Venemaa ametliku hoiakuga Tšetšeenia suhtes? Sellega, et tšetšeenidega seotu on tabu?

E. J.: Mingil määral kindlasti, sest mõned neist kunstnikest olid tuntud teravate poliitiliste väljaastumise poolest, eelkõige just inimõiguste ja väikerahvaste enesemääramise küsimuses. Meie projekt puudutas religiooni ja terrorismi probleeme ning oli otseselt seotud Tšetšeeniaga.

Ieva Kalniņa: See oli paljuski  just see, mida Moskvas peljati, mida ametlikult toetatud kunsti suurüritusel ei tahetud kuidagi kõne alla võtta.

 

Iseäranis kui mõelda religiooni puudutavate probleemide, nende kunstilise tõlgendamise peale, siis need on viimase aja vene kunstis olnud valusaimad valdkonnad: biennaalil tekkis ju Marat Gelmani organiseeritud väljapanekul skandaal, rääkimata kõigest sellest, mis oli toimunud “Ettevaatust, religioon!” ümber.

E. J.: Meie kunstnike seltskond oli küll paljurahvuseline, kuid enamik elab ja töötab Pariisis ning nii mõnigi projekt puudutas ka religioonide kooseksisteerimist. Üks põnevamaid oli  kõigi suuremate religioonide sümboleid võrdväärsena esitav töö: rist, poolkuu jne rippusid näituseruumi laest alla nagu taevatähed. See kõik ei meeldinud Moskva biennaali korraldajatele ja nii algasid pikad ning vaevarikkad läbirääkimised. Peale selle polnud ka rahastamine selge. Meile pakuti Tretjakovi galerii Krimmi kaldapealses hoones pinda, mis on äärmiselt esinduslik ja hea eksponeerimiskoht. Siis tehti mulle ettepanek oma projekt lülitada põhinäitusesse, kuid see juhtus kolm kuud enne näituse algust, mis on liiga lühike aeg, et kunstnikud suudaksid ümber orienteeruda. Meil oli vaja sponsoreid, mis on iseenesest aegavõttev protsess. Kui siis kaks nädalat hiljem lugesime Moskva biennaali pressiteksti, avastasime, et meie projekt oli täiesti välja jäetud. Tretjakovi galerii oli antud vene avangardismi ajalugu käsitlevale projektile.

I. K.: Nii paradoksaalne kui see ka pole, oli Andrei Jerofejevi jt kokku pandud näitus kaheldamatult biennaali programmi üks paremaid.

E. J.: Kuna kogu olukord oli rohkem kui segane, siis otsustasin loobuda, Olesjale jätsin vabad käed juhuks, kui ta oleks tahtnud meie projektiga jätkata. Mul endal tekkiski nii öelda off-biennaali, Tšetšeenia emergency biennale’i idee. Kohe algul oli selge, et seda tuleb näidata eelkõige Tšetšeenias. Olesja oli küll skeptiline, et seal on võimatu midagi sellist korraldada, kuid paljud kunstnikud, keda olin Moskva biennaalile kutsunud, olid minuga kohe nõus. Võtsin ühendust rahvusvahelise inimõiguste föderatsiooniga Pariisis ja sain nende toetuse. Saime ka võimaluse oma projekti eksponeerida Tokyo Palais’s (Pariisi linna kaasaegse kunsti muuseum – toim). Siis tekkis ka kohvrinäituse idee, sest nii oli hõlpsam töid Tšetšeeniasse saata. Kõik osalevad kunstnikud teostasid oma projekti kahes eksemplaris: üks läks Tšetšeeniasse, teine mööda maailma ringlema.

 

Kas teil oli ka Tšetšeeniaga otsekontakt? Kes on sealsed sellisest projektist huvitatud inimesed? Kunstnikud, kuraatorid, kirjanikud, ülikooli õppejõud, vabadusvõitlejad?

E. J.: Eelkõige inimesed, kes on seotud inimõiguste eest võitlevate organisatsioonidega. Kõigepealt kohtusin paljude selle organisatsiooni esindajatega Pariisis, nende seas oli ka tšetšeene, eelkõige Groznõi Memoriaalist. Nad olid sellest äärmiselt huvitatud, nende liigutatus innustas mind. Avamispäev Pariisis oli määratud tähendusrikkale kuupäevale, 23. veebruarile, tšetšeenia rahva ühele kurvemale päevale, kui 1944. aastal Stalini käsul alustati mägirahvaste väljasaatmist nende kodudest. Ise oleksin tahtnud näituse avada samal ajal, kui algas Moskva biennaal, see oli möödunud aasta jaanuaris, kuid selleks oli liiga vähe aega. Tšetšeeniast rääkimine, eelkõige seal kohapeal millegi tegemine tähendas adekvaatsema, tõesema teabe saamise võimalust sealsete sündmuste kohta.  Seda aga vajab maailm hädasti. Avamispäeval saime ka Groznõist kõne, et ka seal õnnestus meie näitus eksponeerida.

 

Kuidas võeti selline näitus, üldiselt terroristideks tembeldatute toetusaktsioon, vastu Pariisis?

E. J.: Retseptsiooni võibki kaheks jagada: inimõiguste eest võitlevad humanitaarid ja  kunstimaailm. Humanitaarid tulid selle ideega märksa positiivsemalt kaasa, kunstimaailm jäi äraootavale seisukohale, sest nad ei uskunud, et näitust (ka kohvrivariandis) on võimalik Tšetšeeniasse viia ja seal eksponeerida. Kuid vaatamata sellele, et Groznõis on avalikud kogunemised keelatud, õnnestus näitus üles panna raamatukogudes, korterites, tänavatel, parkides.

 

Kas seda tehti ainult Groznõis? Seal valitseb ju Venemaa-meelne valitsus. Kuidas on lugu teiste linnade, küladega, eelkõige nende kohtadega, mis jäävad väljapoole ametlikku valitsust, nii-öelda mässajate, sõltumatute piirkonda?

E. J.: Tšetšeenia kultuur on sõjas võimsa hoobi saanud, võib lausa öelda, et see on hävitatud, kuid igal rahvusel on õigus oma kultuurile. Kui ma kuulsin, et ülikool siiski tegutseb, siis mõtlesin loomulikult ülikooli kui selle projekti peamise eksponeerimise paiga ning abistava institutsiooni peale, kelle kaudu võiks projekt oma edasist elu jätkata, kuid minu kontaktisik inimõiguste organisatsioonist ei tahtnud teha koostööd kompromissidele läinud ülikooliga. Väljapanek on mõeldud rändnäitusena, mis hakkab liikuma mööda Tšetšeeniat. See pole tehtud ainult pealinna jaoks. Praegu peame silmas vähemalt viit suuremat linna, kus projekti tutvustada. Väga raske on sealt infot saada, loodan, et järgmisel nädalal kuulen, kuidas asjad on arenenud. Tean, et mõned uued kohvrid on ületanud piiri, kuid ma ei tea, kas need on  minu kontaktisikuni jõudnud.

 

Kuid siiski, kuidas prantslased sellesse suhtusid? Tšetšeeni vabadusvõitlejate meetodid on sageli üsna ekstreemsed olnud, kui mõelda pantvangikriiside peale Moskvas, Beslanis. Prantsusmaal kui suurriigil on ju koloniaalajalugu.

E. J.: Inimõiguste organisatsioonides ollakse üsna kindlad, et pantvangikriiside korral, iseäranis nende vahendamisel maailmale, on paljuski tegu meediamanipulatsioonidega. Ka nende arvates aitab see projekt suunata positiivset tähelepanu just kohalikele rahulikele inimestele. Väga oluline on see ka kunstnikele, sest sageli tundub, et kunstnikud on praeguses olukorras just need, kes on suutelised vahetult ja aktiivselt reageerima, oma poliitilist seisukohta kompromissitult avaldama.

I. K: Terroristlikud väljaastumised ei puuduta ju kogu rahvust: tšetšeenidel on õigus oma riigile. Pealegi on väga lihtne manipuleerida oma vabaduse eest võitlejatega. Pole ju ka saladus, et nii mõnegi sõjalise aktsiooni alustas Venemaa KGB mahitusel. Ka emergency biennale’il on projekte, mis osutavad just sellele, esitavad tõendavaid dokumente.

E. J.: Prantsusmaal on püütud unustada oma koloniaalajalugu. 1990ndatel arutati palju transnatsionaal- ja koloniaalprobleemide üle. See oli tollal iseäranis populaarne anglosaksi maades.  Ma töötasin siis Pariisi ülikoolis ning üks minu kursusi oli seotud kultuuridebattide, kultuurisõdadega. Kui praegu Pariisi näituse peale mõelda, siis ega Prantsusmaa, iseäranis ametlike ringkondade vastuvõtt eriti sõbralik ei olnud.

 

Nii et projekt liigub kahte ringi mööda: üks võimaluste piires niipalju kui võimalik mööda Tšetšeeniat ja teine mööda maailma. Kuhu see Pariisist läks?

E. J.: Pärast Pariisi läks see Brüsselisse, siis Itaaliasse Bolzanosse ja Milanosse ning viies peatuspaik oligi Riia.

 

Kuidas tuli mõte see projekt Riiga tuua?

I. K.: Mul oli ammu mõte midagi Tšetšeenia toetuseks teha, kuid kahjuks oli see jäänud ainult ideeks. Kui kuulsin emergency biennale’ist, siis otsustasin kuraatoriga ühendust võtta, midagi koos teha. Olen koostöö üle äärmiselt õnnelik.

 

Kuidas läti kunstnikud haakusid poliitilise ideega?

I. K.: Üllatavalt hästi. Paljude kunstnike poole, iseäranis nende, kellega olin varem koostööd teinud, pöördusin ise, kuid leidus ka neid, kes mind ise üles otsisid, et toetust avaldada. Suurepärane näide on Aiva Žuriņa gobelään “Kevad Tšetšeenias”. Tal oli see mõte juba varem, kuid ta kahtles idee teostamise vajaduses. Ta sai oma mõttele toetust nii kunstiajaloost – Hans Holbein vanema maalist “Surnud Kristus” ja loomulikult meie projektist. Kokku osaleb Lätist 16 kunstnikku. Näitusega kaasnes konverents, millel osalesid Läti integratsiooniminister Ainars Latkovskis, luuletaja Uldis Bērziņs, ajakirjanikud Atis Kļimovičs, Sandijs Semjonovs ja Pavel Širov. Kuna Riiast Tallinna oli seda lihtne transportida, siis pakkusin seda võimalust Eesti kaasaegse kunsti keskusele ja Johannes Saarele.

 

Kas olete Tallinna väljapanekuga rahul?

E. J.: Väga rahul: “Vägivalla ja propaganda“ näitus täiendab seda igati.

 

Kas on töid, mida tahaksite esile tuua?

E. J.: Üks põnevamaid töid on mehhiko kunstniku Francis Alyse ootamatu leid, surnud itaalia kunstniku Alighiero Boetti (1940 – 1994) vaip, mille ta oli teinud Afganistanis ning pühendanud oma esiisale, kes olevat XVIII sajandil juhtinud Tšetšeenias vastupanuliikumist Venemaa keisrinna Katariina II vastu. Alys on ise kindel, et Boetti oleks oma teose heameelega saatnud eksponeerimiseks riiki, kus oli võidelnud tema esivanem kolm sajandit tagasi võitles.

 

Kas ise  kavatsete ka Tšetšeeniasse minna või jäädagi distantsilt vaatlejateks?

E. J.: Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis järgmise aasta algul on plaanis minna koos ajakirjanike ja kunstnike grupiga Groznõisse.

I. K: Igal võimalusel ühinen Evelyne’iga. Sellel projektil on sügavam tähendus ikkagi ju seal, nende inimeste juures, kelle jaoks, kelle toetuseks see on mõeldud. Aga loomulikult mitte ainult: see projekt on midagi niisugust, mida praegune aeg vajab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht