Kuraatimisest

Andri Ksenofontov

Vt 25. II Sirbi vestlusring kuraatorlusest On vana nali, et estid andsid sõna esteetikale. 25. II Sirbi vestlusringi kolm kuraatorit, kaks rootslast ja üks eestlane, kergitasid katet tänapäevase kuraatorluse alustelt. Avanes pilk kunstiesteetika kõrvale kasvanud uuele kunstimaailmale, kuraatoriesteetikale. Nagu ütles Catrin Lundqvist, kunstnik ja kuraator on teineteisele lähemale tulnud, kui see oli kümme-viisteist aastat tagasi.  

Kuraatori rollimääratluse pani paika Hannes Soans: keegi, kes teeb näitusevaliku. Anders Kreuger pidas oluliseks, et kuraator mõistab kunstiteost ja autorit selle taga. Catrin Lundqvist pidas kõige olulisemaks suhteid ja suhtlust isikute, mitte ainult kunstiobjektidega. Nii kaldus vestlus märkamatult kuraatorist kui esemevalijast võõrustajani, kes arendab kunsti ja organiseerib kunstnikke, nagu kostitaja katab laua ja paigutab nimesilte külaliste kohtadele.

Anders Kreuger: ?Kuraator peab olema võimeline minema kaasa kunstniku mõttega, seda edasi arendama?; ?selline kunst, mis jääb kuraatorite huvikeskmest välja, kipub olema puhtalt toodang, materiaalne ese?; ?ühiskonda ei huvita aga materiaalsus, toodang?. ?Kuraatorid peavad esindama praegust ühiskonda /—/ käsitööl põhinev kunst aga ei kuulu sinna. Postuleerides, et ?kunst kui selline? on ühiskonnast paar sammu eespool, jääb ka ?kunst kui selline? ühiskonnast välja. Seepärast ?pole sugugi kindel, et kunst peab kommunikeeruma, et kunst vajab publikut kui sellist?. Kuraatoriühiskonda kuuluv ?publik kui selline tahab ise tunda, et ta kuulub sellesse ühiskonna ossa, mis on enamusest paar sammu ees?. Seepärast kogutaksegi kunsti?.

Kaks kärbest ühe hoobiga. Kuraator koondab enda ümber eliitühiskonna, kuhu pole enamusel kui sellisel asja, sest kunst ei pea publikuga isegi kommunikeerima. Ja ühiskonna kui sellise majanduslikuks toimimiseks võetakse seltsi ?publik kui selline? ehk kunstikogujad, kes saavad katarsise ostukviitungist. Või sponsorid.

See on muidugi karikatuur. Kunst kuulub vasakmeelses Rootsis rahvale, võib-olla ülearugi, ning galeriid teenindavad eelkõige näitusekülastajaid. Enne kui kunstikommunikatsioonist rääkida, peab publik eksponaati tajuma. Ehk pilti või muud asja vaatama.

Eesti kontekst on mõnevõrra teistsugune. Sama Sirbi lehepöördel peab Teet Veispak Johannes Saarele lahkumiskõnet sest Johannesel ei olevat eesti kunstist enam midagi kirjutada. See on midagi enamat kui sisustusnänni lahutamine tõelisest kunstist. Mari Sobolevil on number varasemas Sirbis õigus, kui ta eristab tagasivaateliste ja uudisnäituste olemuse. Kuraator võiks teha oma valiku olemasolevast kunstist. Ning oodata alandlikult, mida uut kunstnike käes sünnib. Kas kommunikatsioon eksponaadi ja vaataja vahel toimib või ei toimi, sõltub tuulest ja tähtedest. Kuraatorikeemiat ei ole siia rohkem vaja kui kosjasobitaja kaasalöömist pruutpaari voodis.

Mõelda võiks nende müütide peale, kus Looja endine parem käsi üritab Loojalt loomist üle võtta. Ehk kust võib kuraator oma sõna saada, nagu mõni vennasrahva esindaja eestlast vahel sõimas: ?kuraat?.