Kust saab kunstnik inspiratsiooni?

Eva Kübar

Eesti kunstnikud näitasid Prantsusmaal kõrvalisi nähte.

Paar aastat tagasi küsisid EKKMi töötajad Prantsusmaal elavalt eesti kunstnikult Laura Kuuselt oma kollektsiooni fotoinstallatsiooni „Nuga”, mida Kuusk oli esmakordselt eksponeerinud 2008. aastal EKKMi näitusel „Hullumeelsus”. Kuusk ütles, et vastutasuks soovib ta saada näitusekutset. EKKMis oldi nõus. Tänaseks on sellest väikesest interaktsioonist võrsunud kaks näitust: „Kõrvalnähud I” („Side Effects I”) eelmisel suvel Tallinnas EKKMis ning „Kõrvalnähud II” tänavu aprillis Prantsusmaal Grenoble’is.

Kui Tallinna näituse eesmärk oli keskenduda prantsuse kunstnikele, siis Grenoble’i väljapanekule ootasid kuraatorid Laura Kuusk ja prantsuse kunstiteoreetik Pascale Riou rohkem eestlasi. Kuna eelarve oli kitsuke nagu alati, said kohale sõita Jaanus Samma, Flo Kasearu ja Sten Saarits kunstirühmituse To Be Confirmed ehk TBC (Kristina Õllek, Aap Tepper, Pille-Riin Jaik, Liina Pääsuke ja Sten Saarits) esindajana, lisaks osales internetis leviva Web TV vahendusel veel üheksa eesti kunstnikku.

„Kõrvalnähud” on sellest, mis jääb kunstiteosest väljapoole: hetkedest, millest vaatajal, kes kõnnib kunstisaalis ringi, aimugi pole. Need on kunstniku tööprotsessi killud, mõttevälgatused, mis vahel vormuvad millekski, vahel aga jäävadki alateadvusse vaikselt mõjutama.

Näituse põhiosa oli üles seatud endisesse muuseum-raamatukogusse Ancien Musée de Peinture (Prantsusmaa vanim muuseum väljaspool Pariisi, loodud 1798) linna peaväljakul hiiglaslikus lossilaadses hoones. Hoolimata sellest, et maja välisilme ei reetnud kuidagi, millist näitust selle sisemuses parasjagu pakutakse (ei ühtegi suurt reklaamplakatit), külastas väljapanekut kümne päeva jooksul, mil see avatud oli, viissada inimest. „Nüüdiskunsti näituse kohta Grenoble’is on see päris hea,” leiab Kuusk.

Päevinäinud pruunika muuseumimööbliga täidetud kõrgete lagedega kõledas saalis oli tunda unustuse, mahajäetuse, aga ka ajaloo- ja konserveerimishõngu. Kunstiteosed lebasid vitriinides. Vitriine oli aga ilmselgelt rohkem kui töid, seega olid mitmed neist tühjad, mis lõi mulje, nagu oleks kunst sinna kolimise käigus ununenud. Ruumis orienteerumiseks sai vaataja numbritega märgistatud plaani ja tööde nimekirja. Kuna aga tööde juures selgitavat silti polnud, tuli külastajal lahendada paras pusle – ühendada teose pealkiri objektiga näitusesaalis.

Ühes sellises vitriinis olid väljas Flo Kasearu joonistused, mis ta oli teinud Grenoble’i muuseumi ees muruplatsil. Kunstnik on jätkanud majaomaniku hirmude teemat. Pelgulinnas Pebre tn 8 majas sündinud mõtted on Kasearu kandnud üle Grenoble’i muuseumile. Joonistused toimisid tervikuna, kui vaadata videogaleriis juurde Kasearu majamuuseumi kunstniku juhitud ekskursiooni.

Eestimaisest kunstist olid veel väljas Jaanus Samma piltmustriga kudumid seeriast „Kampsunid”, mis on inspireeritud Euroopa linnade grafititest. Iga kudumi kõrval oli ka linnakaart selle kohta, kus grafiti leida võib: Pariis, Nizza, Tallinn, Helsingi. Töö on lihtsa kontseptsiooniga ja meeldejääv, Sammale omaselt ka viidetega seksuaalsusele.

Seksuaalsust käsitles ka prantslane Clôde Coulpier, kelle installatsioon „Porn Modernism” kujutab endast betoonplokkidele asetatud kaldus lauda, mille keskel on auk. Täpselt selline ese olla olnud ühes pornofilmis ning Coulpier’ kontseptsioon ongi muuta pornotööstuse objektid reaalseks. „Pornotööstus on äärmiselt innovatiivne eluala,” kiitis kunstnik ühel õhtul galeriis veini kõrvale. „Pornotööstuse inimestel on peas kindel idee, nad võtavad kätte ja teevadki selle teoks. Puhas fetiš.” Coulpier’ ei jää kontseptuaalsus pornotööstusele alla ning teeb nauditavalt lihtsaid, kuid tugeva sõnumiga teoseid.

Oma kontseptsioon oli ka kolmandal Eesti tööl, TBC „Kinnitamisel”. See jäi aga paraku kunstniku selgitusteta üsna arusaamatuks. Projekt meenutas natuke seltskonnamängu, kus kõik peavad kirjutama paberitükile ühe lause ja selle kokku rullima ning lõpuks saadakse kokku midagi naljakat. Nii oli tehtud ka TBC töö: esimene kunstnik oli otsinud materjalid (pildiraam, kaks rulli keeratud fotot ja plastiknöör), teine teinud visandi, kolmas ehitanud üles reaalse objekti, neljas pildistanud.

Kommunikatsioon ning selle puudumine on kindlasti üks suur valdkond, mis oli „Kõrvalnähtude” kunstnikke huvitanud. Kuulamine ja püüd mõista või mugavalt oma mullis elamine tuli väga kõnekalt välja Web TVs näidatud Valérie Mréjeni videos „Projekt” (1999): kolme neiu ümarlauavestluses, tahab üks läbi viia oma projekti, kuid ei oska teisi kuulata. Ülejäänud seltskond küll algul kuulab, kuid tõmbub siis eemale. „Järgmisel nädalal siis jätkame ja igaüks teeb seni ise oma uurimistööd, eks,” hõikab aktivist. Vastuseks on tuim noogutus.

„Kõrvalnähud II” plussiks oli, et ei piirdutud vaid põhinäitusega muuseumihoones ning killukesi oli näha ka linnaruumis, kuid need tuli ise üles leida. Reklaami puudumine oli miinus. Kuuse sõnul pandi väikesi reklaaminuppe küll piirkonna turismiajakirjadesse ning trükiti ka 500 flaierit, kuid suuremaks reklaamiks raha nappis.

Tähelepanelik uitaja võis aga siiski osa saada näiteks showcase’i galeriist vanalinna tänavanurgal, kus vene kunstnik Aleksandra Galkina eksponeeris tekstiili-installatsiooni „Q”. Vitriinis rippus kaks lahtiharutatud jalarätti, mida kasutati Vene armees sokkide asemel ja millele Galkina oli lisanud sümboli Q, kriipsuga vasakul pool. Tagamaadest võisid aru saada vaid need, kes taipasid Galkinalt endalt küsida, miks kannab ta oma tossude ümber värvilisi jalarätte. Kunstnik tahtis katsetada Vene armee sokikultuuri. Salapärasel Q-sümbolil oli poliitiline tähendus: Galkina viitas väljendile „quenelle” (prantsuse mugandus saksa armee tervitusest „Heil Hitler!”, mis on viimasel ajal Prantsuse meedias palju poleemikat tekitanud). Teisalt aga nullis kriips valel pool tähenduse.

Grenoble’is oli ka üks väga publikusõbralik ettevõtmine: Pariisis elava prantsuse kunstniku Céline Ahond’i performance-jalutuskäik „Millises filmis me elame?” laupäeva pärastlõunal. See meenutas linnas ringi liikuvat lõbusat lasteteatrit selle kõige positiivsemas mõttes. Ahond oli karismaatilisuse, ilmekuse ja sada protsenti prantslannaliku olemusega juba iseenesest vaatamis- ja kogemisväärsus. Tema performance’is juhtus kõik justkui juhuslikult, aga oli täpselt läbi mõeldud. See oli retk läbi linna – kaevuga sisehoov, turuhoone, koopiakeskus, araabia erootikavideote laenutus, hiiglaslik pliiats tänaval jne, kus igaühe juures rääkis Ahond mõnest filmist pärit loo, pakkus topsist vett või luges oma näidendit ette. Ühes peatuspunktis sadas selgest taevast maha tuvi, kes oli tuulega loperdama läinud ja paraku nii oma lõpu leidis. Oma sürreaalsuses viis juhtum ka Ahond’i hetkeks segadusse.

Kindlasti olid „Kõrvalnähud II” huvitav kunstnikele endale või kunstimaalilmas tegutsejatele. Kunstikaugele inimesele andis see hea pildi, mis toimub kunstniku peas, kuidas saab müstiline loomeprotsess alguse ning kuidas ideest teos vormub. Kes aga Grenoble’isse ei jõudnud, siis mai alguseni on videotööde valik väljas aadressil http://www.0-aaa-0.com/activites/examples/webtv-aaa.html.