Kuues „Diverse. Universe”

Sandra Jõgeva

„Diverse. Universe” on laiema publiku jaoks legendaarselt ebapopulaarne ala ning tavapubliku arusaamine sellest on varjutatud paljude negatiivsete klišeede poolt. Samuti on tegemist alaga, mille üldises tasemes kahtlevad tihti isegi need kunstnikud, kes on selles žanris aastaid aktiivselt töötanud. Performance’i-festivalide publikust moodustavad sageli rõhuva enamiku neil esinevad kunstnikud ning korraldusega seotud isikud.  Nii kahtlesin ka Non Grata korraldatud kuuenda performance’i-festivali Pärnu osa esimese pooleteise päeva jooksul, kas ma pole kohapeal üks vähestest, kes ei ole otseselt festivaliga seotud. Ei esinenud, ei assisteerinud (kuigi, jah, laupäeval Pärnu linnaruumis silmasideme ning pimedakepiga ringi kõndinud Kaarel Kütas palus mul oma näo ja juuksed kingaviksiga üle tõmmata) ega dokumenteerinud. Ei kavatsenud esialgu ka sellest  kirjutada. Ja siis saabus Tallinna buss, mis tõi paarkümmend vaatajat juurde, ning käivituski positiivne programm. Tallinnast tuuakse kohale bussitäis inimesi, päevaks võõrasse keskkonda sattunud inimesed jälgivad kannatlikult ka mitte kõige publikusõbralikumat kunsti. Lisaks ühendavad sotsiaalsemad üritused, olgu selleks siis grilliõhtu vabas õhus või õhtune pidu koos muusikaliste etteastetega, inimesi antud olukorras tavapärasest enam.  Nutikas võte, mida Non Grata performance’ining filmi-ja videofestivalide kõrval on korduvalt korraldajana kasutanud ka Jaan Toomik & Co („KanaNahad” Rakveres ja Haapsalus, Viinistu festivalid, „SeaNahk” eelmisel suvel Haapsalus).

„Diverse. Universe 2010”, Non Grata korraldatud rahvusvaheline performance’i-kunsti festival tundus jäävat iseendi seatud raamidesse – mitte mingeid suuremat sorti üllatusi.  Korraldajatest rühmitus kasutab oma laialdast globaalset tutvusringkonda, kuid see rahvusvaheline mikstuur mõjub eelmiste festivalide foonil juba tuttavalt. Samuti selle eksootilisemad aktsendid nagu Aasia tegevuskunst (Korea, Jaapani ja Hiina kunstnikke ühendav Souli rühmitus KOPAS ; jaapanlane Oikado Ichiro) ja California fun’i Eestisse toov, juba kolmandal „Diverse. Universe’il” osalenud Steve Vanoni. Teist aastat järjest on festivali  Eesti programm kõigest üks osa vähemalt promomaterjalide põhjal otsustades suurejoonelisest Euroopa-tuurist. Samas reklaamiti Pärnu üritusi, rõhudes just nimelt esinevate kunstnike suurele arvule. Reedeõhtune (23. IV) ning laupäevane (24. IV) performance’i-programm olid rangelt struktureeritud etteastete pikkuse järgi. Lühi- ja kestvus-performance’id, millest bussiga Tallinnast tulijad nägid viimast tundi, taas  lühi-performance’id.

Kunstihallis välja pandud KOPASe ekspositsioon koosnes suures osas valgetele pappkastidele kinnitatud väikestest fotodest. Kastid osutusid omakorda uskumatult tänuväärseks kujunduselemendiks, mis võimaldas ruumi vajadusel kiiresti ümber struktureerida. Pappkastidest seinad kerkisid ja kadusid kahe päeva jooksul, võimaldades esinejatele eraldatust ja distantsi üksteisest või vaatajatest, samas andis see pappkastide  mass kogu kunstihallile tavapärasest erineva üldilme. Samuti toimis kujundus vihjena Aasia tarbimis ja popkultuurile. Aga nüüd performance’itest endist. Nii lähemas kui pikemas versioonis esitas kahel järjestikusel päeval oma sama, visuaalselt ja kontseptuaalselt mõjuva performance’i Soome grupp Juurikasvu. Toimis viimse detailini läbi mõeldud staatilisusega mõlemal korral. Neli naist istus ümber kaetud laua,  pidulikult riides ja meigitud, naeratades sunnitult ebaloomulikult valgeks värvitud hammastega, ila suunurgast sõna otseses mõttes tilkumas. Lihtne, dekadentlik, oma vaimselt toonilt suuri Skandinaavia režissööre meelde tuletav stseen.

„Diverse. Universe’i” püsiesineja, Non Grataga seotud rühmitus Cnopt esines sel korral nii üksinda kui koos Prantsuse grupiga Ornicart. Koos viimasega moodustati mööda  linnatänavaid komberdav segane rivi, kõigil silmad kinni seotud. Viimaseid saatsid juhtmetega sehkendav ning mikrofonidega varustatud, ühteaegu hullunud helirežissööri ning multifilmitegelast meenutav tüüp. Siinkohal tuleb ära märkida Remo Randveri kasvav näitlejameisterlikkus. Rüütli tänaval sukeldusid Cnopti ning Ornicarti liikmed kanalisatsioonikaevudesse, kommunikeerudes sealt publiku ning üksteisega.

Teine selle performance’i tõeliselt  meeldejääv karakter oli Ornicarti prantslase inimtänavapuhastaja, kes kehale kinnitatud harjade ning seepide abil lisaks asfaldile ka ühte kunstihalli ette pargitud autot ründas ning sellega politseile vahele jäi. Ameeriklased Hoke Ericson ning Jill McDermid käsitlesid pornograafiat ning seda, kuidas on olla ameeriklane, Silja Saarepuu ja Villu Plink aga eesti rahvuslust. Johnny Amore ja Irene Pascual tegelesid superkangelaste,  rämpsu ja arvutifetišismiga. Jaapani kunstniku, kõige kaugemalt pärit festivalikülalise Oikado Ichiro etendus oli visuaalselt vägagi atraktiivne ning koreograafia muljetavaldav, ometi tekitab seda laadi kunst omajagu nõutust. Tundmata Aasia rahvaste etnograafilisi tantse, jääb mõistatuseks, kui palju on tegemist kohaliku rahvatantsuga ning kui palju kunstniku enda loominguga, ning tekib kahtlus, ega meile ei esitatud jaapani  kaerajaani. Tuleneelamise, maskide ning ilmekate grimasside saatel, seda nüüd küll.

Ühe muljetavaldavama performance’iga esinesid hoopis lätlased Zane Matule ja Gatis Vectirāns, kes olid võtnud positsioonid sisse kunstihalli tualettruumis, nii et ükshaaval siseneda lubatud publikul tuli selle ukse taha moodustada pikk järjekord. Igaühele avas ukse alasti Zane Matule, kes nõudis kinnitust, et siseneja kellelegi midagi ei räägi. Järgnesid  nägemisulatuse piiramine kosmeetilise silmamaski abil ja klassikalisi ülekuulamisvõtteid meenutavad manipulatsioonid ning kontrastiks intiimne grupikallistus. Festivali kontekstis kindlasti esile tõusnud ning värskena mõjuv teos. Kestvus-performance’itest mõjus Rubensite visuaalselt atraktiivne skulptuuripark, mille muljet süvendas suurepärane valgustus ja esinejate varjud seintel. Rootslane Morgan  Schagerberg pakkus soovijatele massaažiteenust, Noolegrupp ribastas paberihuntide abil tohutu koguse musta paberit, Vedeliku liikmed (rühmitus on täienenud säravalt kauni naisega) lugesid raamatuid ja mängisid veidraid lauamänge.

Programmis nimetamata jäänud noored eesti kunstnikud ootasid Tallinna lennujaamas oma Londoni lendu (ikka see vulkaanituhk ning sellest põhjustatud hilinemised) ja lobisesid oma video-performance’i  käigus inimestega, kes neile helistasid. Kokkuvõttes mõjus järjekordne „Diverse. Universe” enda loodud traditsioone jätkavalt väljakujunenud formaadi, rõhuasetuste ja püsiesinejatega. Kas seda uustraditsioonilisust ning paratamatult sellega kaasnevat üllatustevaegust korraldajatele ette heita, sõltub vaataja heatahtlikkuse astmest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming