Lõigutud aeg

Vappu Thurlow

Näitus on austusavaldus Henri Bergsoni elutööle. Eve Kiiler. Ilu etalonide arhiivid. Digi­trükk, 2007. piia ruber

Aeg on nähtamatu. Mõnikord on seda võrreldud jõega, mille vesi on kohal, kuid ometi on ta juba läinud. Jõge ei saa peatada ega tagant lükata. Looduses on see loomulik, jõgi saab olla jõgi vaid voolates; keegi ei küsi, kuhu eelmine vesi kadus.

 

 

Alguses oli jõgi

Nägin, et sellelt kohalt, kust lapsena parki olin läinud, viis nüüd läbi suur ja kiirevooluline jõgi. Selles kroolisid inimesed, kõik liikusid reipalt ühes suunas. Ma olin üks neist ujujaist. Ümberringi oli tuttavaid, keda märkasin enesestmõistetavalt ja äratundvalt nagu unenägudes ikka; oli ka skemaatilisi võõraid. Aeg-ajalt pistsin pea lainetest välja ja vaatasin teiste poole. Vesi oli külm ja karastav. Õhus oli sihikindlust, pinnalpüsimine polnud probleem, edasiliikumine ühes suunas tundus korraga loomulik ja paratamatu.

Anu Juurak. Suplejad. Serigraafia, 1989. Ma ei tea täpselt, kumb oli enne, kas see pilt või mu unenägu. Kusagil need kohtusid, segunesid, neile liitusid veel mõned voolava vee kujundid.

Bergson näeb selgete kristallide ja teiselt poolt pealiskaudse tardumuse taga pidevat voolamist, mis pole võrreldav ühegi teise vooluga. See on seisundite järjestikkus: igaüks neist teadustamas enesele eelnenud ja ka järgnevat seisundit. Need seisundid on hästi korrastatud ja ei moodusta kompleksset kogemust enne, kui ollakse kõigist läbi tunginud  ja ümber pöördunud, et uurida nende jälgi. Üksteisega läbi põimunud, ei ole neil algust ega lõppu. Neid seisundeid ei saa ka autentselt kirjeldada.

 

 

Intuitsioon

Bergson kirjutab, et mõistus armastab lihtsust ning püüab oma jõupingutust alati vähendada, sundides meile peale arvamuse: loodus on korrastatud sellisel viisil, et ta nõuaks meilt mõistmiseks kõige vähem vaeva.

Ilkka Väätti. Kinaalda. Carborundum, serigraafia, 2004 (indiaanlaste liivajoonistuse üldistatud kujund, mida navahod kasutasid noorterituaalis). Toл, Carborundum, serigraafia, 2003 (lihtsustatud jaapani mandala Toji templist Kyōtost).

Metafüüsika abil saab Bergsoni meelest reaalsust täielikult haarata: seda on võimalik intuitiivselt tunnetada ja sellega samastuda. Intuitiivne mõtlemine eelistab ühetaolisele ajale kestust: durée. Erinevalt ratsionaalsest mõistusest, mis tunnetab n-ö (minutiteks jne) lõigatud aega, hoomab inimene kestust mälu abil, sellest saab tema tunnetuses teadvuse vool, inimene tajub iga hetk, kuidas tema minevik voolab läbi käesoleva hetke tulevikku.

Aili Vahtrapuu. Vaagen vabale vaimule. Installatsioon, 2007.

 

 

Inimese aeg

Bergson eeldas, et aeg aeglustab kõike, takistab nähtusi ilmnemast kohe. Ta järeldas: aeg on ehk vahend loomiseks ja valiku tegemiseks ning selle tõestus, et asjaoludes võib esineda ebakindlust; võib-olla on aeg ise ebakindlus.

Marje Üksise „Nii ma lähen”. Alguses joostes, siis sihikindlalt kõndides, hiljem ettevaatlikult ja sammhaaval. Seljataga linn oma imedega.

 

 

Prousti aeg

XX sajandi alguses suure populaarsuse saavutanud Bergson mõjutas paljusid oma kaasaja mõtlejaid, eriti kirjanikke. Marcel Prousti huvitasid alateadvuses voolav aeg ning meie äratundmiste inertne olemus. 2265-leheküljelises romaanis „Kadunud aega otsimas” kirjutab ta tõeks oma veendumust, et ainult tagantjärele meenuv elamus on täiuslik. 34aastaselt „pensionile jäänud” autor suhestus reaalsusega kõrvaltvaatajana, tõstmata enam toast jalgagi välja; ta soovis elatud elu mõista täielikumalt, sügavamalt.

Bergson: minevik ei toimi enam otseselt, see paigutub praegustesse aistinguisse, millelt saab elujõu. Hetkest, mil mälestus end sellisel viisil teostab, lakkab ta olemast mälestus ja saab uuesti tajuks.

Annemie Bogaerts. Lõpp on vaikus. Installatsioon, 2007.

 

 

Kannatuse aeg

Siim-Tanel Annus. 24 tundi. Akrüül, 2007. Reumaatiliste valude maalitud graafik näitab kunstniku päeva, mis jaguneb une-, valu- ja aktiivseks ajaks. Viimase pühendab ta maalimisele…

 

 

Võitluse aeg

Lynne Allen. Saak. Digitrükk, 2002.  Ameerika kunstnik Lynne Allen paljundab 1882.  aasta fotot hagu korjavaist indiaanlastest. Foto äärele on vanas kirjaviisis lisatud tekst: „When the hills and the open ranges are calling jolt your ribs in a wild ride over the plains where the indian battles were fit sage brush philosophy across the trails Tho the winds may frocks dare /…/ may blow Those who have lived in fear thru life, who have been preyed (?) upon by others are suspisious even of those who would befrien of them The greatest tribute like captive animals fear a heritage” („Kui kutsuvad künkad ja mäeahelikud, siis rappud metsikus hoos üle tasandike, millel on paljudes lahingutes indiaanlasi löödud. Selles on võitluste elutark filosoofia. Läbi tuulte, milles kuued lehvivad /…/ kes on elanud hirmus kogu elu, keda on kurnatud, nemad on umbusklikud isegi nonde vastu, kes tahavad aidata. Suurim lõi, mida nendesarnased vangistatud loomad peavad maksma, on nende pärand.”)

 

 

Muuseumi aeg

Ajalõik võiks sümboliseerida niisugust asja, mis on vägivaldselt kontekstist välja rebitud. Lõikamise akt viitaks vägivallale, mis ei too meid kunagi tõele lähemale. Iseasi, kas tõde ongi lõplikul kujul kättesaadav. Kuna inimese loomuses ei ole kunagi täiesti rahul olla sellega, mis on ilmne ja selgelt nähtav, siis otsib ta ikka mingit lõplikumat tõde. Ratsionaalselt mõtlev inimene teeb pingutuse tõe väljaselgitamiseks ja asub tervikut lõhkuma, et vaadata sisse. Kas asja sisse vaatamine, selle lahtilõikamine jne aitab paremini mõista?

Eve Kiiler. Ilu etalonide arhiivid. Digi­trükk, 2007. Parthenoni friisid V sajandist enne Kristust: antiikkreeklaste väärikus, vaimne ja füüsiline ilu ning jõud. Jumalanna Athena sarmikas ja sisendusjõuline kuju; lapiidid, kes teevad ära meeleheitel kentauridele. XIX sajandi „kunstivaras” Lord Elgin päästis need metoobid ja friisid, kui andis korralduse need maha võtta ja Briti muuseumisse viia. Täna – lugematud koopiad paljudes muuseumides, olgu kas või muuseumi garderoobis. Mõned leiduvad Tartu ülikooli muuseumis. Aeg ei ole miinus viienda sajandi meistri nägemuste veenvust kahandanud. Kes olid need ammuste aegade inimesed – tugevamad, julgemad, vapramad…?

 

 

Ajatus

Bergsoni mõttekäik teadvuse toimimisest on rajatud aja-, mitte ruumimõõtmele. Tegevustasandi – milles keha on tihendanud mineviku motoorseteks harjumusteks – ja puhta mälu tasandi vahel, kus meie vaim säilitab pisimate detailideni pilte möödunud elust, arvab Bergson olevat veel tuhandeid teadvuse tasandeid, tuhandeid terviklikke ja samas ometi väga erinevaid kordusi kogu elu jooksul omandatud kogemustest. Poleks õige öelda, et need tasandid asuvad üksteise peal, pigem paigutuvad need virtuaalselt, sellisel viisil, nagu eksisteerivad vaimsed asjad, mälestuse lõplikuks meenutamiseks tuleb liikuda läbi kõigi nende tasandite.

Ingrid Ledent. Mälu kestev olemine, mis muudab mineviku olevikuks. Litograafia, digitrükk, 2003. Selles unenäos sõitsin bussis koos oma tütrega. Maha astudes läksin mantlisse mässitult läbi lumesaju. Klassiõde püüdis mind fotografeerida, kuid asjatult, lumi langes nagu ekraan. Nii liikusin ajas tagasi kuni koolini, astusin läbi lumeekraani, mis oli  minu ja reaalsuste vahel. Läbi ekraanitaoliste teadvustasandite vaatab oma kunstnikusilmaga Ingrid Ledent.

 

 

Vabadus

Bergsoni lähtekoht on antud aeg. Ta näitab, kuidas metafüüsilistes küsimustes, mille on tõstatanud aru, kuid mis tegelikult postuleerivad olematust, liigutakse ühelt objektilt teisele, korraldades teatud asjaolusid ühtseks tervikuks. Ta küsib, kas asjad võiksid olemas olla ka enne, kui nad eksisteerivad, kas neid saaks esitada ühtseks tervikuks. Kas neid saaks esitada või neist mõtelda enne nende adumist? Bergson leiab siiski, et see pole võimalik, sest ainult olemasolev saab olla ja sellele saab lisanduda viimane „akt”, mis omakorda heidab juba jõustunud kujundi otsekohe minevikku. Oleviku miraaž minevikus on see, mis tundub võimalik. Bergson ütleb välja hermeneutilise mõtte: minevikku kujundatakse oleviku kaudu pidevalt ümber, põhjust kujundatakse tagajärje kaudu. Vabadus ei ole enam valik erinevate võimaluste vahel, vaid reaalsus ise, mis oma võimalikkust teostab.

Raul Kurvitz. Aeg ja lugu. Õli, 2006.  Kurvitza jaoks on õhtumaa tsivilisatsioon siiski langusjärgus. Punetav koidik kusagil eespool. Ajaloo kõrgpunktis baroki- ja klassitsismiaastad, mis paigutuvad maona väänleva ajatelje parabooliharjale. Edasi näib kõik minevat allamäge. Eespool loojuva tsivilisatsiooni must päike, mis kaob silmapiiri taha. Silmad jälgivad meid kõikenägevalt tulevikust…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming