Laemaal kui väljakutse

Eero Epner

Paul Kuimet Eero Epner küsib maalikunstnik Tõnis Saadojalt, miks ta oli nõus laemaali looma. * Sirbi esiküljel on alati olnud inimesed: kunstnikud, kirjanikud, heliloojad, lavastajad jt. Sinu sooviks oli ennast esiküljelt taandada ning jätta sinna vaid Paul Kuimeti foto NO99 teatri teise korruse fuajee tühjast laest. Miks? See lagi ei ole päris tühi. Seal on praod, mis restauraator igaks juhuks lahti kraapis ja hiljem uuesti kinni pani, et kruntvärvid tulevase maalingu all oleksid safe and sound ning lagi lähema aja jooksul inimestele pähe ei kukuks. Fotol on näha maalimisprotsessi kõige esimene järk, tinglikult isegi mitte 0-, vaid –1-tase. Sealt edasi läheb kõik traditsioonilisse suunda, värvi pannakse pigem juurde, kui ära võetakse. Kutsusin Paul Kuimeti maalimisprotsessi pildistama, sest tal on hea silm ja lahe fotokas. Eelkõige aga seetõttu, et mulle tundus, et meie dialoogis läheb vähe kaduma ning mulle on tema ruumi- ja kaadritaju juba mõnda aega sümpaatsed olnud. Mul oli mõte, et kuna kiusatus tööprotsessi dokumenteerida on olemas, siis võiks see juba olla iseseisva kunstilise väärtusega tervik ja kindlasti mitte digiralli. Siis pakkusingi Paul Kuimetile kaastööd. Nii et tegelikult on see foto tema iseseisev looming, mis areneb edasi koos maalimisprotsessiga, jälgides seda lõpuni. Iga natukese aja tagant, kui on toimunud mõni suurem muutus, käib Paul Kuimet pildistamas. Tellingud teatri fuajees on kinni kaetud ja ega seal lae all muid uudistajaid käi. Paul Kuimeti pildid jäävadki ainsaks ametlikuks dokumentatsiooniks. Miks mind isiklikult sellel fotol ega usutlusega seoses ka Sirbi esiküljel ei ole, saab vaatajale ehk selgeks siis, kui maal on valmis.

Inimese puudumine fotolt ei ole juhuslik. Nii irooniline kui see ka pole, tundub mulle, et monumentaalmaal, mis on loodud avalikku ruumi, on pikemas perspektiivis üksikum ja hüljatum kui mobiilsemad teosed, mida saab eksponeerida erinevates kooslustes ja proportsioonides või mis leiavad oma koha mõnes kunstikogus. Selline tunne on jäänud olemasolevaid monumentaalmaale vaadates, mis jäävad oma aega rohkem paigale kui ruumis liigutatavad teosed. Monumentaalmaalidega on nagu majadega, mis elavad oma algupärase funktsiooni üle. Majad projekteeritakse, ehitatakse ja kujundatakse kindla kapitali, visiooni ja eesmärgiga, kuid aeg ja nõudmised nende ümber muutuvad kiiremini kui füüsilise kehandi olemasolu. Seetõttu mõjubki suur osa ehitisi pigem mälumärkide kui praegusaegselt funktsionaalsetena, sest nad jäävad sõna otseses mõttes paigale. Ja see on isegi ilus. Kui väga metafüüsiliseks minna, siis võib ju öelda, et tegelikult ei kuulu majad ega linnad kellelegi. Me ainult peatume neis mõnda aega. Pole ilmselt raske ette kujutada, et inimesi enam pole, aga linnad on alles, või seda, et linnades kasvab kunagi mets.

Miks olid nõus looma laemaali?

Ma olin nõus vist paari esimese sekundi jooksul, sest nende sekundite sisse mahtus imekombel kogu teadmine selle ettevõtmise ootamatusest, keerukusest ja võimalikust positiivsest tulemusest. Lihtsalt öeldes, väljakutsest. Kui tänapäeval öelda laemaal, siis seostub sellega midagi ajaloolist, anakronistlikku ja pigem toretsevat. Järgmisena paar camp’ina mõjuvat ideed ja seejärel nõmedad pildid söögi- ja joogikohtade lagedes. Aga seda kõike on võimalik ka tõsiselt võtta. Sellepärast olingi nõus.

Kuivõrd sind huvitab kunstilooline kontekst, kuhu ka sinu töö paigutub?

Väga huvitab, sest töö on teadlikult kontekstuaalne, aga eeskätt arvestab see füüsilist, aja- ja kohaspetsiifilist konteksti, mille NO99 on siia loonud, aga loomulikult ka arhitektuuri eripära. Mis teoreetilisse kunstiajaloolisse konteksti puutub, siis ma ei saa ega taha ennast ise sellesse paigutada. Seda saavadki teha ainult teised ja ilmselt hiljem. Vältimatu fakt on aga, et 21 iseseisvusaasta jooksul on Eestis avalikku ruumi loodud ainult üksikud silmapaistvad monumentaalmaalid ning olemasolevate teadaolev paremik jääb kõik Nõukogude perioodi. See on eraldi teema, millega tegelevad koostöö raames teised inimesed ning sügiseks on loodetavasti kõik targemad, milliseid niite pidi kohalik monumentaalmaali ajalugu hargneb.

Mil määral mõjutas laemaali motiivi valikut konkreetne maja ja see, et siin asub teater?

Pigem peaks vist ütlema, et mõjutas konkreetne teater, kuigi see, et mulle teater meeldib, ei ole ainult NO99 teene. Teatri toimemehhanismis on mulle vajalikku kontsentratsiooni piiratud aja ja ruumi tingimustes. Etendused kaovad tavaliselt igal õhtul kella kümne paiku sinna, kus nad kell seitse algasid – vaataja ettekujutusja kaasaelamisvõimesse. Füüsiliselt autentset jälge sellest järele ei jää. Maalikunst, eriti veel monumentaalmaal, on, vastupidi, suur tükk füüsilist jälge, mille muutumist ajas või oma peas on võimalik kontrollida pigem pikemate perioodide järel. Minu idee oli need kaks kogemust kuidagi seosesse panna, et maalil oleksid kõik teatri head omadused, ainult et tehnikast lähtuvalt erinevas proportsioonis.

Maali esteetilisse keelde on sisse kodeeritud, et mis iganes temaga ka ei juhtu, on see OK. Kaasa arvatud see, kui see pooleli peaks jääma või otsustatakse hiljem üle värvida. See kõik on käesoleva töö puhul võimalik paratamatus ning füüsilised ja ajalised tegurid on suuresti antud eksperimenteerimise käsutusse. Nagu ka vahel teatris.

Maja on projekteerinud Edgar Johan Kuusik 1938. aastal ning 1947. aastal ehitati see pärast mõningate muudatuste tegemist valmis. Hoone on klassitsistliku funktsionalismi stiilis, sisaldades nii algupäraseid saksa esindusfunktsionalismi kui ka hilisema stalinismi tunnuseid. Ideoloogiline, kuid eklektiline kooslus. Kui ma mõtlen selle peale, et minu maal on kunstiline täiendus eesti esifunktsionalisti loomingule, mida see laemaal paraku on, siis käsi enam hästi lae poole ei tõuse. Kui ma mõtlen, et see on teatri lagi, mille lavastused on mind aastaid liigutanud, siis on hoopis teine tunne.

Sa oled valmistunud kolm aastat ning maalid pool aastat. Kas vaim ära ei ole väsinud? Ja keha?

Kolme ja poole aasta sisse, mis on möödas esmasest ettepanekust, on mahtunud umbes kaks aastat kaalumist, milline motiiv seal laes ennast õigustaks ja siis veel pooleteise aasta jagu mitmepoolset logistikat. See ei ole olnud tihe mõttetalgute aeg, vaid pigem muude asjade kõrvalt mõtisklemine. Tuleb tunnistada, et vahepeal läks isu ära, sest ükski mu idee ei meeldinud mulle ja teiste kunstnike loomingu hulgast hakkas palju paremaid mõtteid tekkima, et kui see või teine teeks oma konkreetse töö sinna. Vahepeal juba mõtlesingi, et annan teatepulga üle, aga siis jooksid endal ka õiged otsad lõpuks kokku. Muidugi on kolm aastat pikk aeg, aga ma mõtlengi tavaliselt kaua ja eriline sprinter ma ka ei ole. Pigem huvitavad need asjad, mis ajapikku pähe keerlema on jäänud, sest midagi olulist peab neis ju olema, muidu ma unustaks nad ära. Keha on õhtuks väsinud, aga hommikul on kõik korras.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming