Lapi kunsti sissetung Tallinna ja Riiga

Merja Brinón

Aktiivne, ergas ja rahvusvaheline Lapimaa Kaks aastat tagasi Madridist Rovaniemisse kolides ei teadnud ma Lapimaast peaaegu mitte midagi. Olin ainult paar korda seal turistina käinud põhjapõtru ja valgeid öid imetlemas. Kavatsesin töötada aasta Lapimaa kunstnike liidus ja naasta siis Hispaaniasse. Läks aga teisiti. Aktiivse kultuurirahva ja paljude võimalustega Lapimaa oli mulle täielik üllatus. 1990. aastal asutatud Lapimaa kunstnike liit on piirkonna ainuke professionaalsete kunstnike ühendus. Liidul on kaks galeriid: Napa Rovaniemis ja Kellokas Ylläsel. Napa galerii ruumides tegutseb ka kunstilaenutus. Sel aastal avatakse kunstilaenutus ka Pyhätunturil ja Levi lähedal Pöntsös. Galerii- ja näitusetegevuse kõrval võtavad liidu liikmed osa mitmetest kunsti- ja kultuurisündmustest, korraldatakse täienduskoolitusi, töötube. 2011. aastal nägi Lapimaa kunstnike liit oma tegevuse raskuspunktidena rahvusvahelist tegevust, kunstilaenutuse arendamist ja koostööd kohalike ettevõtetega. Rahvusvahelise koostöö osas valiti Barentsi piirkond ja Baltimaad. Koostöö Barentsi piirkonnaga on olnud Lapimaa kunstnikele läbi aegade loomulik geograafilise asendi tõttu. Viimastel aastatel on olnud mitmeid näitusi näiteks Venemaal Murmanskis. Septembris avatakse Petroskoi kunstimuuseumis suur näitus „Isskustvo.fi”, mis on valminud ühistöös Oulu piirkonnaga.

Baltimaadega, eelkõige Eestiga, Tallinna ja Tartuga ning Lätiga, Riiaga koostööd kavandades võtsin kõigepealt ühendust Soome Instituudiga. Otsustasin tulla esimesele „võrgustumisreisile” Eestisse 2011. aasta kevadel.

Esimene inimene, kellega Tallinna reisil kohtusin, oli Eesti kunstimuuseumi skulptuuriosakonna juhataja Juta Kivimäe, kes tutvustas mind graafik Loit Jõekaldaga. Tundus, et mõlemad olid koostööst huvitatud. Just enne mu Eestisse tulekut oli üks kunstnik viimasel hetkel loobunud oma näituseajast Napa galeriis ja otsustasime Loit Jõekaldaga tuua Eesti vabagraafikute näituse „Miniprint Tallinn 2011” Napasse. Käisime koos Loiduga ka Tallinna Kunstihoones, kus vestlesin esimest korda kuraator Reet Varblasega. Tema varasemad kuraatoriprojektid meeldisid meie kunstnike liidu juhatusele ja nii tehti talle ettepanek kureerida Tallinnas ja hiljem ka Riias Lapi kunstnike näitust. Nii sündiski projekt „Ma elan polaarjoonel”, mis hõlmas Tallinnas disaini- ja arhitektuurigalerii (3. – 21. VIII ), Vabaduse galerii (3. – 21. VIII , sinna tegi kunstnike valiku Loit Jõekalda), veel saab projekti osa vaadata Hausi galeriis (kuni 7. IX), Allee galeriis (kuni 25. VIII ) ja Kastellaanimajas (kuni 7. IX), Riias on projekt veidi muudetud kujul väljas Läti kunstnike liidu galeriis (13. IX – 9. X), Agija Sūna galeriis (13. IX – 2. X) ja Slazdsi galeriis (13. IX – 9. X).

Eesti Soome Instituudi juhataja Riitta Heinämaaga kohtumise tulemusena sündis Tartu Kunstimaja galeristi Indrek Grigori ning Tartu kunstnike liidu esimehe Markus Toompere kureeritud rändnäitus „Karvavahetuse aeg”. Nüüdseks on see rännanud nii Lätis kui ka Eestis, septembris on see väljas Saverna raamatukogus.

Praeguseks on Baltimaadega koostööprojekti haaratud mitmeid valdkondi: Lapimaa kunsti eksport, välismaa kunsti, s. o kunstnike, produtsentide ja kuraatorite import Lapimaale, kunstnike resideerimisprogramm, kunstideülene koostöö ja võrgustumine. Loodetavasti kasvab sellest jätkusuutlik projekt.
 
Merja Brinón on Lapimaa kunstnike liidu ja projekti „Magenta” mänedžer.
 
Tõlkinud J. L.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming