Lapimaa, vastandite maa

Tuula Turkki

Lapimaa on tuntud oma kaunite maastike, puutumatu looduse, aastaaegade vaheldumise ja vaikuse poolest. Seda kõike tahavad kogeda ka turistid. On tõsi, et maastikud on kaunid ja loodus kohati päris puutumatu, aga Lapimaa klišeelik käsitlus ei ole kogu tõde. Jääkarusid Lapimaal ei ole ning põhjapõdrad ega jõuluvana ei vaata iga nurga tagant vastu. Põdrakasvatajad ei sõida, rahvariided seljas, põtradega ringi, vaid on kombinesoonides ja kihutavad mootorsaanidega. Metsi on halastamatult maha raiutud ja peaaegu kõik suuremad jõed on rakendatud elektritööstuse vankri ette. Raha toovad sisse kaevandused ning viina ja üheöösuhete jõul töötavad suured meelelahutusoaasid. Sinna minnakse mäesuusatamise ettekäändel. Meelelahutusoaasides käib kõrghooajal elu nagu tsirkuses, väljaspool turismihooaega on need peaaegu inimtühjad. Lapimaalaste elu on lühikese aja jooksul palju muutunud. Sellest ei ole palju aega, kui suur osa elas veel naturaalmajanduses loodusega kooskõlas. Teise maailmasõja aegne Lapi sõda jättis maha põletatud varemed, kuid koos sellega vankumatu tahte tuhast tõusta. Osa Lapimaa territooriumist anti sõjas Nõukogude Liidu kätte läinud aladelt evakueerunutele ja sõjaveteranidele. Selle tõttu sai osaline naturaalmajandus jätkuda. 1970. aastateks olid talunikud metsad maha raiunud ja aru saanud, et põllumajandus pole seal võimalik. Koliti Rootsi leiba teenima.

Lapimaa ehitati täiesti uuesti üles ja vana elu jäi osaliselt minevikku, asemele tuli modernne nüüdisaeg. Kosed pandi oma kasuks tööle, traditsiooniline lõhepüük kadus, ehitati paberivabrikud ja mindi üle intensiivsele metsatööstusele. Nii suurte muutustega ei jõua inimese psüühika tingimata kaasas käia. Näiteks elektritööstuse huvides tööle pandud Kemijõe ääres tõusis vanemate meeste suremus, kui lõhe ei tulnud enam jõgesid mööda üles. Leivatöö oli kadunud.

Ilmastikumuutustest hoolimata on Lapimaal aastaajad alles: on kevad, suvi, sügis ja talv. Talve osakaal on märkimisväärne, see kestab koguni seitse kuud. Omaette nähtus on kaamos, mis palju armu ei anna. Lõputud pimedad päevad võivad inimese meele murda. Mõned põgenevad pimeduse eest lõunasse sooja või sulguvad kodudesse, käies väljas ainult siis, kui on hädavajalik. Pärast lõpmatuna tunduvat pimedust tuleb kirgas kevad, mis tõstab paradoksaalselt soomlaste enesetappude arvu. Suvel on valgust nii palju, et Lapimaal ei looju päike kesksuvel üldse. Sügisene värvide sära, talve pimeduse valgus, suve ööta öö, kevade kirkus. Pimeduse ja valguse intensiivne vaheldumine ei saa põhjamaist meelt mõjutamata jätta.

Lapimaa on olnud traditsiooniliselt äärmuste piirkond. Maailmavaatelised erinevused on ässitanud Lapimaa pisikülade inimesed üksteise vastu. Radikaalne kommunism ja tingimusteta lestaadiuslus on siinse külaühiskonna lõhki käristanud, paljudes väikekülades vaatavad nende aadete esindajad teineteist altkulmu. Põhjas oli kommunism religioon, nii nagu kristlus oli aade. Külaühiskond on sageli üksteise range kontrolli all, kohati keelati lastel „valeusulistega” isegi mängida.

Erandlikke isikuid peeti silmas ja üritati õigele teele juhtida. Näiteks nii Pellose kirjanikust Timo K. Mukkast (1944–1973) kui ka Kittilä kunstnikust Kalervo Palsast (1947–1987) said sellise moraalse järelevalve objektid. Veel 1993. aastal sattus saami kunstnik Merja Aletta Ranttila (1960) kirikuõpetajate sihtmärgiks oma nais- ja loomakujude ning mänguliste kuradikeste tõttu. Tema kunsti süüdistati satanismis ja šamanismis.

Taani-norra kirjaniku Aksel Sandemoseni Jante seaduse 11 punkti kirjeldavad põhja muserdavat ühiskonda hästi: ära arva, et sa oled keegi; ära arva, et sa oled sama hea kui meie; ära arva, et sa oled meist targem; ära arva, et sa oled meist parem; ära arva, et sa tead rohkem kui meie; ära arva, et sa oled midagi enamat kui meie; ära arva, et sa millekski kõlbad; sina ei tohi mitte meie üle naerda; ära arva, et keegi sinust hoolib; ära arva, et sa võid meile midagi õpetada, ja ära arva, et on midagi, mida me sinust juba ei teaks.

See oli kunstnik Kalervo Palsa lemmiktekst. Ta tundis, et maailm tema ümber oli samasugune. Palsa suri neljakümnesena kopsupõletikku oma hõredas osmikus, kus talvel olid miinuskraadid ka majas sees. Väikeste sissetulekute tõttu maalis ta palju ka vanade teoste peale, sest uue lõuendi ostmiseks polnud raha.

Traditsiooniline looduse ja kultuuri kaheks jaotamine kujundab inimese meelt veel praegugi. Inimesed reageerivad igaüks omal moel: kes põgeneb viinasse või hullusesse, kes meeletusse töörabamisse. Võib-olla kõige tüüpilisem viis on vajuda pimedal ajal teatud sorti talveunne ja teha ära ainult kõige hädapärasem. Valgel ajal asendub see maanilise toimekusega.

Põhja eluviis on selline: kohane või/ja kannata loodust ja valgust. Naudi, kui saad, ja ürita muu aeg üle elada.
 
Tõlkinud J. L.
 
Tuula Turkki (sünd 1963) on kunstnik ja kunstiajaloolane, kes elab ja töötab Rovaniemis. Kunstihariduse omandas ta Rovaniemis ja Jyväskyläs, näitustel esineb 1980ndatest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming