Lauri Astala reaalsuse lävi

Andri Ksenofontov

LAURI ASTALA näitus „Väike spektaakel” Kumus kuni 15. II .Lauri Astala interaktiivsete videoinstallatsioonide „Väikesed näitemängud” on väikesed võrrelduna teatriga, ent näitusesaalis neelavad nad vaataja. Idee ei ole uus: vaataja suunatakse ekspositsioonikuubikusse, pildi sisse minekust saab musta kasti minek nagu kinno. Ent Lauri Astala boksid on midagi enamat. Tsiteerides näituse seletuskirja, kõik need kolm installatsiooni, „ühel või teisel kujul, lõhuvad traditsioonilise kinematograafilise musta kasti  reaalsust, kus välismaailmast saab puudu olev kujutatav, mida vahendab liikuv kujund. Veelgi enam, Astala installatsioonid lõhuvad traditsioonilist jaotust filmi (kunstiteose) ja selle publiku vahel, kus vaataja roll on taandatud passiivseks vaatlejaks. Astala soovib, et vaataja oleks teose toimiv osa, tehes nähtavaks vaataja siin-ja-praegu-tegelikkuse vastandina teisele kohale, teisele ajale, mida kunstiteosed ja filmikujundid tavaliselt esitavad. Need teosed  kajastavad reaalse ja virtuaalse läve”. Kõigi ülalmainitud jaotuste lõhkumisi on juba aastakümneid kuulutatud, ent Lauri Astala tõepoolest üllatab. „Väike näitemäng pildi näivusest” sünnib sellest, et vaataja oma silmad õigesse kohta fokuseerib. „Vaatamisest” kujutab seda, kuidas seda külastav vaataja parasjagu Palazzo Corsinit Rooma linnas külastab ja seal ringi vaatab. „Väike näitemäng helendusest” viib vaataja venivate seintega tuppa, mida võib  võtta niihästi selle asuka tajuhäirena kui ka hingava ja moondevõimelise maja eluskoena. Lävi on selles mõttes täpne sõna, et vaataja tõepoolest ületab selle, kusjuures ei pruugi olla päris selge, kas ta viibib parasjagu reaalsel või virtuaalsel poolel.

Samal ajal toimus veel kaks mõnes mõttes sarnast näitust, Raivo Kelomehe „Dialood” Tallinna Kunstihoone galeriis ja Kaljo Põllu näitus „Abstraktsuse mõtestamine” Tartu laste  kunstikoolis. Niihästi Lauri Astala kui Raivo Kelomehe töödes vahendab arvutustehnika vaataja tegutsemist ja sellest mõjutatud muutusi installatsioonis. Raivo Kelomehe puhul piirdus vaatajapoolne mõjutus pildi „klikkimisega”, kusjuures hiire asemel oli must kast, milles paiknev andur registreeris sinna siseneva käe. Lauri Astala „Vaatamisest” sisaldab veel ühte vaheastet, virtuaalset keskkonda. Arvuti tarkvara paigutab sellesse virtuaalsesse ja ekraanil nähtavasse keskkonda vaataja, keda parasjagu kaameraga jäädvustatakse. Põhimõtteliselt võib sedasi konstrueerida esikusse peegli, mille ees mantlit proovides võib omale Eiffeli torni või Antarktika jääväljad taustaks kangastada. Keerulisema tarkvara korral saaks sellisest peeglist näidata, kuidas virtuaalne mantliproovija, ehmatuseks reaalsele mantliproovijale, hambaid pesema hakkab ja pastat reväärile lödistab.  Raivo Kelomees hindab Lauri Astala töödes seda, et need ei käsitle virtuaalset kui vaba fantaasiamaailma, mis vastandub kammitsetud reaalsusele. Lauri Astala reaalsetena tajutavad kujundid on publikusõbralikud, need mõjuvad loomulikul, kättesaadaval viisil, tehnika  on varjatud. Sarnasel viisil taandasid ka Raivo Kelomehe „Dialood” tehnoloogia võimalikult tagaplaanile, maskeerides selle näitusemööbliks. Videoinstallatsioonide loojaid on hakanud huvitama sama teema mis teisigi kunstnikke läbi aegade: võimalikult täiusliku illusiooni loomine.

Kaljo Põllu „Abstraktsuse mõtestamine” ja Lauri Astala „Väike näitemäng pildi näivusest” esitavad mõlemad autostereogramme. See  on ühest pildist koosnev kujutis, mida silmi õigesti fokuseerides võib näha kolmemõõtmelist kujutist. Samamoodi võib mõjuda kontrastne tapeet, mis silmad kirjuks võtab, nii et mulje jääb, nagu asuksid mustri erinevad osad eri tasapinnal. Ühest küljest võib sellist tööd võtta kui dekoratiivset, ilma keskendpunktita abstraktsionismi. Ent sinna on kätketud ka silmalävi, mida ületades siseneb vaataja ruumisügavusse. Kaljo Põllu kasutab selle lävena  pildi kohal asuvat kahte täppi, mis tuleb silmadega kokku viia. Lauri Astala paigutab pingutatud traadile Jorge Luis Borgese tsitaadi, mis kutsub sellele kirjanikule iseloomulikul viisil esile intellektuaalse peapöörituse. Kirja taga, installatsioonikuubiku kolmes küljes, virvendab seinal mustvalge eetrisahin nagu oleks televiisor tühjale kanalile lülitatud. Lugedes Borgese kummalist teadet kartograafidest, kes koostavad täiuslikku impeeriumi kaarti mõõtkavas 1:1, märkab vaataja, et taustal paistev virvendus hakkab teksti endasse mattes lainetama kord taandudes, kord talle nina alla tõustes.

 Kui niimoodi ruumi hajumise ja voogamise tunnet nautisin, tuli mulle selja taha valvur ja  pihtis, kuidas tema hakkab seal seistes tasapisi hulluks minema. Illusioon ei ole ainult kunsti ja kunstiteaduse teema. Illusiooniks võib nimetada kõike, mida teos vaatajas äratab, mille tavaliselt miski muu teadvusesse toob. Illusioonides on nähtud kinnitust, et silmanähtava taga võib leida midagi muud, mingi teise tasandi, teise maailma. Äsja levima hakanud 3D kino – sel viisil on Eestis juba nelja filmi näidatud – annab  uue perspektiivi meelelahutustööstuses. Ent asi ei ole ainult kujundi konstrueerimises korraga kahe silma vaatekohast ega kinos eriprillide kasutamises. See on kõigest tehnika nagu pliiatsitehnika, mis koondab tänavavaatel jooned ühte punkti. Illusioon ei ole mitte ainult midagi enamat, mis paistab. Illusioon on midagi enamat ka sellest, mis tundub paistvat. George Berkeley arvas, et kogu maailm on illusioon. Täpsemalt, tema arvates kujutab  ainult piiratud mõistus nähtava ja tajutava taga materiaalseid esemeid, tahket ballasti, mida mõtlemine otsib nagu supleja varvas kindlat põhja. Seega on hoopis „käegakatsutav” ja „objektiivselt reaalne” mateeria illusioon, tegelikkus on igal hetkel maailma oma kujutluses loov jumala mõistus, kes linastab seda hingedele nagu kinos. Täpsemalt, totaalses interaktiivses videoinstallatsioonis, sest hingedele on antud ka valikuvabadus. Kuna  ruum kuulub samuti füüsikaliste illusioonide kilda, siis võib George Berkeley universumit ette kujutada kui singulaarset punkti, kübet, kus asuvad ka kõikvõimas kõikeloov jumal ja hinged. Berkeleyl oli tõesti õigus, et ruumilisuse taju ei seisne ainult nägemisoptikas, sest vahet ei ole, kuidas singulaarses punktis silmi kõõritada. Ent see ei ole antud juhul tähtis. Oma „Uue nägemisteooria uurimuses” („An Essay Towards a New Theory of Vision) tõestas ta õigesti, et kaugemate ja lähemate asjade tajumiseks ei piisa ainult silmade nägemisnurga muutmisest, oluline on kõigi aistingute summa.

Kui inimene ei ole kunagi käinud kohas, kus ta on näinud kaugemal asuvat objekti, siis ei õpi ta ka ruumisügavust hindama. Jumala loodud maailma täiuslikkus ei seisne ainult lõputute tajupunktide summas. Üksikud tajuhetked on omakorda moodustatud kui mitmete aistingute  ja kogemuste summa. Nii on ka kunstiteose puhul. Mida rohkem aistingulisi mälestusi ja assotsiatsioone see äratab, seda rikkalikum on elamus. Lauri Astala „Väike näitemäng helendusest” ei ole tehniliselt uuenduslik, see on tervele seinale projitseeritud viieminutiline korduv videolõik. Paraku läheb eestikeelses pealkirjas kaotsi algupärandi „Small Spectacle about Lightness” sõnademäng, kus ei tähenda ainult valguse  omadust vaid ka niihästi füüsikalist kui ka meeleolulist kergust. Tegemist on toa sisevaatega, kusjuures niihästi toa proportsioonid kui ka siseviimistlus muutuvad amööbse aeglusega. Tänavapilt, mis paistab kahest aknast jääb seejuures normaalseks. Kui see oleks jumala poolt meile ette manatud maailm, siis pidi ta küll sel hetkel mõne oma kärbseseene mõju all olema. Kui keegi kujutab maailma meie jaoks ette, olgu ta looja taevas või ateljees, siis on  alati võimalus, et vahel meie meeli petetakse. Selleks, et meid proovile panna, üllatada, lõbustada või hoopis hirmutada ja välja vihastada. Sellele ei ole tänapäeva tehnoloogia veel ligilähedalegi jõudnud, et suudaks reaalsust nõnda küberneetilise unega asendada nagu filmis „Matrix”. Tänapäeva tehnoloogia suudab silme ette kõikvõimalikke pilte sööta, ent seda protsessi, mis silmast edasi ajuni viib, ei tunta ega osata matkida. Alles katsetusjärgus  on pimedatele mõeldud prill-kaamerad, mis ümbritsevaid pilte ajju elektrooniliste impulssidena üle kannavad. Ent parim, mida seni saavutatud, on heledate sähvatuste esilekutsumine teadvuses. On need sähvatused illusioon või ebatäiusliku nägemisaparaadi tegelikkus? Oluline on vallandada vaatajas äratundmiselamused, mille allikaks on omakorda vahetu isiklik kogemus ja mälu. Lauri Astala on uurinud, kuidas inimese ruumi ja tegelikkuse taju on tehnika arenguga XIX sajandist alates killustunud, kuidas tegelikkuse tajumine kujundina ja kujundi tajumine tegelikkusena üha enam põimuvad ja teineteist välja vahetavad; kuidas ajakirjanduslikud otseülekanded loovad mulje, et kujutised on vahetu kogemus ise. Ta teab, millist õhku tänapäeva linlane hingab ja millised voolud teda kannavad. Seepärast ongi peale ta tööde tehnilise poole ka kunstiline illusioon täiuslik.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming