Leidke oma altar!

Riin Kübarsepp

Toomas Altnurme näitus „Altart” Vabaduse galeriis 11. – 23. VII. Kunstnikud peavad suve oma tööde eksponeerimiseks kahetsusega hapukurgihooajaks. Otsitakse pealinnast väljaspool alternatiivseid pindu. Toomas Altnurme võttis aga vastu väljakutse näidata oma värsket loomingut keset suve Vabaduse väljakul Vabaduse kella naabruses Vabaduse galeriis.

Igal kunstnikul on oma altar, mida kummardada, tihtipeale on see altar nende enda loodud ja nägu. Altnurme on selle pealkirjastanud oma nimest lähtuvalt „Altart’ina”. Võib-olla osutub Ku-Ku klubi sealsamas lähedal iseenesest paljudele altariks.

Maailmarändurist Altnurme on elanud aastaid Lõuna-Koreas, täiendanud end Rajamangala ja Hongiki ülikoolis maali alal, õppinud Souli ülikoolis skulptuuri, käinud kultuurivahetusprogrammiga Ameerika Ühendriikides, rännanud mitmel pool Lõuna-Ameerikas jne. Nõnda ei saagi tema loomingu puhul aru, millesse ta tegelikult usub. On see budism, hinduism või kristlus? Kindel on igatahes see, et tal on oma Jumal ning kõige rohkem usub ta iseendasse.

Antud näitusel võis igaüks leida oma altari: kas idamaiste sugemetega intensiivselt koloreeritud puuskulptuuri, psühhedeelsetest energiaväljadest pulbitseva maali või keevitatud kiige ja kelgu vahepealse objekti, mida oli lausa kohustuslik katsuda ning mis tuli järele proovida. Kogu väljapanekut võib iseloomustada perpetuum mobile ehk igiliikuri abil: seda saab vaadata kui muusikakompositsiooni, kus esineb kordusi (sageli täpsustamata, kui palju) ilma et „liikumine” pidurduks.

Need teosed on Altnurmele omaselt inspireeritud unenägudest, pseudofantaasiast, ja mõjutatud eelkõige Lõuna-Ameerikast ja Aasiast, eksootiliste paikade tavadest, milles ei puudu ka massikultuuri mõju. Teda võib pidada antropoloogiliseks popkunstnikuks. Uurides teiste rahvaste kunstikultuuri, pärimusi ja uskumusi, on ta pööranud nende loomingu oma tahtmise järgi transtsendentaalseteks popkunstilaadseteks objektideks, mis mõjuvad meditatiivselt ka maalähedastele eestlastele.

Mari Kartau on kunagi väga osavalt selgitanud neopopi mõistet: „See on ambivalentsem kui päris-pop, mida võib ka juba nimetusest järeldada (metatasand ikkagi). Päris-popis oli olulisem massikultuuri keele uurimine, sest see oli midagi uut. Neopopp lihtsalt kasutab seda keelt, sest see on kõige üldarusaadavam keel praeguses ühiskonnas, kuid keel ei ole teoste sisuks.” See kehtib ka Altnurme puhul, kes oma töödele eriti pealkirju ei soovi panna. „Netis ja mujal ajakirjanduses minu kunstist ilmunud tekstides ma endaga seost palju ei leia. Enamik töid olen teinud väljaspool Eestit. Nii nagu DJ miksib muusikat nii on ka minu tööd miksitud kokku minu keskkonnast: foto, kollaaž, joonistus, maal, hologramm ja mõnikord hiljem ka Photoshop-töötlus.”

Altnurme tööd pole sotsiaalkriitilised, mistõttu jääb neid vaadates alati midagi „õhku”, ei teki ülemõtlemise efekti. Kes näitusele ei jõudnud, saab näha neid kunstniku koduaias Pääskülas Pärnu maantee lõpus. Soovitan kunstnikul lugeda Ameerika päritolu budistliku nunna Pema Chödroni teost „Rahu sõja ajal”. Peamine on rahu, ainult rahu, ükskõik kui keeruline see maailm ka ei oleks.

Jaan Elken on pidanud Altnurmet Gauguini Eesti variandiks: „Gauguin, nii ka Altnurme, on pool eksootilist maailma läbi seigelnud, mitte turistina. Meil, ülejäänutel, tuleb oma plaanilist õppetööd läbi viia, tunniplaane ja aastaaruandeid koostada, üüriarveid maksta, et siis, kui kõik hästi on läinud, oma paarinädalasele puhkusele saada: loomulikult kokkupakituna, illusioone müüva turismifirma vahendusel. Asi seegi.” On see öeldud siiralt või väikese kadedustundega, kuid kõik peab paika. Seetõttu ongi Altnurme õnnelind flamingo, kelle elu tundub kõrvaltvaatajale alati muretu, sest ta on isepäine päikesepoiss, anarhist ja tuuletallaja, ühepäevaliblikas, mässaja ja lääne ühiskonnas tuuleveskitega võitleja. Ta loob idamaiseid skulptuure, et pääseda pidevalt kuhugi kaugemale.

Vähem sõnu, rohkem tegusid! Altnurme on oma näituste eessõnas välistanud oma visuaalide, nii maalide kui ka objektide puhul sõnalise lisa. Kuna traditsioonilised kohustuslikuks peetavad pealkirjad puuduvad, siis on vaatajal vaba voli neid tõlgendada just selles võtmes või kultuurikontekstis, nagu ise õigeks peab. Nii ei pruugi neid vaadata mitte romantiliste hingepeegelduste, vaid ülirealistlike keha sisevaadetena, kus ei puudu tema puhul oma annus sürrealismi. Igatahes peab igasse tema objekti süvenemisel avanema kolmas silm – siis saadakse tõeliselt aru, mida Altnurme tahab öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming