Lihtne elu Püha Isidori kaitse all

Erik Alalooga, kirglik kineetiline kunstnik

Näitus „LIHTNE ELU ” Tartu Kunstimajas 5. – 28. II .'Traditsioonilise arusaama kohaselt on leiutajate tegevuse eesmärk juba aastatuhandeid olnud inimtegevuse hõlbustamine, puudutagu see siis kodutöid või sõjategevust. Leiutusajaloo staaride töö tulemust ja edasiarendust näeme vuramas tänavatel, edastamas meile olulist ja ebaolulist infot igast ilmanurgast ning tukslemas vaiksel toonil vannitoas või köögis. Luuserite ponnistused on jäänud visanditeks ning pealtvaatajatele  närvikõdi pakkunud taevast alla sadades. Siiski võib neile lisada mõned, kelle leiutised töötasid tehniliselt laitmatult, kuid millest ei olnud ühiskonnale igapäevaelus mingit kasu. Ühe sellise näitena võib tuua I sajandil elanud Aleksandria Heroni, kes on tänapäevale joonistena pärandanud hulga masinaid ja mehhanisme, mis kellegi palehigi tilgavõrragi ei vähenda. Tema leiutiste hulka kuuluvad automaatsed purskkaevud, performatiivsed  altaritule jõul templiuksi avavad süsteemid, teatrimehhanismid, aelopiil jne. Puhtalt vaatemängu ja esteetilist naudingut pakkuma loodud leiutised on käsitletavad varaseima tehnoloogilise kunstina.

 Andrus Lauringsoni kureeritud tehnoloogilise kunsti näitusele „Lihtne elu” on kokku toodud ebakonventsionaalsete leiutajate järeltulijad, kelle väljamõeldistest käegakatsutavat tulu ei tõuse, küll aga varjavad nad  kodeeritud sõnumeid inimese ja tehnoloogia vastastikuste suhete kohta, vürtsiks juurde sotsiaalseid ning poliitilisi väljaütlemisi. Kunstiteost, mis paneb vabatahtlikult enda sõltuvusse tehnoloogiast, võib võrrelda hingamisaparaadi külge aheldatud inimesega. Tõsiasjal, et kunstiteose elu sõltub tehnoloogiast, on nii head kui halvad küljed. Erinevalt staatilisest kunstiteosest, mille vormilist ebaõnnestumist võib alati põhjendada  selle looja loominguliste taotlustega, lakkab tehnoloogiline taies autori küündimatuse puhul lihtsalt töötamast, kahandades valetamise võimaluse nullini. Sõltuvussuhte positiivseks küljeks on halastussurma võimalus halva kunstiteose puhul – stepsel seinast välja! Taavi Piibemanni „Nimeta” käsitlebki teose ja tehnoloogia sõltuvussuhet kõige varjamatumalt: ta on asendanud naturaalse jõuallika elektroonilisega.

Nõukaaegsete kodude juurde lahutamatult kuulunud küünlatule soojuse mõjul pöörlema hakkavate tilisevate inglikestega jõulukaunistus on läbi teinud tehnoloogilise hüppe, mis kahjuks andis äraspidise resultaadi agregaadi seiskumise näol. Elektroonika jõuetust tõttas asendama nutikas publik, kes hoolega puhudes inglikesed rõõmsalt lendlema pani. Ideel tuima tehnoloogia võimetusest täielikult asendada  loodusjõude tuli kahjuks lõivu maksta ilmselgelt autoripoolsele visuaalsele ja tehnilisele lihtsama vastupanu teed minekule. Mõtet oleks kindlasti andnud teostada atraktiivsemalt ning vastuolu kontrastsemalt välja tuues. Pidin nõustuma ühe kriitikust näitusekülastaja arvamusavaldusega kunstniku lati alt läbijooksmise kohta. Toomas Thetloffi lähenemine tehnoloogia pakutavale oli näituse kõige kontseptuaalsem,  aga ka tehnoloogiakaugem. Kõrvaklappidest kajakate kriiskeid kuulates oli vaatajal võimalus imetleda maailma kaarti, kus Venemaa kohal haigutab sinine meri.

Tõdemus passiivolekus neutraalse tehnoloogia (tuumaenergia) sõltuvusest tema kasutaja ambitsioonidest ja plaanidest kordab teada-tuntud hirmujutte inimese ennastsalgavatest pingutustest omada potentsiaali iseenda täielikuks hävitamiseks. Teose poliitiline probleem, bipolaarsuse ja  hegemoonia dilemma, tekitab tõelise nurkasurutuse tunde. Globaalne „suurte” vastasseis käib halastamatult üle kuue miljardi inimese pea, pakkumata vähimatki lootust Vahitorni kaanepildi taoliseks maiseks paradiisiks. Püüd apokalüptiliste hirmude vinti magusa esteetika abil üle keerata takerdub veidi lahjasse visuaalsesse kujundisse. Gloobuste ja maailma kaartide kasutamine oma mõttekäigule üleilmse haarde lisamiseks kuulub pigem installatsiooniõpikusse  kui originaalloomingusse. Jüri Ojaveri „Mõnikord kaob ära” veenab taas eesti skulptuuri kavalpea nipis oma töödele kõlavaid pealkirju panna, millest otseste seoste otsimine konkreetse taiesega on libedale teele minek, tulemuseks peen ninanips. Skulptuur ise – vanast vändaga kaevumehhanismist konstrueeritud primitiivne filminäitamise masin – elavdas mõtet rännata tagasi teaduslik-tehnilise revolutsiooni eelsesse aega, et siis naasta tänapäeva. Ehk oleks tulemus parem, inimsõbralikum, ökoloogilisem ja vähem ohtlik. Võib-olla suudaksime panna tehnoloogia tõesti inimkonda teenima, mitte asendama? Enriko Mäsak oma Tartu kõrgema kunstikooli 2008. aasta diplomitööga „Subjekt” käsitleb tehnoloogilise kunsti olulisimat dimensiooni, liikumist, puristlikumast aspektist. Mehhanismid on peidetud korrapärase  postamendi sisse, andes vaid aimu magneti jõust, mis paneb salapärase valge silindri närviliselt tõmblema. Kui teadlikult eirata silindri välise sarnasuse tõttu õllepurgiga tekkida võivaid tähenduslikke seoseid, jääb alles minimalistlik objekti kinemaatiline kvintessents, mis ei viita millelegi endast väljaspool. Kirke Kangro „Liikuvad sambad” on omamoodi prohvetlik kuulutus peatselt sisse õnnistatava Vabadussõja samba eeldatavale  äraleierdamisele, see asendab juba läilaks muutunud pronkssõduri temaatika kõiksugu kriitiliste kunstnike poolt.

Seda kõike ennetades on kunstnik sambakesed pannud vaikselt mööda galeriid ringi vurama, andes veel viimast korda inimestele juhtimispultide abil võimu monumendi teekonda suunata. Kaarel Kurismaa „CH CH CH” teostab tehnofoobide õudusunenäo, asendades inimese muusikainstrumentide taga elektroonikaga.  Konstantsete intervallide järel antud vaevu märgatav „kontsert” on puhastatud üliminimalistlikuks, andes märku maestro vääramatust liginemisest täiusele nii vormi- kui helikeeles. Ja lõpuks, minu teos „Demograafilise plahvatuse punane käsiraamat” esitab läbi irooniaprisma meeleheitliku plaani kunstlike vahenditega iivet tõsta. Ämblikkuvõrkudesse mähkunud statistikute pessimistlikud prognoosid rahvuse peatsest väljasuremisest on jõulistele  päästemeetoditele lisanud veel ühe – kondoomide perforeerimine nõela abil, mille käivitab suurejooneline mehhaaniline süsteem.

Hoidmaks ära tehnoloogilise kunsti näituste üsnagi sümptomaatilist vaatepilti, nukralt seisvat taiest sildiga „Out of order” („Ei tööta”) tasuks enne galeriisse sisenemist hetkeks pöörduda palves Püha Isidori (u 560–636) poole. Selle esimese entsüklopeedia koostaja kuulutas paavst Johannes Paulus II 2001. aastal  Interneti, arvutite ja programmeerijate kaitsepühakuks. Just tema eestkoste peale tasuks kineetikutel loota, kuna leiutajatel oma kaitsepühak puudub, kunstnike matroon Bologna Püha Katariina aga kardetavasti tehnikast suurt ei jaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming