Liiga palju kunsti?

Potentsiaalne klassika teeb õnnelikuks, aga piisab meisterlikust virvendusestki.

PEETER TALVISTU

Marie Kõljala näitus „Thank You for Looking“ ehk „Aitäh, et vaatad“ Tartu kunstimuuseumis 3. – 14. VI, Tartu ülikooli maaliosakonna magistritööde näitus Tartu Kunstimajas 3. – 21. VI ja Tartu kõrgema kunstikooli lõputööde näitus Nooruse galeriis 1. VI – 15. VII.

Marie Kõljala magistrinäitus „Aitäh, et vaatad“ oli tema arenguteel loogiline samm tagasi: just varasem abstraktse ruumilisuse saavutamine lõuendi piire lõhkumata oligi suur saavutus.

Marika Agu

Tartu ülikooli maalieriala magistrantuuri eelmise aasta lõpetajate ühisnäitus oli Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel. Seal osales ka Marie Kõljalg, kuigi otsustas viimasel hetkel lõpetamise edasi lükata. Sel aastal oli mitmete juhuste kokkulangemisel muuseumi galeriipind ainult tema magistrilõpuseeria päralt ning tema ise Tartu kahe kunstikõrgkooli tänavuste lõpetamiste staar.

Staar Marie Kõljalg. Kõljala kolme aasta eest esitletud bakalaureuseprojekt koosnes neljast suurest abstraktsest maalist, kus võikalt voolav roosa lihamass täitis must-valged ruumid. Vahepeal on ta koos ülejäänud Eesti maalikunstiga liikunud kammitseva lõuendi piiridest kolmemõõtmelisse maailma. Magistrinäitus „Thank You for Looking“ ehk „Aitäh, et vaatad“ oli aga loogiline samm tagasi, sest abstraktse ruumilisuse saavutamine lõuendi piire lõhkumata on hoopiski suurem saavutus. Näituse koondav element oli kontseptsioon ehk magistritöö tekstiline osa. Tuleb tõdeda, et tegemist oli ühe parema komplekti saatva tekstiga, mida lõpetajate ja ilmselt üldse kujutavate kunstnike puhul lugenud olen.

Kõljalg käsitles vaatamise probleemi: lukuaugust piilumisest järelevalveühiskonna kaamerakesksuseni. Maalide kõrval oli saalidesse toodud auklikuks lõigutud sitskardin, kaks lõuendile trükitud Gori karikatuuri piiluva koristajamutiga ning mitme projektoriga videoinstallatsioon väikeses nii-öelda koopasaalis. Teksti abil jooksis see kõik teemaga ilusasti kokku, kahjuks surus kontseptsioon detailid näituse ühte tõlgendamisvõimalusse ning see kaotas teksti lugemise eelse nauditava absurdsuse ja üksikelementide ebakõla. Võttes arvesse, et Tartu kunstikoolide ülejäänud lõpetajad mahutati tihkelt täis tuubituna kahele ekspositsioonipinnale, aga Kõljalg oli saanud üksinda enda valdusse ruumid, mida praegu täidab Tõnis Saadoja personaalnäitus, on komisjoni üksmeelne kõrgeim hinnang ja kiitus mõistetav, kuid ka ausalt välja teenitud.

Ülikooli maaliosakonna teised magistriõppe lõpetajad olid tihkelt pressitud Tartu Kunstimajja, kus tuli töid ka akende ette molbertitele seada. Riina-Ingel Keskpaiga „Memorabiilias“ on ühendatud arhitektuurivormid (kasvuhoonetest konstrueeritud sakraalehitised?) ja figuurid pehmetes toonides unenäoliseks mälestusteilmaks. Pole kindel, kas eri mõõdus teoste rohkus seeria tugevusele ikka kaasa aitab, sest Keskpaiga väikseid maale jätkus ka „igaveseks magistrandiks“ saanud Margus Loki suurte lõuendite vahele ja peale. Lokk esitles maalide varasemaid versioone aprilli lõpus Jakobi galeriis, kuid kahjuks ei päästnud ka sel korral tema väga hea joonistus- ja figuuritabamise oskus kiirustavat ja pealiskaudset üldmuljet. Väljapaistvaim bakalaureusekraadi kaitsja Siiri Jüris andis portreede seerias edasi portreteeritavate olemust ja sõna otseses mõttes tühistas selle ehk pühkis maalilt näojooned. Seriaalsus ei andnud portreedele kui sellistele küll otseselt midagi juurde. Juba vanemad lõpetajad Anne Moggom ja Helle Lõhmus olid kõige traditsioonilisemad. Moggomi veevirvendused mõjusid tõeliselt nauditavalt ning Lõhmus oli kujutanud metsa ja puid lausa kahes võtmes. Ilmselgelt tulenes mõlema lõpetaja maalide mõjusus pikast loodusekogemusest. Kahjuks olid kõige kehvema stardipositsiooni saanud bakalaureuseõppe lõpetaja Triin Marts ja magistrant Agnes Liping, kelle töödele monumentaalgaleriis vaevu õhku jätkus. Martsi mägimaastike looduslikkust ja karplinnaosade mänguväljakute geomeetrilisust vastandavates maalides puudus selge seostatus ning Lipingu suur seeria vesiseid abstraktseid akrüüle näis olevat küll läbi mõeldud, kuid oli üllatustevaba.

TKKi lõputööde näitus kui kilukarp. See, kuidas Tartu kõrgem kunstikool on juba mitmendat aastat oma Nooruse galeriist suutnud tõelise kilukarbi teha, väärib omamoodi imetlust, kuid tähendab ka seda, et mitte ühelgi lõpetajal ei ole selles ruumis võimalust esile tõusta. Seetõttu võivad näiteks skulptuurilõpetajad Robert Brok ja Mari Hiiemäe, kelle meisterlikult viimistletud teosed olid eksponeeritud koolis, ning väga mõnusas joonekirjas maalingutega Turu tänava spordihoone fuajee seinad katnud Merili Sulg õnne tänada. Tõenäoliselt ei satu neid uudistama kunstihuviliste hordid, kuid vähemalt on neil eksponeerimistingimused. Nooruses esinevate skulptorite töödest on kahtlemata huvitavaim Aleks Poolaki töö „Poeg on isa“, küll on aga juhendaja Tõnis Paberiti mõju selgelt näha. Julge erekollane värvivalik ning huvitav kahe postamendiga eksponeerimisviis tõsiselt lummava figuurikäsitlusega lubavad Tartu skulptuurikoolkonnale järjekordset värskendust. Suures esimese korruse saalis jääb silma ka kaks maalikomplekti, kuid mõlema suurim miinus ongi lõputöö mõistmine komplektina. Juba varasemalt oma õhuliste ja nauditava pintslitööga maastikega silma jäänud Malle Raet on maalidesse joonistuslikkust varemgi toonud. Sellelgi korral on lõuendid seda tihkelt täis, meeldivaima elamuse pakuvad just vabad laiade tõmmetega maalipinnad. Katrin Maask on portreteerinud varjupaiga koeri ning teinud seda ilmselge tundlikkusega. Esitletud komplekti asemel oleks aga piisanud kolmest-neljast suureks tõmmatud ekspressiivsemast silmapaarist, praegu jääb domineerima killustatus ning nõrgemate lahenduste paljusus.

Nooruse keldris on privaatsema olemise leidnud Kristel Sergo ja Sandra Lepik (alias Ruudu Rahumaru). Sergo on oma ekspositsiooni läbi töötanud, aga on selle ka üle töötanud: suured valguskastid ei anna visandivihiku lappamise privaatsusele juurde ning nende kohmakas teostus on suureks miinuseks. Rahumaru jõuab iga uue väljapanekuga oma juhendaja Peeter Lauritsa tunnetusele lähemale ning astub isegi varba peale. Kahjuks on aga tema loomupärane metsikus ja soovimatus kirjutamata reeglitega tegemist teha kuidagi kohitsetud.

Ülikooli ja kõrgema kunstikooli puhul on ikka tulnud rääkida ruumikitsikusest, sel aastal paistab see eriti teravalt silma. Kuid sama problemaatiliseks võivad osutuda ka liigne seriaalsus ja konflikti kunstlik loomine. On aga hea meel, kui lõpetamisel kohtab potentsiaalset tulevast kunstiklassikat. Mõnikord võib aga piisata ka lihtsast, kuid meisterlikust veepinna virvendusest.