Lilian Linnaks 27. II 1929 – 28. III 2016

Eesti kunstiväli on jäänud vaesemaks ühe olulise inimese võrra. Lahkunud on metalli- ja ehtekunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Lilian Linnaks. Tema näol oli tegu mitmekülgse loojaga, kelle isiksusse kuulusid põimituna kunstniku, tootedisaineri, õpetaja ja uurija jooned.

Lilian Linnaks läks Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti õppima 1952. aastal, lõpetas selle metallehistöö erialal 1958. ja järgmisel aastal debüteeris kunstnikuna. Peagi pärast kooli lõpetamist töötas ta põgusalt (1960–1962), kuid tulemuslikult kunstnikuna tehases Estoplast. Ta muutis otsustavalt sealse toodangu ilmet, kavandades lühikese ajaga seeria lihtsa vormiga piimklaasist kuplitega kombineeritavaid valgusteid, mis kujundasid siinse argikeskkonna ilmet aasta­kümneid.

Aastatel 1962–1965 oli Lilian Linnaks Moskva Kõrgema Kunsttööstuskooli aspirant. Ta uuris alumiiniumi kasutamist tarbekunstis, rehabiliteerides omamoodi selle jõudsalt argiellu tulvanud materjali. Ta oli alumiiniumi kunstilise potentsiaali taasavaja ka kunstnikuna, rakendades uudsete võtetena näiteks selle toonimist ja emailimist. Sellest annavad tunnistust mitmed tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse kuuluvad õõnesvormid 1960. aastatest, näiteks vaasid „Rahe“ ja „Sula“ (mõlemad 1972), seinaplaadid „Elevandid“ (1970), „Rannakivid“ ja „Kevadine“ (mõlemad 1973) ning mitmed teised tööd. Tema käsitlus „Alumiinium kunstis“ ilmus 1988. aastal.

Kavandanud 1960. aastal mõned rinnanõelad kunstitoodete kombinaadi toodangusse, pühendus Lilian Linnaks 1970. aastate algusest peale põhjalikumalt ehteloomingule. Ta pälvis tähelepanu isikupärase maalilisusega oma tööde faktuuris, toonides ja materjalides (kaelaehe „Plikad peas“, 1970, ETDM) ning kontrastidega, mida pakuvad neisse paigutatud, tihti läbipaistmatud, kunstniku enda lihvitud kivid (kaelaehe „Valge ahhaat“, 1975, ETDM). 1970. aastate teisel poolel sai kividest tema ehetes domineeriv maht (kaelaehe „Kivililled“, 1978, ETDM), ehted ise olid geomeetriliselt ranged ja monumentaalsed, 1980. aastate lõpust aga taas maalilised maastikud (kõrvarõngad „Tiivad“, 1987, ETDM).

1965. aastast tegutses Lilian Linnaks peaaegu kolme kümnendi vältel õppejõuna ERKIs, 1990. aastast professorina, suunates mitme põlvkonna tarbekunstnike ja disainerite kujunemist. 1994. aastast oli Lilian Linnaks Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Tema esimene personaalnäitus toimus 1968. aastal, viimati anti ulatuslik ülevaade kunstniku loomingust ETDMi näitustesarjas „Klassikud“ 2008. aastal.

Lilian Linnaks on olnud paljudele teenäitaja ja suunaja, hea kolleeg ja õpetaja, keda jäädakse mäletama inimliku, sirgjoonelise ja ausa kaaslasena.

Ta oskas võtta parima oma teele sattunud võimalustest ning seeläbi ka palju anda. Tema kohalolek jääb alati tajutavaks.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Disainerite Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht