Lillelaps ja partisan

Tarrvi Laamann: „Halbadest asjadest või poliitikast rääkimine ei vii kuhugi, heade asjade kultiveerimine, kas või reggae-pidude kaudu, muudab maailma paremaks, inimesed avatumaks, vabamaks.“

TRIINU SOIKMETS

Tarrvi Laamanni näitus „I & I“ arhitektuuri- ja disainigaleriis kuni 7. III. Näitus kuulub Vabaduse galerii programmi.

DJ-kursus vanalinnas Vene tänaval. Kultuuriklubi Kelm tagatoas kõlab filmi „Trainspotting“ lõpustseenist tuttav kultuslik „Born Slippy. NUXX“. See progressiivse trance’i, kaotatud paradiisi ja igavese taastuleku rütmidest rappuv hitt ei ole küll osa Tarrvi Laamanni enda tavapärasest set’ist, vaid tema kursusel osaleva õpilase omast, kuid annab kontekstile sümboolsuse. Sisedialoog on märksõnaks nimetatud loo ja ka Laamanni uue näituse „I & I“ ehk „Mina ja mina“ puhul.

Ja nii nagu „Born Slippy“ autorid on öelnud, et lugu oli algselt mõeldud naljana, püüab ka Laamann oma näituse, selle pealkirja kui ka iseenda kulul veidi veiderdada. „Sadolini preemia on garanteeritud!“ teatab ta laia naeratuse saatel ning demonstreerib kunstnike liidu hoone katusekorruse ateljees värvikirevaid töid ja fantaasiaküllaseid tehnikaid: monotrükk, puulõiketrükk, õlimaal, akrüülmaal, viltpliiatsijoonistus. Päev enne näituse avamist pakib ta need transportimiseks hoolikalt musta kontaktkilesse ning räägib – nüüd juba tõsimeeli – uuringust, mille tulemuste kohaselt pakub inimestele kõige suuremat alateadlikku naudingut vaatepilt teisest töötavast inimesest, voolavast veest ja elavast tulest. Mu vaimusilmas kangastuv tuletõrjuja ning sisekõrvas kostev küsimus, kas paigutada uus info kasutute faktide või kunstiteaduslike nippide kategooriasse, saab korraks olulisemaks kui eesseisev intervjuu.

Näitusel „I & I“ on kolm toimumiskohta ja neli kuraatorit. Mida need neli andsid sellele näitusele sellist, mida üks poleks suutnud?

Igaühel on oma oskus, üks keskendub ühele, teine teisele. Mina ise ei ole galerist, sest ma ei oska neid asju. Ma ei ole sõna-, olen rohkem visuaalimeister. Sellepärast ongi vaja erinevaid inimesi. Toon näite: mõne mängufilmi puhul on režissöör, stsenarist, produtsent ja näitleja üks isik, võib-olla see film tuleb hea, aga tõenäoliselt tuleb siiski pigem halb. Tegelikult on vaja igasse rolli eraldi inimest, kokku kuni tuhandeid inimesi. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Tarrvi Laamann on alati valmis oma näituse, selle pealkirja ja ka iseenda kulul veidi nalja viskama.

Endel Apsalon

Millised on sinu liistud? Ütlesid, et oled rohkem visuaalimeister, aga sa oled ka DJ.

Visuaalimeister on ehk liiga spetsiifiline. Võib-olla olen ma rohkem emotsioonimeister. Mitte et ma valdaksin seda täiuslikult, aga ma võin olla väga emotsionaalne ükskõik mis alal. Ma püüan olla – keegi kunagi kuskil kirjutas – maailmaparandaja. Eks seegi kõlab nagu klišee, aga hipiliku maailmavaate juures ma usun, et halbadest asjadest või poliitikast rääkimine ei vii kuhugi, heade asjade kultiveerimine, kas või reggae-pidude kaudu, muudab maailma paremaks, inimesed avatumaks, vabamaks. Vabadust hindan ma väga, kohe austan. Kas või vabadust valida, vabadust reisida. See on luksus.

Mis värk sul on selle austusega? Sõna „respekt“ on sulle justkui sidesõna. Mida see täpselt sinu meelest tähendab?

See tähendab sellist olekut, milliseks mina tahan muutuda. Et ma suudan austada ka kõike seda, mis mulle endale on võib-olla vastumeelt, aga kellelegi teisele väga meeldib. Näiteks kas või kommunismi respektimine – mina sellesse ei usu, aga sinu õigus on seda teha. Tapmist, asjatut suvalist tapmist ei saa ma kindlasti aktsepteerida, aga saan aru inimesest, kes tapab. Kui tema senine elu on teda selleni viinud, kui tal ei ole enam muud võimalust, keegi pole teda aidanud, kõik on kuidagi halvasti kokku sattunud. Ma tahan temast aru saada, ma vähemalt püüan seda teha.

Ära kritiseeri patustajat, vaid pattu.

Jah, võib-olla tõesti. See on hästi öeldud selle pika vastuse kokkuvõtteks.

Oma reisiraamatus „Minu Jamaica“ oled öelnud, et Montego Bay on ebameeldiv linn, kuna suur turistide hulk tõmbab sinna ligi negatiivse energiaga inimesi. Millised need inimesed on?

Pimestunud. Kes leiavad, et röövimine on OK. Lihtsalt võtmine on OK. Hirmutamine on OK, kui see pühitseb eesmärki ehk saada raha. Või valetamine on OK. See kõik on negatiivne energia. Montego Bay väljendab üleforsseeritud kapitalismi, selle halba külge. Seal on palju rumalaid inimesi, kes seda olukorda võimendavad, kes on kerge saak kohalikule sulile.

Kui sulide sihtmärgid ise nii rumalad on, kas saab siis suli süüdistada? Öeldakse ju, et lollidelt tulebki raha ära võtta.

Jah ja ei. Need nn lollid võivad oma raha ka viietärnihotellis ära kulutada, sealtkaudu saab sellest legaalsel ja ausal viisil kellegi teenistus. Suhteliselt rumal inimene annab nagunii vabatahtlikult oma raha ära – McDonald’sis või muus plastmasstoidukohas –, seda ei pea temalt ära võtma. See on see, mida ta ise tahab teha, vaba tahte ja karma seaduspärasus ei ole rikutud.

Sinu uutel näitustel on töid peale Jamaica ka Itaaliast, Indiast ja Kuubast. Ma tsiteeriksin siinkohal Somaalia päritolu briti poeeti ja aktivisti Warshan Shire’it, kes ühes luuletuses hoiab süles atlast ja küsib sellelt, kust kohast maailmal valutab. Ja atlas vastab: „Igalt poolt. Igalt poolt. Igalt poolt.“* Kust kohast valutab sinu arvates maailmal kõige rohkem?

Ma peaksin valima Itaalia ja Kuuba vahel. Mulle tundub, et Itaalias kipub kõik väga tehislikuks minema, kas või alates ületöödeldud pastast ja luksustoote staatusesse tõstetud Rafaello kommidest. Kuubas kohtusin aga orjapidajaliku süsteemi, nn babülonismiga. Need, kellel on võim, võivad olla kas head või halvad mõisnikud, seal sattusid nad olema viimast sorti. Näiteks ei olnud poes süüa, kuigi inimestel rahanatukest isegi oli. See oli masendav, nagu flashback Nõukogude aega, igasuguse nostalgiata.

Saan ma õigesti aru, et see, et Itaalias on pasta üle töödeldud ja Kuubas ei saa poest süüa osta, on suurem maailmavalu kui see, et Indias toimub massiline tüdrukute väärkohtlemine? Nende tüdrukute, kelle sa kaasasid ka oma maalide loomise juurde?

Ma ei paneks neid päris niimoodi kõrvuti. Indias olid kaasatud minu maalimisprotsessi väärkoheldud tüdrukute kõrval ka eliitkoolide õpilased ja hindu mungad. Osalejad olid eri süsteemidest: ususüsteemist, koolisüsteemist ja kolmandaks nii-öelda hammasrataste vahele jäänute süsteemist. Loomulikult on kurb näha õnnetu minevikuga inimesi ja Indias on neid väga palju, mõni templitänav on palistatud kerjuste ja santidega. Aga kõikidele nendele ei saa hädavajalikku abi osutada. Kaasates osa neist oma maalide loomise juurde, tõin nende vähestegi ellu natuke värvi ja vabadust. Lastele meeldib joonistada, loovus on äge!

* Warshan Shire, „What They Did Yesterday Afternoon“

[—]

later that night / i held an atlas in my lap / ran my fingers across the whole world / and whispered / where does it hurt? / it answered: / everywhere. everywhere. everywhere.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming