Lineaarse kunstiajaloo aeg on otsas

R. V.

Ungari kunstiteoreetiku ja -ajaloolasega Edit Andrásiga vestleb Reet Varblane      Edit Andrási uurimisvaldkond hõlmab nii  Ameerika Ühendriikide kui ka Kesk- ja Ida-E uroopa ning Venemaa nüüdiskunsti ja teooriat, postsotsialistliku regiooni üleminekuaastaid kui ka feminismi, kunstikriitikat ja -teooriat. 2002. aastast peale on ta Ungari Teaduste Akadeemia kunstiajaloo uurimisinstituudi vanemteadur. Ta on töötanud Ungari Teaduste Akadeemia kunstikogu peakuraatori ning arhiivi juhatajana, ajakirjade Műértő (Ungari kunstiajaleht) ja  Új Művészet (Kunst Täna) New Yorgi korrespondendina, olnud Fulbrighti stipendiaat New Yorgi ülikooli juures, kui nimetada vaid mõned tema ametid.   

Osalesite Tallinnas Clarki instituudi ja EKA kunstiteaduse instituudi ühisseminaril, kus arutati Kesk- ja Ida-Euroopa kunstiajaloo kirjutamisviiside üle. Mis kunstiajalooga lahti on, et see ei vaja mitte ainult uuesti kirjutamist, vaid ka kirjutamisviiside üle tuleb ikka ja jälle arutada? 

See näiliselt lihtne küsimus osutab tegelikult mitmele keerulisele probleemile. Kõigepealt lähen tagasi selle seminari tekkimise juurde. Piotr Piotrowski, Kesk- ja Ida-Euroopa kunstiuurimise saadik väljaspool meie regiooni, on Clarki uurimisinstituudi stipendiaat. Instituut  oli alustanud seda sorti kunstiajaloo ümberkirjutamise arutamise programmidega juba varem: esimene puudutas Lõuna-Aafrika Vabariiki. Instituut sai Melloni fondilt uue stipendiumi, et jätkata samalaadset uurimisprogrammi. Piotrowski juhtus sellest kuulma ning tegi ettepaneku, et see võiks hõlmata seekord Kesk- ja Ida-Euroopat, mis on ju igati loogiline, sest meie ühiskond on hiljaaegu teinud läbi suured muudatused, see puudutab ka kultuuri (kunsti)käsitlemist.

Kui nüüd tulla otsesemalt küsimuse juurde, siis kas nn uus kunstiajalugu, mis pole sugugi enam nii uus, ehk visuaalse kultuuri kriitiline teooria üldse on sobilik meie regiooni kunsti vaatlemiseks? Kas juba eksisteerivat kunstiajalugu üle lugedes, kunstinähtusi üle vaadates on nende uuesti mõtestamisel vajalik kasutada postkolonialistlikku teooriat, soolist ja queer’likku (homoseksuaalset) jne lähenemist? Kas ja millisel määral need  teoreetilised konstruktsioonid on õiged meie sootsiumi uurimisel? Tallinna seminar oli mitmete maade uurijate esimene kokkusaamine, kus polnud seatudki eesmärgiks lõplike tulemusteni jõudmist. Aga kõlama jäi see, et anglosaksi visuaalkultuuri kriitilist teooriat tuleb kasutada paindlikult: teooria ning viis, kuidas seda on Kesk- ja Ida-Euroopa kunstinähtuste puhul kasutatud, on ise asjad, sest siinsed vajadused,  ülesanded on niivõrd teised. Praeguses lähenemises ei ole enam tähtis, kes on mingi kunstinähtuse juurde esimesena jõudnud, kes on looja ja kes selle ülevõtja, oluline on, miks üks või teine nähtus on üle võetud, milliseks on kohandatud ja mis tähendus on sellel uues kohas olnud. Lineaarset kunstiajalugu ei ole enam, selle asemel on palju kunstiajaloo versioone ehk horisontaalne kunstiajalugu, kus pole enam võistlevat hierarhiat. Muuseas, oli  väga huvitav kuulda, et ka Ameerika Ühendriikides ollakse kunstiajaloo kirjutamisega hädas: kunstimõiste ehk see, mis kuulub kunsti alla, on taas enam kui segane. Saame rääkida kultuurist, visuaalsest kultuurist ning siis millestki, mis kuulub sinna, aga millisel viisil, mis ulatuses, pole enam selge. Teine kokkusaamise põhjus oli võrgustiku loomine (või taastamine), seda iseäranis nüüd, kui kõik kõnealused riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Võrgustiku üks eesmärk  on ühise väljaande, uurimuste kogumiku koostamine ja väljaandmine, enese nähtavakstegemine. Selle taga oli loomulikult ka oma kohaliku kunstiajaloo uuesti kirjutamise tarve, mille tõttu tõstatati palju mahlaseid küsimusi nagu rahvuslus, mälu, ajalise nihkega millegi juurde jõudmine jne. 

Vaatamata sellele, et kunstiajaloo kirjutamisega ollakse hädas ka suurtel, vanadel anglosaksi maadel, vajavad inimesed nii-öelda suuri kunstiajaloo üldkäsitlusi, midagi mahukat ja kaunist ühtede kaante vahel. Kas on reaalne, et endise sotsialistliku leeri väikeste maade kunst ka sinna jõuab või jääb kõik ikka endiseks, et on  suured ja väikesed vennad ning õed? 

Just sellesse vastuollu tahtsimegi oma seminariga sekkuda. Kuigi keskus ja perifeeria ei ole enam vastandatud, teoorias selliseid mõisteid  enam ei kasutata, ihatakse ikka peamist kaanonit (suurt kunstiajalugu) ja mitte ainult vanade keskuste kirjutatud ajaloos, vaid n-ö perifeeria tahab ennast näha just keskse kaanoni valguses, ennast sinna mahutada. Ka see oli seminari üks kuumi arutlusteemasid. Ei ole enam perifeeriat, vaid üksteise kõrval eksisteerivad lokaalsed erivariandid. Neid paralleelselt tegutsevaid erivariante ei annagi esimesel pilgul ehk eristada, mis teeb asja keerulisemaks,  kuid ka huvitavamaks. Suur kunstiajalugu on siiani olemas, kuid sellel pole enam niisugust tähendust nagu varem. Meie seminari järeldus oligi, et lineaarne, hierarhiline kunstiajalugu on kriisis, sellist kirjutamisviisi ei saa jätkata. 

Te ei ole esimest korda Eestis: möödunud kevadel oli teil EKA kunstiteaduse instituudis loengutsükkel, te olite haaratud Keskja Ida-Euroopa esimese suure soopõhise kunstiprojekti uurimistiimi jne, teil on Eesti kunstist ning ka kunstiajaloost ettekujutus olemas. Kas Eesti ja Ungari kunstiajaloo kirjutamisel tuleb lähtuda väga erinevatest  põhimõtetest, tuua välja eri aspekte? 

Aasta tagasi EKAs loenguid pidada oli tõeliselt  huvitav kogemus. Sain aru, et postsotsialistlike ja -sovetimaade vahel on tohutu erinevus. See, mida kuulsin tudengite käest meie seminarides, oli mulle küllalt šokeeriv. Kui nägin Kristina Normani pronkssõduri videot, siis oli mulle kohe selge, et see peab kuuluma Kesk- ja Ida-Euroopa videokunsti (1989–2009) antoloogiasse „Transitland” („Transiitmaa”), mida ma just siis kokku panin. Sellist valulist vastuseisu, nagu on teie lähiajaloos, ei ole Ungaris. Ka  Ungari ajaloos on valulisi momente nagu 1956. aasta revolutsioon, kuid praegu puudub Ungaris vene elanikkond ja me võime Nõukogude Liidu täielikult unustada, kui vaid soovime. Eestis on ajalugu märksa nähtavam kas või vene elanikkonna tõttu. See on üks asi. Teine asi on, kui Ungaris hakkasime tegelema mälu, meenutamise, monumentide problemaatikaga, siis sai selgeks, et see problemaatika on kunstiajaloost siiani kõrvale tõrjutud, aga on siiski  üks võtmeküsimusi. Ei saa eitada, et Eestis on tugevaid, kriitilise mõtlemisega kunstiteadlasi nagu Katrin Kivimaa, Andres Kurg jt, kes on võimelised kirjutama uut kunstiajalugu.     

Kas vanamoodi kunstiajaloo kirjutamise  aeg on möödas või on lähtumine kriitilisest visuaalsest teooriast üks viis teiste kõrval? 

Üks on selge, et ühte õiget kunstiajalugu, selle kirjutamisviisi ei ole. Ei ole ühte kasutamisretsepti, sest ajalugu ja kunst on niivõrd tormilised  olnud, isegi Baltimaadel ei saa seda ühtede põhimõtete järgi kirjutada. On olemas arenenud, kriitilisel visuaalsel teoorial põhinev kunstiajalugu, aga samas ei kao kuhugi ka rahvuslik, dokumenteeriv, kirjeldav kunstiajalugu. Kuid kui nähtusi on vaja tõlgendada, siis ei saa hakkama kriitilise teooriata.   

Mida arvate meie regiooni kohta kirjutatud kunstiajaloost, mille on teinud keegi väljastpoolt, kellel ei ole olnud aega ja võimalust seda põhjalikult uurida? Näiteks ameerika kunstiteadlase Steven Mansbachi XX sajani alguse avangardi ajalugu.     

Arusaamad on muutunud. Kui võrrelda suuri meie regiooni puudutavaid uurimuslikke näitusi nagu 1999. aasta Stockholmi Moderna Museeti „After the Wall” („Pärast müüri langemist”), mida kureerisid Bojana Pejić ja David Elliott, ning möödunud aastal Viinis  ning nüüd Varssavis eksponeeritavat Bojana Pejići kureeritud „Gender Checki” („Soolisuse kontroll”), siis on ka nende puhul näha suur erinevus. Bojana Pejić tegi „After the Wall’i” valiku üksinda, kuid arvestades kohalikke soovitusi, seal tehtud uurimusi. „Gender Check’i” ettevalmistamisega olid seotud kõigi osalevate maade eksperdid, kes esitasid üksteisele oma uurimistulemuse. Nii on „Gender Check” valminud ühistööna, kuigi ka selle kuraator  on Bojana Pejić. Oluline on just dialoog. Seda tõestas ka Clarki instituudi ja EKA kunstiteaduse instituudi seminar.

Üles kirjutanud R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming