Linnakunst

Andri Ksenofontov

Silver Vahtre ja Ignar Fjuki väljapanek „Nähtamatu arhitektuur. Kreatiivne apertseptsioon” Tallinna Linnagaleriis 18. II – 7. III , Paul Kuimeti näitus „In Vicinity” Hobusepea galeriis 10. – 22. III , Sally stuudio näitus eksperimentaalgaleriis Vabaduse väljaku tunnelis,  Paizs Péteri näitus „Inspiratsioon” Ungari Instituudis 29. I – 19. II , Levente Hermani maalinäitus „Kavandid eraarmee jaoks” kuni 14. IV , Urmas Miku näitus Hausis 9. II – 9. III , näitus „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust” Tallinna Kunstihoones kuni 1. IV , näitus „Muutliku vikerkaare all” Adamson-Ericu muuseumis 7. XI 2009 – 21. III ,  Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja näitus „21.05.09 ja 14.06.09” Kunstihoone galeriis 25. II – 21. III , Urmas Pedaniku näitus „Vaated” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 28. III .      Linn on tehiskeskkond, kus inimene ei leia  nagu kodus kui kindluses üksnes kaitset väliste ohtude eest, vaid ka kütet, vett, toidupoolist, arstiabi, haridust, meelelahutust. Mis peaasi, linnades kogutakse ja säilitatakse teadmisi, linnadesse on koondatud teabetöötlus. Tänapäeval ei käida Assamallas maad kuulamas ega plangult Izvestijat lugemas. Nüüd tuleb sihipäraselt suunatud informatsioon Internetist ise kätte, näiteks artinfo postiloendist. Kui lülitada end linna optilise kaabli võrku, võib  jälgida naabri elu igat minutit reality show’s või kaasa elada merikotkaste munahaudumisele otsestriimis. Planeedi sidesatelliitide võrgu kaudu, võib jälgida arvutiekraanilt kogu maailma nagu köögiaknast tagahoovi.

Kui varem liikus informatsioon hajutatult, väikeste ojade ja niredena, mis vahel ootamatult pinnale kerkisid ja märkamatult pinnasesse valgusid, siis tänapäeval tulvavad teabejõed kokku reservuaaridesse-infopankadesse. Seal  loksuvad hiidlained ja sigivad koletised nagu maadeavastamise ajastu ookeanides. Infotulva stiihias lagunevad jutumärgid nurksulgudeks, lood diskursusteks ja narratiivideks, saated show’deks ja stream’ideks. See on loomulik muutus, evolutsioon. Ent Interneti ohjeldamatus teabevoos on kõik hääled valjud, mõttelõng kaob käest, arvamus moondub hõlpsasti veendumuseks ja pettus enesepettuseks. Kurjast on see, kui infotöötluse musklit pumbates närbub  vaatlusvõime. Kui linnaplaneerimine muutub kanapimedaks nokkimiseks ning majanduslik investeerimine mullipuhumiseks. Kui me ei jälgi enam, mis tegelikult toimub, vaid laseme end pimestada netikommentaaride ja onlinebörsioperatsioonide õhinas. Kui meediasonimisest ärgates märkame ehmatusega unenägude ja lubaduste täitumise asemel pohmelli. Palun, klaasrist. Palun, tühjaks jäänud valglinnakud.

Me peame ikka veel õppima, kuidas ratsutada  sellel kihutaval elukal, linnal. Artinfost saabus teade, et Tallinna Linnagalerii käivitas eksperimentaalse ja enneolematult mahuka näituseseeria üldpealkirjaga „Cityscape” („Linnamaastik”), mis kestab 18. II –16. I 2011. Selle aja sees toimub 15 nii lokaalset kui rahvusvahelist, nii personaal- kui grupinäitust, mille fookus hõlmab linnakeskkonna ning sealsete muutustega seotud problemaatika. Galerii on mõeldud „välja pakkuda kui  katsepolügoon eelkõige kunstnikele, aga ka teistele loovinimestele, sellelt tõukudes jõuaksime ehk uute teadmisteni selle kohta, millist väärtuskeskkonda linnas produtseeritakse või ei produtseerita. Samavõrra huvitavad kuraatoreid ka kõikvõimalikud mentaalsed ja aistingulised, subkultuurilised linnatajud, afektid, ruumid”. Esimene oli Silver Vahtre ja Ignar Fjuki väljapanek „Nähtamatu arhitektuuri kreatiivne apertseptsioon”. Pressiteates  selgitatakse: „Kui pertseptsioon on tajumine, objektiivse tegelikkuse peegeldumine psüühikas meelte kaudu, siis apertseptsioon ei ole mitte selle vastand, vaid tähendab taju sõltumist inimese psüühilisest seisundist ja kogemustest, teisisõnu see, mida näeme, on meie endi süü. Näitusel on selline totter pealkiri meenutamaks 70ndatel kunstiinstituudi arhitektuuriosakonnas vohanud võõrsõnadega eputamist”.

Silver Vahtre ja Ignar Fjuk sündisid ehmatusest, kui elamuehitustööstus suutis  lühikese ajaga täita suuri alasid ühetaoliste ja igavailmeliste hoonetega. Need pildid on täis nooruslikku rabelemist ja lõbusat irooniat. See kuidas kinnisvarabuum on asendanud loodusja külamaastiku valglinnamaastikuga autori kodukohas, on teemaks Paul Kuimeti näitusel „In Vicinity” („Ümbruskonnas”) Hobusepea galeriis. Fotod ja video on vaiksed, nukrad, leplikud. Linnagalerii „eksperimenti” saadab Vabaduse väljaku tunneli „eksperimentaalgalerii”,  kus praegu on väljas Sally stuudio õpilaste pildilised ettepanekud, mida võiks muuta Tallinna linnaruumis. Need tööd on taas lõbusad. Siin tähendab eksperiment õpilaste katsetust ehk hoogsat käeproovimist, mis iseloomustab kõiki Sally stuudio näitusi, nagu ka viimases käeteemalises näituseprojektis SEB -galeriis. Lükkame pendli jälle nukramasse suunda ning külastame meie igapäevast prahti täis maastikku Levente Hermani maalinäitusel „Kavandid  eraarmee jaoks” Ungari instituudis. Linn on ilus. Kui seda hoole ja armastusega ehitada, kui avada silmad unistustele, mis on linnaruumis juba materiaalse kesta leidnud. Kui rääkida kaasajast, siis viimane suur linnaunistus on pärit popkunsti perioodist, kui valitses veel üldine usk mõistuspärasesse progressi. Tehiskeskkonna esteetikat ülistab enamik töid näitusel „POPart Forever” („Popkunst igavesti”) Kumus. Tolleaegse progressiideoloogia võib  kokku võtta Rein Raamatu animafilmiga „Värvilind”, mille kunstnikuks oli Leonhard Lapin. Hiljuti oli Hausi galeriis väljas Urmas Miku näitus „Matemaatilised suhted”. Ta lävis sama popkunstnike seltskonnaga, kellest paljud, nagu ta isegi, olid arhitektid. Ent Urmas Miku töödes on rohkem matemaatilist arvestust, musti endassesulguvaid lõhesid. Linn ei ole tema loomingus enam popiunelma kunstimeedium ise, vaid kunsti keskkond. Vaatamata kõikidele  ajaloo tagasilöökidele ja pettumustele, leiab loov vaim alati võimaluse siduda ratsionaalset mõtlemist kunstiga.

Paizs Péteri disainiutoopiat „Inspiratsioon” sai hiljaaegu näha Ungari instituudis. Ta on saanud inspiratsiooni Mondrianilt ja Vasarelylt. Paizs Péter mitte ainult ei uuri algvärve ja nende peegeldusi erinevatel pindadel, ta on koostanud isegi üksikasjalise juhendi, kuidas valmistada, värvida ja paigutada teineteise suhtes disainielemente, mida  tavapäraselt nimetatakse õlimaalideks. Linnakeskkonna imetlemine ei ole ka Eestis veel surnud, nagu võib näha Mare Vindi graafilistest töödest ja Jaanus Samma fototöötlustest ja videost näitusel „Park” TAM i galeriis. Linna kasutab mudelina Olev Subbi oma maalimispõhimõtete väljendamisel. Selliste mudelitega võib tutvuda Kunstihoone näitusel „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti  Enn Kunila kogust”. Suurimaks publikuüllatuseks võib pidada Urmas Pedaniku taasesinemist oma vaadetega, sedakorda eelmainitud „Cityscape’i” näitusesarjas Tallinna Linnagaleriis. Enamik töid on loodud juba 1970ndatel ja 80ndatel, kaasaegse kunsti klassikasse jõudnud linna-, elektrikilbi- ja elektrooniliste skeemide vaated. Oleviste kirik on sinine ja sihvakas nagu ainus diood raadioskeemil. Raudteeristmikul lõikuvad transpordisooned nagu  elektrikaablid voolukilbis. Urmas Pedanik on selles mõttes oma aja tüüpiline slaidimaalija, et ta valis sobiva motiivi ning kujundas selle ümber maalimise käigus. Uued tööd on arvuti emaplaatide vaated, maalitud temale omases pehmes romantilises laadis. Urmas Pedanik näeb emaplaate kui linnulennuvaateid linnale, ainult et sõidukite ja inimeste asemel liiguvad seal digitaalsed avaldised. Linn on elus. Vaatamata kõikidel võõrandavatele  ja killustavatele jõududele, mis teevad linnainimese suures kobaras üksildaseks, on linn ka sõpruse ja aatekaasluse kujunemist soodustav keskkond nagu linnastumisajastul Euroopas, sealhulgas Eestis, ülemöödunud sajandivahetusel.

Toonast loomingulise vennaskonna vaimu näitab Adamson-Ericu muuseumi näitus „Muutliku vikerkaare all” Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kunstikogu vahendusel. Kus mujal kui agulitrepikodades  ja mansardiateljeedes võis sündida Friedebert Tuglase luuletus pööningutel ringi jooksvatest meestest, habemed tuvisitta täis. Terav aistinguline kontakt linnakeskkonnaga ei ole ka tänapäeval kadunud. Seda tõestab Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja näitus „21.05.09 ja 14.06.09” Kunstihoone galeriis. Pealkirjas viidatud küüditamistega on täpsemalt seotud Tõnis Saadoja rütmiliselt kustuv fotoinstallatsioon. Seos Flo Kasearu videoga on kalendriliselt  juhuslik. Minu arvates tabas see kõige olemuslikumalt kaasaegse linna vaimu, mis valge rullnokksäluna mööda tänavaid kihutab, läbi mootorimürina ja vihmaladina. Flo Kasearu on õppinud ta seljas ratsutama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming