Litograafia pilamine

Leonhard Lapin

Rahvusraamatukogus avatud suurel graafikanäitusel üllatas litograafiate hulk. Kui aga hakkasin lähemalt vaatama piltide tehnikat – litokivile olen joonistanud juba 1970. aastast peale ja tunnen seda tehnikat läbilõhki –, selgus, et litograafiaks on mõnigi noor kunstnik nimetanud hoopis metall- või siis plastplaadiga masinatega trükitud ofsettrükki, isegi digitrükke.

Noored kunstnikud kas pole õppinud klassikalisi graafikatehnikaid, kuigi enamik neist on lõpetanud kunstikooli ja mõni isegi kunstiakadeemia, või siis ei ole õppejõudusid tähele pannud. Seniajani pean oma üliõpilastele, isegi akadeemia lõpetanud graafikutele meenutama, et graafilist teost rulli keerates tuleb pildipind jätta väljapoole, muidu võib see viga saada. Kas tõesti on meie elementaarne kunstiharidus nii alla käinud?

Graafikasse pürgijad! Teadke nüüd, et litograafia on tehnika, kus litokriidi, -tuši või -pliiatsiga joonistatakse (Alo Hoidre näiteks viskas kivile mõnikord värviga kaetud lappe ja esemeid) pilt litokivile, motiiv tagurpidi, mida lito­pressi all (vanasti koos meistriga käsitsi, nüüd juba elektrimootori abil) spetsiaalsele kõrgtrükipaberile välja trükitakse. Veel paar aastakümmet hiljem, 1970ndatel harrastati meil ka fotolitot, kus kivile kanti valgustundlik kiht, millele projitseeriti siis foto: selle tehnika nimi on fotolito. Sõjaeelsest ajast oli levinud ka mõiste „autolito“: see tähendas seda, et kivile kandis kujutise ja selle trükkis ka paberile autor ise, mitte meister. Põhjus oli selles, et aegu tagasi, kui lito leiutati, trükiti sellega peamiselt raamatuid, plakateid, reklaame, pakendeid (nt Norma plekkpakendid) ja mida kõike veel. Meister Voldemar Kann on meenutanud, et praeguses graafikakojas – sel ajal graafika eksperimentaalateljees – trükkis ta kunstikombinaadile naisterätikuid. Isegi tööplaan oli ette antud. Litograafiat võis kunstnik muidugi ka, kui ta värvilise litograafiaga vaeva ei tahtnud näha, koloreerida akvarelli või pliiatsiga.

Suurem osa 1920. ja 1930. aastate lasteraamatute illustratsioonidest on trükitud litograafiatehnikas, praegu annab see neile erilise võlu ja on kogujate hulgas ihaldatud. Litograafiatrükk kadus trükikodadest alles 1970ndail koos ofsettrüki pealetungiga, paljud head Itaalia liivakivid visati aknast õue puruks, et asjaosalised saaksid neid oma koduaedades kasutada. Olen näinud kiviktaimlaid, mis on ehitatudki litokividest, mõnel kulunud pildidki peal. Vanadelt litokividelt on praegu trükitud ka võltsinguid ilusale valgele Itaalia või Prantsuse paberile – eelmiste sajandite mõisahoonete vaateid, märkimata, et need on koopiad, pakkudes pilte asjatundmatule kunstiostjale originaali pähe ja võttes tasu täie rauaga.

Kunstnikud hakkasid litot oma loomingule vääriliseks tehnikaks tunnistama alles pärast seda, kui trükikojad olid aastaid seda edukalt kasutanud. Samasugune saatus oli ka siiditrükil, millega alguses tükiti silte ja reklaami, kuni ameerika pop-kunstnikud selle oma loomingusse integreerisid, Andy Warhol neist tuntumana. Ometigi ei nimeta keegi tänapäeval serigraafiat litograafiaks, nii nagu ka lennukiga New Yorgi külalisateljeesse lendav noor kunstnik ei nimeta teraslindu aeroplaaniks.

Vääristagem klassikalisi tehnikaid, neid ehedalt kasutades ja õigete nimetustega nimetades. Kultuuri järjepidevuse seisukohalt on sellised, näiliselt vähetähtsad pisiasjad olemuslikud – niikaua kuni end inimeseks nimetame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming