Looja näo järgi

Andri Ksenofontov

Repliik Orlani näituse juurde Selles ei ole midagi solvavat, et Orlan nägi Tallinna Kunstihoone pressikonverentsil välja kui kakaduu. Ta esines kõrge juukseharjaga, mille pimestavast särast jäid meelde kollane ja roheline. Kirurgiliselt lisatud oimumügaraid rõhutas pärlmutternäokreem. Kirjeldust võiks jätkata väljakoolitatud stiilikriitik. Orlan vabandas, et ta eesti keeles ei räägi, mis tema puhul täiesti tavaline oleks olnud. Ta lihtsalt ei leidnud tol hommikul eesti keele patareisid üles, mida oimumügaratesse asetada.  Orlan mainis ka, et oma loomingus tunneb ta huvi religiooni kui konservatiivsete kujundite kogumi vastu. Varasemates fotoinstallatsioonides esineb ta katoliiklikus nunnarüüs, valge püstine ja must pahupidine rist taustaks. Hilisematel „digitaalmaalidel” kujutab ta ennast muistsete tsivilisatsioonide jumalakujudena, rahvuslike kultuuride rituaalsoengutega, kõigil tunnusmärgilised mügarad peas.

Orlan on alati kunstiavangardi kuulunud. Ilma tegi ta ka siis, kui keskikka jõudes oma välimust kujundama hakkas. Tuimesti tõhus kasutamine võimaldas tal operatsioonide ajal kavandada lõikeid koos kirurgiga. Materjalideks olid oma nägu operatsioonisaalis ja näod mälupiltides. Ta rõhutas, et ta ei pea lõikuste eesmärgiks enese ilustamist. Ma sain asjast aru nii, et tema lõikuste eesmärgiks on ideaalide otsing ja teostamine. Ideaal eelkõige teatud konservatiivse, muutumatu ja sellisel moel täiuslikkuse saavutanud idee tähenduses. Nagu religioonis ja kunstis.

See lõikus on jäädvustatud kalendaarses sarjas, kus iga pügalakujulise pildi keskel on kuupäev, ülaotsas selle päeva fotoportree, alumises otsas Orlani nägu, mis on kombineeritud mõne kunstiajaloo ikoonilise naisenäoga omavahelises ülekattes. Ülemise pildirea teine, operatsioonijärgne pilt näeb välja, nagu oleks ta purjuspäi mootorrattaga vastu puud põrutanud. Iga pildiga olukord paraneb, sidemaid jääb vähemaks, kuni rea lõpus võib imetleda, kuidas öelda – ideaali, tulemust, toodet? Ülemine pildirida väljendab lineaarset progressi, mille vallandab verine revolutsioon. Alumine pildirida on vaba ja ahistamata mõtteuide, mis katab kõikvõimalikke näovariante umbes samamoodi nagu ristpiste katab linikut. Milline on Orlani loomingu iga järgmise sammu, „ristpiste” loogika?

Orlan lähtub oma näost kui etteantud teesist. Ta kõrvutab seda mis tahes muu näoga, millest saab selle läbi antitees. Tees ja antitees mõjutavad teineteist, millest sünnib uus nägu, süntees. Ent Orlani puhul ei ole see lihtsalt kujutlusvõime harjutus. Sünteesimise tööriistaks on tema puhul skalpell, ning süntees ilmub kui reaalselt muudetud nägu ehk järgmisele sammule ette antud tees. Mõte valib sellele taas välja uue antiteesi, ning uus tees ja uus antitees viivad uue sünteesini, see protsess võib jätkuda lõpmatuseni. Kuigi iga samm algab etteantud, olemasolevatest nägudest ning on suunatud tuntud, olemasolevate ideaalide suunas, on iga tulemus sellele vaatamata uus ja loominguline.

Hegel kirjeldas niimoodi absoluutse vaimu enesetunnetust. Tees-antitees-süntees mõttekäik katab lõppkokkuvõttes kõik oleva, millega absoluutne vaim saavutab enesetäiuse ja maailm jõuab arengu kõrgpunkti. Absoluutne vaim tunnetab ennast niihästi Orlani kui ka kakaduu näos. Ja kui kakaduu nõuab „patarrreid!”, siis kavatseb ta eesti keelt kõnelda. Seda kuuldes lööb kõikuma usk pimedasse, sihitusse evolutsiooni ning tekib kahtlus, et äkki me olemegi looja näo järgi loodud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming