Looja või/nagu õieke väljal

Enn Lillemets

Ann Audova. Akt omaette. 1987-1988? Õli. Lõuend papil. Enn Lillemetsa kogu. MALEV TOOM. Ann Audova (1904 ? 2001) motiivinäitus ?NAGU PÄEVALILL VÄLJAL? Tartu Linnamuuseumis kuni 19. IX.

Kunstiühingu Pallas seekordne suveaeg on kujunenud töiseks ja rammusaks. Eks see sõltu suuresti oma näituseruumide puudumisest, et tuleb arvestada koostööpartnerite kavadega. Eduard Rüga, Melanie Arrak ja Ann Audova on selle suve kuumad nimed. Rüga ?Rõõm sinus eneses? Adamson-Ericu Muuseumis valgustas kunstniku pagulusaegset loomingut, mis vajab eesti kunstilukku kirjutamist veel tähelepanuväärsemana, kui seda on tema varasem looming. Alles nüüd oli kodumaal võimalik saada selge märk Rügast kui säravast ja vaimuerksast maalijast, mitte ainult kui mitmevärvigraafika meistrist. Melanie Arraku mahukas valik ?Antud aeg? Tartu Kunstimajas teadvustas esmakordselt taasiseseisvunud Eestis üht unustatud, aga mitmekülgset maalijat, kelle looming annab olulist lisa Pallase kolorismist lähtuvale kunstile. Ann Audova viitteist maali, mis praegu viimaseid päevi Tartu Linnamuuseumis üleval on, võib pidada õigusega harulduste väljapanekuks, millest enamikku ei ole kunagi varem eksponeeritud.

 

Arhetüübistunud lill

Peaasjalikult lilli ja vaikelusid, portreesid ja aktiseadeid maalinud Audova loomingus on päevalilled neid esindavaid motiive, mille kaudu saame teda paremini tundma õppida. Eesti kunstis on neid tänu van Goghile arhetüübistunud lilli maalitud päris palju, olgu siis näiteks Jaan Vahtra, Johannes Võerahansu, Melanie Arrak või mõni teine, aga pikemalt ja ennastunustavamalt on nende sekka püsima jäänud just Audova, seda 1930. aastaist 1980. aastaisse välja.

Omal viisil on Audova päevalillemotiivilisis maalides ka ajalised tundemärgid loetavad. Seade selge vormistamine ja tasakaal Pallase ajal. Maaliliselt üldistav segadus 1940. aastate keskel. Kontuuri süvendamine 1960. aastate alul. Siis ekspressiivne lahtimaalimine ning 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate hilisloomingu vabadus eri vaimseis seisundeis ja äratundmisis. Nüüd pöörab Audova kolm, neli või viis õiekrooni ja -nuppu seadeisse kas ärkamises, kasvamises või närtsimises. Päevalilled säravad justkui taevatähed oma kollase elu eri järkudes, võnkudes värvivarjundite kaudu. Õhustik kandub meelekergusse või koguneb raskemeelsuse piirile. Külmad sinised rõhutused on vähem või rohkem varjatud. Mordipärane butafooria kukub ära tausta tumedasse sügavikku. Nõksuke üleelusuurused rakursid loovad ühtmoodi iseäraliku sisenduse nii Audova peade kui päevalillede puhul.

Aga aja küüsi ei tasu Audova puhul siiski takerduda, sest tema maalimise laad võib ka sama ajajärgu piires erineda, seda nii päris varases kui ka hilisloomingus. Pintslitöö võib olla õhuke ja aluspinda vabaks jättev, aga ka hoopis värvikohrutusist raske. Korduv mahapühkimine võib vahetuda spontaanse allesjätmisega. Pintslile ja pintslisabale võivad appi tulla nii sõrmed kui pahtlilabidas.

Valguse taotamine oli Audovale omane juba Pallase ajal. Siis avaldus see kumamiste kaudu. Hilisemas loomingus aga võib vallanduda põlemine justkui enne välisvalguse lõppemist, enne pimedaks jäämist. Audova valgusel on rembrandtilikud õhujuured. Seepärast on tema maale ka tingimata oluline vaadelda erinevas valguses, nii looduslikus kui kunstlikus.

Täheteadlased ja füüsikud on jätkuvalt eri seisukohtadel mustade aukude suhtes. Kas need neelavad pöördumatult kogu teabe, mis neisse kukub, või annavad ka midagi välja mingite lainete kaudu või hajumise teel? Audova päevalillede taustapimedikud sarnanevad viimastele. Soodsail tingimusil ning erga ja tähelepaneliku vaatluse korral immitseb neist sügavpunast, ookerjat, pigirohelist, tihepruuni või kumavat põuarohelist ainet, suunates keskenduse peamisele, valguskroonile.

Vabaduse moodused on erinevad. Mõnikord peetakse suure ande mõõdupuuks erilist liikuvust ja osavust, mis võimaldab edukalt kaasa laulda ükskõik millise aja ja ideoloogiaga. Audova esindab teistsugust võimalust. Tema anne sisaldab vaimset pühendumist ning oma hingeruumi kaitsmist ja kasimist. Audova on kaitsnud seda sõltumata ajast kiivalt ja väärikalt nii vägivaldsete kui rahumeelsete hõivajate ja lõimijate eest. Looja ei saa olla hää kõigile või õigemini tema häädus avaneb teisiti, kas või tollesama valguse kaudu, mis temast järele jääb. Olgu siis tegu van Goghi, Pärsimäe, Chagalli või Audovaga.

 

Kunstiteadlase kimbatus

Looja on ise nagu see õieke. Ta on ise kõiges ja hoiab samal ajal kõigel silma pääl, on äkki seesama õieke väljal, üks paljude seast, aga samas ka ise see üks ja ainuke. Ja tema kujutluse väli ongi too päris tegelikkus.

Aga mida hakkab nonde õiekestega ja selle tegelikkusega pääle kunstiteadlane? Kaotab ära või leiab üles, unustab või avastab, välistab, et asi oleks üldistavam, või velmab, et asi oleks elusam? Kõik oleneb sellest, kas kunstilugu sisaldab loojate lugu või seab ülesandeks isiksusi taandavate nähtuste loendamise. Tõeliselt paeluv, aga raske pähkel oleks subjektiivselt objektiivne kunstilugu, nagu õiekeste lugu väljal, mille esimene eelistus ei oleks lahterdamine ega voolustamine. Kunstiloolised teadmised ja tunnused oleksid eelkõige vajalikud õiekeste usutavaks kirjeldamiseks. Ja siis alles selguksid ühisosad ja kooslused.

Suure osa oma elust elas Ann Audova Tartus Supilinna allservas Emajõe tänaval. Tema varahommikune rituaal ka kaheksakümnendais eluaastais olnud alasti suplus jões. Ühel hommikul kümbles Ann jälle Emajões, aga kaldale sigines sellal seltskond mehi, parme või paadialuseid. Ann kõndis kõigutamatu rahuga nagu ikka veest välja, teatades meestele, et kui piinlik hakkab, siis pööraku selg.

Sama enesestmõistetavusega kaitses Ann Audova ka oma loominguruumi. Ilmsesti on maailmas ülepea suhteliselt vähe temasuguseid kunstnikke, van Gogh, Pärsimägi, Chagall säälhulgas, kelle elu ja looming nii puhtalt kokku kõlaksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht