Lõpp hea, kõik …

Peeter Talvistu

Tartu ülikooli maaliosakonna lõputööde näitus Tartu Kunstimuuseumis kuni 3. VII  ja Tartu Kunstimajas kuni 26. VI ning Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetajate tööde näitus Nooruse galeriis 8. – 15. VI.        Sirbi ilmumise ajaks on Tartu igakevadise kaitsmiste kunstifestivali selleaastane voor, mis sai alguse 6. juunil Tartu ülikooli kunstiajaloolaste kaitsmisega, lõpule jõudnud. Vastavalt sellele, kuidas läheb TÜ maaliosakonna ja haridusministeeriumi vägikaikavedu (või, otse öeldult,  lausidiootsus), võis see olla viimane sellises mahus ja mitmekesisuses. Ja sellest on ikka kuradima kahju, sest kõrvutamise ja võrdlemise moment „festivali” vaimus on see, mis nii Tartu kui kogu Eesti kergelt konnatiigiliku kunstimaastiku aastas korra värskendavalt käima tõmbab.      

   

Ülikooli maaliosakonna lõpetajad paistavad silma suhteliselt ühtlase tasemega: on nii väljapaistvaid tippe kui ka üksikuid vajakajäämisi. Taas on nad jaotatud Tartu kõige mainekamate ekspositsioonipindade vahel, aga sellel korral on uuendusena kaasatud ka Peetri kiriku sakraalsed ruumid. Suurimaks üllatajaks ja sellekevadiste lõpetajate tipuks (lõpetas kiitusega)  on Anna Hõbemäe maastikul põhinev abstraktsionistlik seeria Tartu Kunstimaja suures saalis. Üllatuslik pole mitte niivõrd see, et kunstnik on oma bakalaureusetööst sedavõrd kaugele ja täiesti uues suunas edasi arenenud, vaid see, et noor kunstnik on abstraktse maali näilise kerguse niivõrd hästi omandanud: teosed on ülimalt läbi maalitud, kunstniku värvikäsitlus on täiesti ebaeestilikult lausa ehmatavalt käre, igale tööle on isemoodi lähenetud.  Antud seeria juures arenes ka kõige elavam diskussioon, mis päädis sellega, et komisjoni esimees Harry Liivrand tegi kunstnikule ettepaneku 2012. aastal Tallinna Linnagaleriis näitus teha.     

Liisi Ördi abstraktseid valgusel põhinevaid kompositsioone saab vaadata Peetri kirikus. Spirituaalsest sisust ja puhtast päikesemängust hoolimata on maalidel siiski aimata baroklikult väänduv figuuride mäng. Kahjuks on  kiriku ruumiloogika ja sisekujundus maalide jaoks liiga kõva pähkel ning pühakoja ja kunstiteoste dialoogi ei teki. Mõnes teises, lihtsamas sakraalses ruumis võiksid teosed paremini esile pääseda (nende koht näib olevat just nimelt kirikus, mitte kunstisaalis), kuid ka praegu jääb kogudus nende ergastavat meelsust pärast näituse lõppu eeldatavasti mõneks ajaks taga igatsema. 

Bakalaureusetaseme lõpetajatest tuleks esile tõsta Mattis Mäesalu installatiivset seeriat „Tegu” ja Olivia Parmasto minimalistlikku portreede sarja „Nimeta” (mõlemad Tartu Kunstimuuseumis). Mäesalu mängib tekikottidele tehtud maalides voodipesu ava mitmeti mõistetava kujundi ja tahtlikult räpaka vormistusega ning saavutab selle abil üllatava maalilisuse (see vajanuks teose massiivsuse tõttu aga suuremat ruumi). Parmasto peaaegu anonüümsed ühe modelli järgi maalitud portreed, mille meisterlik vormistus on nii lõpetajale kui koolile selgeks tunnustuseks, on ajendatud kunstniku sõnul mõistmisest, kuid kinnistes poosides modellid mõjuvad hoopis meie kõigi sisemise mõistetamatuse kokkuvõttena. Maaliosakonna jutu lõpetuseks mainiksin ära veel Maris Kivimäe kaasõpilasi kujutava seeria „Tuleviku nägu” ja Kalli Kalmeti popiliku  kollaažina tarbimisühiskonna klantspilti vaagiva „Pühapäeva” (mõlemad bakalaureused).       

Kõrgema kunstikooli lõpetajate tase on kas kooli mitmepalgelisusest või puhtalt tänavustest lõpetajatest tulenevalt tükk maad kõikuvam. Kahe Tartu kunsti kõrgkooli ühenduslüliks sobib Jane Lappo abstraktne „Lumest” (TKK Nooruse galeriis), kus on küll näha juhendaja  Helle Vahersalu mõjutusi, kuid mis mõjub siiski täiesti iseseisva ja valmis seeriana ning annab märku uue tegija esimesest ja edukast katsetusest eesti abstraktsionistide reas. See viimane on oluline, kuna oma kirjalikus töös on Lappo uurinud abstraktsiooni olemust ning intervjueerinud kunstnikke, püüdes mõista nende sisemaailma: ainuüksi see töö oleks pälvinud kunstiteadlaste igavese tänu, sest esitatud materjal on pea hindamatu väärtusega.  Samas galeriis on väljas ka lätlanna Zane Fišele fotokollaažid „It’s Not Me, It’s You” („See pole mina, see oled sina”), mis mõjuvad ülikorrektse vormistuse ja minimalismi tõttu eelmise aasta ühe parima fotoosakonna bakalaureusetaseme lõpetaja Liina Soosaare killustikuga kaetud ja lapsepõlveteemast läbi imbunud väljapaneku kõverpeeglina. Seda teravmeelsete ja teravate pealkirjadega maitsestatud kalkust ja külmust vaadates tekib tartlasena tahtmatult  küsimus: „Aga kus on väike ja puust?”. Praeguseks igale Tartut külastanule silma jäänud Jaanika Kolgi Küüni tänava skulptuur / teadetetulp „Kultuurilaev” on vahest päris mitme viimase aasta huvitavaima vormimänguga avalik skulptuur Eestis. Samas on küsimärgi alla seatud selle sobivust plakatite eksponeerimiskohana, sest plakat on siiski meedium, mis on mõeldud kaugelt kutsuma ja kuulutama, „Kultuurilaeva” puhul tuleb nende  nägemiseks ronida n-ö aluse pardale. Skulptuuri puhul on väline puhtus aga mõistetav, sest roostene pind ei oleks kindlasti samavõrd mõjukas. Seega on tegemist esmast eesmärki kergelt ohjeldava kompromissiga, mis lõpptulemusena tuleb kasuks mõlemale. 

TKK kõige õnnestunum ja mõjusam lõputöö on kahtlemata Laura Kanguri kuue ekraaniga  meditatiivne videoinstallatsioon „Surmatants” (Tartu kaubahallis). Seda vaadates (või õigemini kogedes) tekkis tahtmatult seos mõne aasta eest Veneetsias San Gallo kirikus nähtud Bill Viola installatsiooniga „Ocean Without a Shore” („Kallasteta ookean”), mis mõjus oma asukoha, lihtsuse ja kindlasti ka kunstniku suurema kogemuse tõttu aga märksa võimsamalt. Samas on Kanguri puhul tegemist kindlasti uue tegijaga, kes juba antud teoses  suudab sisse tuua täiesti selgelt eestimaise ja -meelse igavikulise dimensiooni. Mainimist väärivad veel Maria Rästa mõnusalt lihtsa joonega eesti talutoolide kirjadest inspireeritud valgustite komplekt ja Lilli Tölbi kaasahaarav perekonna lugu järgiv raamat „Õdede Nõmmede lugu: 80 aastat kirjavahetust”, mis jätkab fotoosakonna ajaloolise taustaga lõputööde traditsiooni. Ja kui keegi tahab näha, kuidas mõjub Malev Toom Stanisław  Lemina, siis soovitan soojalt vaadata Janar Raidla lühimängufilmi „Kraków” (põhineb Mati Undi samanimelisel lühijutul).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming