Lõunanaabrite värsked maaliuudised

Karin Rood

Läti maalinäitus „Jaunums! Värske läti maal” Tartu Kunstimajas kuni 16. XII, kuraator Peeter Talvistu. Alustuseks võiksid käe tõsta kõik need, kes teavad midagi läti nüüdisaegsest maalikunstist. Ei julge küll tõusvate käte täpset arvu pakkuda, kuid miskipärast kahtlustan, et eriti suur see pole. Riikide füüsilised ja virtuaalsed piirid on küll lahti, kuid avatud maailmaga kaasnev kultuuriline paljusus või pigem isegi uputus on viinud olukorrani, kus paratamatult ei jõua kursis olla kõigega, millega tahaks. Seda eriti veel siis, kui ei raatsi piirduda vaid ühe kunstiliigiga, vaid hoiaks hea meelega silma peal mitmel. Aja ja füüsiliste võimete piiratuse tõttu jõutaksegi tihti tuttav olla vaid oma nina ees toimuvaga ning lisaks teada üht-teist ka kunstimaailma rahvusvahelistest staaridest, kuid see, mis teoksil meie naabrite juures, kellega üks riigikord tagasi oldi tahes-tahtmata rohkem seotud, kipub jääma kaugeks. See, et me lõunanaabrite kunstnikest sageli ei kuule, ei tulene aga sugugi sellest, et neil head kunsti ei tehtaks. Kuuldavasti on läti kunstis tugev positsioon just maalil, näiteks Leedus on maalikunsti maine pärast nõukogude aja lõppu toimunud muudatusi kunstimaailmas aga endiselt madal. Läti maalitraditsiooni seisuga saab tutvuda tervet Tartu Kunstimaja enda alla võtval näitusel „Jaunums! Värske läti maal”. Näitusel on väljas seitsme kunstniku mitmesuguses laadis ning mitmeid teemasid käsitlevad maalid, sealhulgas näiteks eelmisel aastal Lätit Veneetsia biennaalil esindanud Kristaps Ģelzise teosed. On raske hinnata, kui hästi katab valik läti maali kui terviku praegust seisu (oleks ju ka keeruline öelda, kes on need seitse kunstnikku, kes annavad adekvaatse ülevaate kogu eesti maalikunstist). Tegu on alati kellegi, antud juhul siis kuraatori subjektiivse valikuga, kuid kunstis ongi valikud ja hinnangud subjektiivsed, sest tegu pole ju spordivõistlusega.

Mingit läbivat joont või ühtset temaatikat on näitusel esindatud kunstnike puhul raske leida. On nii praeguse aja teemadega haakuvaid kui pigem maali enese kvaliteetidesse süvenevaid kunstnikke, on abstraktset kunsti ja hüperrealismi, suuri ja väikesi maale. Suure saali pearuumi võtavad enda alla Kaspars Brambergs ja Ritums Ivanovs. Neist esimesele kuuluvad kaks suureformaadilist abstraktset maastikku, mille loomiseks on kunstnik värvi kõrval kasutanud puitu, mulda, marmortolmu, liiva ja muud. Tegu on visuaalselt ja tehniliselt mõjuvate töödega, mille ette võib end tükiks ajaks seisma unustada. Ritums Ivanovs kujutab oma maalidel popstaare: Madonnat, Amy Winehouse’i, Lady Gagat ja Michael Jacksonit. Maalid panevad mõtlema sellele, kuidas meedia on suutnud muuta nii palju lihast ja luust inimesi ikoonideks, kelle kujutis tuntakse hetkega ära isegi siis, kui nende loominguga (rääkimata neist endist) tegelikult mingisugust sidet ei olegi. Neid võib kas või vihata, kuid raske on pääseda nende näo äratundmisest. Paradoksaalselt on maailmas tohutu hulk häid kunstnikke, kelle nime pole ma iial kuulnud ega nende töid näinud, kuigi olen paratamatult sunnitud pildilt ära tundma näiteks Lady Gaga. Ivanovsi maalide teemast huvitavam on tegelikult hoopis tehnika, milles need on teostatud on. Pintslitöö on meisterlik ja täpne: maali pind moodustub tihedatest peenikestest vertikaalsetest pintslitõmmetest ning värvide tonaalsus on hoolikalt valitud. Selliste maalitehniliste oskustega võib kujutada tegelikult ükskõik mida, esteetiliselt mõjuv oleks see igal juhul.

Saali paremas tiivas asuvad noore kunstniku Paula Zariņa pehmed, unenäolised, vahel pooleldi abstraktseks sulavad tööd. Kui neid avamisel esimest korda vaadates erilist emotsiooni ei tekkinud ning kuklas oli ähmane tunne, et olen midagi selletaolist juba näinud, siis teisel külastusel vaiksemas ruumis hakkasid maalid paremini tööle. Piltidel kujutatav ähmane figuur paikneb enamasti mingis mullis, mis jätab tunde metafüüsilisest eraldatusest ning sellele vastavast meeleseisundist. Kõige enam jäid silma tööd pealkirjaga „Õnne hormoon”, „Ajakapsel” ja „Plartsatus”, neist viimane teistest erineva laadi poolest, mis õnnestunult kujutas peatatud ajahetke.

Vasakut tiiba asustavad hiljuti Läti kunstiakadeemia maaliosakonna juhiks valitud Andris Vītoliņši tööd. Tema tegeleb näitusel esindatud kunstnikest kõige enam kaasaja ühiskondlike/ühiskonnakriitiliste teemadega: Vītoliņši maalisari kujutab kinnisvaramulli, selle kuulsusetut lõppu ning nukraid tagajärgi linnapildis. Tema maalidel on enamasti pooleli jäänud või siis lihtsalt inimvaenulikult ja kõledalt mõjuvad kinnisvaraarendused, mida on kujutatud geomeetrilises laadis, kriiskavates ja kontrastsetes värvides. Teistest erineb vaid töö  „Sild”, mis kaldub oma vaba pintslikasutuse ja voolava värviga pigem ekspressionistliku stiili poole. Kujutatud on nii poolikuks jäänud kõledaid ja anonüümseid kortermaju (mis ei erinegi nii palju nendest paneelmajadest, mis niikuinii juba postsovetlikke riike täidavad), identseid kipsplaadist moodustunud eramajakolooniaid linnaäärsel põllul (andeka pealkirjaga „Maagilised kartulipõllud”) ning isegi tellingutes õigeusu kirikut, mis meenutab Lasnamäe pikaleveninud ja skandaalirohket kirikuehitust. Mõne maja sümmeetriline skelett võiks mõjuda ka lihtsalt esteetilise objektina, kui selle taga poleks nukramat reaalsust. Vītoliņši maalidest tuleb välja Eesti ja Läti ühisosa ning paralleelne areng: tabas ju majanduskriis raskelt mõlemat, kuigi Läti on selle all rohkem kannatada saanud.

Väike galerii kuulub eespool juba seoses Veneetsia biennaaliga mainitud Kristaps Ģelzisele, kelle tööd on valminud spetsiaalselt Tartu näituse jaoks. Tema pakub ka näituse ainsa tervikliku ruumikogemuse, kus teoste piirid ei kattu lõuendi piiridega, vaid terve ruum kaasatakse teosesse. Galerii aknad on valguskindlalt suletud ning valgust annavad vaid spetsiaalsed lambid, mis panevad maalide pinna helendama. Vana tõde, kui oluline on maalikunstile valgus, saab Ģelzise tööde kontekstis sootuks uue nüansi. Teatavasti on inimese taju lahutamatult seotud mõtlemise ja tähenduse tekkega, seega ei jäta taju elavdamine ega nihestamine kunagi mõjutamata seda, kuidas kunsti mentaalsel tasandil vastu võetakse. See võib olla ka põhjus, miks ruumikogemusele, tajumise paljususele ja kehalisusele orienteeritud kunst on praegu maailmas edukas.

Monumentaalgaleriid jagavad Inga Meldere ja Vineta Kaulača. Meldere väikeseformaadiliste maalide pealkirjad lubaksid justkui vaatajale juhiseid, kuid need osutuvad petlikuks ja annavad kätte vale suuna või – ehk on suund siiski õige, aga teerada lihtsalt metsa vahel peidus. Vineta Kaulača hüperrealistlikud maalid esitavad mulle sümpaatset linnatemaatikat. Tema linn on linn ilma inimesteta: on küll valgusfoorid, eskalaatorid ja raudteed, kuid mitte nende kasutajaid. Maalidel kujutatud keskkonna steriilsus pole aga kalk ega külm, vaid lihtsalt puhas ja minimalistlik. Vahel tipptunni ajal ju tahakski, et linn oleks täiesti tühi ning saaks selles üksinda jalutades avastada eskalaatori või punase fooritule poeesia, nii nagu on teinud seda kunstnik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming