Mälu defragmenteerimine

Ilja Sundelevitš

Viktor Misiano kureeritud näitus “Mälu tagasitulek” on õnnestunud kunstiprojekt, kas või seetõttu, et vaatajal ei teki raskusi arusaamisega, miks üks või teine teos on projektiga haakunud. Tõesti, iga taies kõneleb mälust Ehk, täpsemalt, individuaalmälust kui kollektiivmälu, ühiskonna mütoloogia loomise mehhanismist.

On huvitav jälgida, mis on tänase Venemaa kultuuriruumi olulised ja tähtsamad komponendid, mille abil või toetusel tekib rahva uus identiteet. Teoreetiliselt on vähemalt kaks võimalust: kas analüüsida minevikku või luua minevikku eirates uued väärtused. Paistab, et Venemaa ühiskond on valinud esimese võimaluse.

Mälu on keeruline psüühiline protsess, mis võimaldab salvestada informatsiooni ja vajadusel lugeda mälust välja. Vaimselt terve inimese mäluprotsess ei katke. Mälu tagasitulek on võimalik vaid siis, kui vahepeal olid minestuses, meelemärkuseta. See võib juhtuda ka siis, kui tegu on ebameeldivate sündmustega, mida mälu ja alateadvus tõrjuvad. Ja vastupidi: meeldivad sündmused jäävad mällu pikemaks ajaks.

Suurem osa näituse töödest apelleerib nõukogude kultuuriajaloo meeldivatele sündmustele. Üks tähtsamaid on kahtlemata Nikita Hruštšovi aja võrdlemisi lühikest aega väldanud liberaliseerimine, mida nimetati sulaks.

Sula märgiks oli ajakiri Novõi Mir, mille peatoimetajaks oli luuletaja Aleksandr Tvardovski. Ajavahemikul 1963–1968 oli see NSVL liberaalide ja dissidentide lausa kohustuslik lektüür. Näiteks Vladimir Lakšini kriitilised teatri- või kirjandusarutlused, kust kogenud nõukogude liberaal oskas ridade vahel välja lugeda seda, millest ka tol ajal ei tohtinud avalikult rääkida.

Sula jäi lühikeseks episoodiks, mis pole mõjutanud Venemaa ühiskonda. Paistab, et just seda nähtust peab meeles Dmitri Gutov oma projektis, mis koosneb kahest videotööst “Sula” ja “Kajakad” ning kolmest maalitud ajakirjakaanest, millest üks on ajakirja Novõi Mir kaas. Vastasseinal jookseb video “Sula”, kus kunstnik püüab välja rabeleda jäätunud porilombist, kuhu ta on sisse lükatud ja kus ta nõutult abi ootab. Vahelduseks tuleb aga teine videoklipp, kus rõhutatult stalinistliku laulu taustal keerlevad kajakad.

Samu probleeme puudutab ka Valentin Arhipovi projekt “Vassili Grigorjevitš Arhipovi looming aastail 1962–2006”. Autor on jäädvustanud oma isa tehnilise loomingu: headest vanadest kuuekümnendatest pärit pesumasinast ja külmkapist on tehtud  teisi funktsionaalseid esemeid. Peab tõdema, et Arhipovi projekti saab vaadelda ka, tunduvalt laiemalt.

Nagu omal nahal tunda saime, on Suure Isamaasõja mälestus üks tähtsamaid kaasaegse Venemaa identiteedi vormikujunditest. Seda toob ka esile Juri Leidermani heliinstallatsioon “Isa jutustus”. Nagu Arhipov nii kasutab ka Leiderman oma isa mälestusi selleks, et luua ühist, mitme põlvkonna seas toimivat mälukihti ja müüti. Juri Leiderman on salvestanud oma isa mälestused: isa jutustab, kuidas oli poisikesena koos perega sõja-aastail Rumeenias juudigetos ning sealt eluga pääses.

Äärmiselt põnev oli jälgida 1943. ja 1944. aastal Hollywoodis vändatud filmi, mis valmis F. D. Roosevelti tellimusel eesmärgiga koguda sõja ajal ameeriklaste seas Nõukogude Liidule suuremat toetust. Jevgeni Fiks mainib oma projekti kirjelduses kolme seda laadi filmi. Üks nendest kannab pealkirja “Song of Russia”. Küll on tore näha vanu häid nõukogude filme, ainult et inglise keeles ja vändatud Inglite linnas, mitte Mosfilmis. Veel kord saab selgeks, kus Stalini lemmikrežissöör Grigori Aleksandrov oma korraliku koolituse sai.

“Song of Russia” vaatamise ajal jääb vaataja tahes-tahtmata Leidermani isa mälestuste helivälja, mis tekitab märkimisväärseid ajaloolisi assotsiatsioone.

Töögrupi “Mida teha” liikmed Gljuklja ja Tzapla on eksponeerinud installatsiooni “Punased purjed”, filmitud on õmblustöökoja usinat tegevust. Õmmeldakse kas punaseid purjeid või punalippe. Kuna punalipuga pole isegi tänasel Venemaal eriti midagi peale hakata, jätavad õmblejad oma masinad ja laulavad üheskoos ühte seitsmekümnendate populaarset laulu karamellmagusast sentimentaalsest filmist “Punased purjed”, mis on tehtud  vene kirjanduse paduromantiku Aleksandr Grini raamatu järgi. Punaste purjedega brigantiin, neiu Assol ja kapten Gray olid pioneerilaagrikultuuri lahutamatud osad koos laulu “Bandiera rossa” sundettekandmisega. Kas tegu on punalipu tähenduse deideologiseerimise või sinisilmse nostalgiaga, seda otseselt välja ei loe.

Nostalgiliseks võib nimetada ka Sergei Bratkovi ready made’ina kasutatud vana dokumentaalfilmi, kus kirjeldatakse, kuidas saab tõhusalt nahahaigusi ravida ühe Aasovi mere äärse vulkaani kraatris leiduva mudaga. Me näeme filmi tavalisel linaekraanil ja peaaegu et tavalistes vaatetingimustes. Ready made’i kasutamine ei loo uut konteksti ja jääb pigem nõukogude igatsusse paradigmasse kui on sotsart’i mängumaa.

Paljuütlev, sealjuures lakooniline Igor­Štšerbina “Defragmenteerimine. Stirlitzi mälu” avaldab muljet. Arvuti mälu defragmen­teerimine korrastab suvaliselt salvestatud faile ja kaustu ning leiab igaühele optimaalse koha. Lõpptulemusena hakkab arvuti töötama kiiremini ja efektiivsemalt.

Kui üks nõukogude kultuuri tähtsamaid ikoone, rahvalemmik Stirlitz defragmenteerib oma mälu, võib oodata uut Frankensteini. Pole ju juhuslik, et tänase Venemaa tähtsamaid juhtfiguure on polkovnik Issajevi alias Stirlitzi kolleeg.

Küsimus on selles, kelle mälu defragme­nteerib Igor Štšerbina. Kas Stirlitzi rahvakangelase kuju ustavate austajate mälu, et valmistada ette pinda Stirlitzi järeltulijale, tema kloonile, kelle ilmumist lähiajal võib oodata? Või Stirlitzi  oma mälu, et võidelda veelgi tõhusamalt vaenlaste vastu? Või hoopis meie mälu, et “valesti” salvestatud informatsioon leiaks endale Stirlitzi terava pilgu all “õige” koha?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming